Nr. 1

Kõrvad juba kipitasid, lõpuks see tramm, see nr 1, see Kopli tramm tuli.
Tagumises vagunis istmetel kaks kössis kompsu, kapuutsid üle pea, ukselt oli tunda, et sees haiseb nagu Kopli trammis ikka - sinna sisenes hooletumat ja nooremapoolsemat rahvast.
Liini kogenud kasutajana liikusin kiiresti trammi etteotsa, istusin maha keset suurte karvaste kraedega tädisid, avasin oma trammi-lektüüri (J. Baudrillardi "Ameerika") ja lugesin Death Valley kõrbete kohta:
"Ei ühtki looma ringi liikumas, miski ei näe siin und, miski ei räägi unes, igal õhtul sukeldub maa siin täiuslikult rahulikku pimedusse, tagasi oma leeliselisse üska, oma sündimise õndsasse surutisse."
Lõpp-peatuses öhe väljudes vaatasin pikalt tagasi, taha – nemad kaks seal olid ainsad, kes jäid, sooliselt eristamatud, nägudeta.
Ja ma ei teadnud, kas nad hingasid.