Jim Jarmuschi "Võimu piirid" (2009)

PÖFFil linastunud Jim Jarmuschi „Võimu piirid” (The Limits of Control) on „krüptiline mõistatus“ ja „ehtjarmuschlikult sümbolistlik lugu“, kirjutab S. V. oma blogis.
Pisut sellest filmist tema tsitaatidele tuginedes, kuid samas kirjutan S. V. jutu pisut ümber:
Filmis tegeleb Jarmusch „reaalsuse ambivalentsuse ja arbitraarsuse teemaga“ - ei ole „ühtset, loogilist, ainuõiget reaalsust, ainukest tõde“ jne.
Film räägib loo „nimetust mehest (Isaach De Bankolé), kes reisib läbi Hispaania, et täita teatud salajane ning tähtis ülesanne“ - täpsemalt, filmi alguses saab ta mafioosodele sarnanevatelt meestelt ülesande: „Mees, kes arvab, et ta on suurem, kui ta tegelikult on, peab surema“.

Sihiks on tappa Suur Tähtis Nina, „Ameeriklane (Bill Murray), keegi ülitähtis asjamees, kellest ei saagi aru, on ta poliitik, maffiaboss“ vms.
Torkab silma, et mõrvar „tegutseb intuitiivselt, kasutades oma kujutlusvõimet“ ja järgides „juhuslikkuse loogikat“ – ta „käib kunstinäitustel ja ööklubides, istub mitu päeva ühes kohvikus“ jne, s. t. ta ammutab oma ülesande (mõrva) sooritamiseks inspiratsiooni kunstist ja saab abi kunstiga seotud inimestelt („Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased… Jarmuschi järgi on just kunsti ja kunstnike – või ka uudsete teaduslike ideede – võimuses purustada illusiooni totaalset kontrolli taotlevast ühesest tegelikkusest.“)

Fundamentaalseks lähtekohaks paistavad sellise selgituse kohaselt olevat lihtsad binaarsed vastandused: kaos vastandub korrale (või kontrollile), määramatus (või juhus) vastandub ettemääratusele jne.
Kokkuvõttes võib kirjutaja jutust jääda mulje, et filmi mõtteks on meile sisendada seda, kuidas Vaim (Kunst ja Kujutlus jne) suudab väärata Võimu või mistahes võimuahneid (riiklikke, ideoloogilisi, korporatiivseid jne) pretensioone kontrollile Tõe ja Tegelikkuse üle – ja selles võitluses totaalse kontrolli vastu moodustavad kunstiinimesed justkui mingi nomaadliku salaseltsi või risoomse võrgustiku („Pole kahtlust, et filmis „Võimu piirid” on Ameeriklase kontrollida Deleuze`i-Guattari mõttes riiklik organisatsioon, kunstnike-teadlaste salaselts on aga nomaadlik moodustis“).
Niisiis film, mis peaks kõnelema meile ambivalentsusest ja arbitraarsusest, tugineb sellise nägemuse kohaselt paradoksaalselt üsna jäikadele tähendustele ja ühemõttelistele vastandustele (s. t. Jarmuschi kunst sisendab meile midagi, mis filmi enda sisu põhjal justkui ei tohiks olla kunstile siseomane).
Pangem siiski tähele, et kõik nood väidetavad kunstiinimesed (täpselt samuti nagu mafioosod jne) on tegelikult kahel jalal kõndivad kinniskujundid, klišeede klišeed, mis tõepoolest rändavad nomaadlikult ühest filmist teise:



Filmi väidetava idee (tegelikkuse tinglikkuse, juhuslikkuse ja ambivalentsuse jne) esitamise teenistusse ei ole rakendatud mitte lihtsalt stereotüüpsed või klišeelikud tegelaskujud, vaid ka tegevuste monotoonne korduvus – sündmuste näilisest juhuslikkusest ja segasusest hoolimata on tegu niisiis püsimotiivide ja tsitaatidega (korduste kordustega) ning väga kindla struktuuriga: mõrvari liikumine sihile on ebainimlikult vääramatu, häirimatu (juhuslikkus, täpsemalt, „kunstiline“ juhuslikkus ja ambivalentsus on hõlmatud edukalt paratamatusse: keegi peab surema ja surebki).
Kas ei ole filmi sisuks siis mitte niivõrd Vaimu (kunsti, muusika, teaduse) vastandumine Võimule, vaid pigem Vaimu hõivamine Võimu teenistusse (üks kuritegelik grupeering tellib teise kuritegeliku grupeeringu ninamehe mõrva)?
Või on mõte hoopis selles, et Kunstist (või Kujutlusest) võib lõigata kasu ka Kuri: see, mis korratusest sündida võib, on määramatu ehk kokkuvõttes sõltub kõik sellest, millele tähendus omistatakse ja millistele konkreetsetele huvidele see tähendus meelevaldselt, kuid korrastavalt allutatakse?
„Elu pole midagi väärt, sest elu on hindamatu,“ on S. V. esitanud suurepärase kokkuvõtte filmi sõnumist, kuid võiks lisada ka teise ja „paranoilise“ sõnumi: “Kui kõik on arbitraarne, siis kõik on tähenduslik“ või „Alles siis, kui tajume kõike juhuslikuna, omandab kõik meie jaoks potentsiaalselt saatusliku tähenduse“.
Kõik on küll juhuslik ("Reality is arbitrary"), näib film rõhutavat, kuid ometi näitab film sedagi, et ühe või teise võimaluse tegelik realiseerumine ei ole mitte lihtsalt juhus, vaid ikka ja alati mingi juhendi (näiteks: „Kohtu Viiuliga!“) või eelnevalt seatud eesmärgi (kujutluse) poolt determineeritud.

Või ütleks siis nii: isegi kui tegelikkus ongi arbitraarne, ei ole seda kujutlus mitte. Kujutlus on fataalne ja determineeriv. Või veelgi enam: KUJUTLUS ON ISE ALATI DETERMINEERITUD!