Kes kardab Virginia Woolfi? - No78 - nähtud 12.12.2009

Panen kirja muljed, kuigi olen juba kuulnud vastuväiteid.
On vist veel neid, kes paratamatult vaatavad seda etendust Mike Nicholsi 1966. a valminud filmi taustal ja kindlasti määrab filmikogemus mingil viisil etenduse vastuvõtu.
Sellest võrdlusest tulenevalt ka tähelepanek ühest olulisest nihkest – nimelt, minu mälestuses on filmi keskseks ja ühtlasi kõige aktiivsemaks tegelaskujuks, kunstilise ruumi sidujaks ja valitsejaks Liz Taylori mängitud Martha ja minu meelest on ta ka selle tüki sisemise loogika kohaselt (intersubjektiivses psühholoogilises plaanis) aktiivsem pool - s. t tema on see, kes (veel, ikkagi) midagi loodab, kogu „mängu“ käivitab ja seda juhib.

No-teatri lavastuses on selliseks lavaruumiliseks ja mänguliseks valitsejaks aga kahtlemata Hendrik Toompere mängitud George.
Ja veel - kui filmis mõjus George passiivse ja resigneerununa (naine oli „üleskeeratud“, kõik tema visad provokatsioonid jooksid tühja või muutsid asja veelgi lootusetumaks), siis etenduses mõjus Marika Vaariku Martha lootusetult äraaetuna (noh, eks ta muidugi pidi seda olema…), mees aga seevastu „üleskeeratuna“, s. t neurootiliselt visa, pealetükkiva tegutsejana.
Mõtlesin koguni korraks, et kas mäletan filmi valesti või siis on etenduse jaoks Martha teksti ja tegevust kärbitud, s. t tema osakaalu pisendatud – sedavõrd suur tundus nihe filmi Martha-kesksuselt etenduse George'i-kesksusele.
Peaks muidugi filmi üle vaatama, sest asi võib olla ka filmis kui „ideoloogilises aparaadis“, nimelt – naiskriitikud on väitnud, et teatud sorti filmid ongi olemuselt naiste-kesksed, s. t naine on see, keda rohkem näidatakse ja vaadatakse ja naise domineerimine visuaalsel väljal võib tekitada illusiooni tema suuremast tähtsusest, suuremast rollist.
Richard Burton oli muidugi briljantne, aga filmi mäletame peaasjalikult siiski Liz Taylori hiigelrolli kaudu, No-teatri etenduses tegi tähelepanuväärse rolli aga Hendrik Toompere – eks seegi mõjuta rõhu paiknemist mälupildis.
Tundub, et Vaarikul oli halb päev või läheb tal veel aega, et seda osa endas kasvatada. Martha puhul pidin tegelikult mina, vaataja ennast pingutama, et mitte näha temas lihtsalt üht väsinud, labast ja võimukat naist (sest see ei oleks ju NII huvitav või kuidas?).
Meeste osad olidki minu mulje põhjal soorituselt kaalukamad – ka Sergo Vares väärib kindlasti kiitust.
Teine asi, millele mõtlesin, on mängulaad, mida endamisi nimetan „nurgeliseks“ – nurgeline mängulaad on omane neile, kes mängivad hästi siis, kui neil on midagi füüsiliselt teha, kui on aktsioon. Kui näitleja peab väljendama tundeid, hakkab ta nurgeliselt käituma, mõnikord lausa nagu marionett või mehhaaniline nukk. Nurgelist mängulaadi võiks erinevatel juhtudel nimetada ka markeerivaks, ekspressiivseks või karikeerivaks (ja see sobib hästi „avangardteatri“ tegemiseks, see sobib ka siis, kui on vaja vaatajale vahetult näpuga silma torgata, teda ehmatada või naerutada jne).
Me tegelikult teame, et tegelikult – vähemalt enamuse ajast – käitub inimene siiski sujuvalt, pehmelt ja „loomulikult“.
Mirtel Pohla Honey oli sellise nurgelise mängulaadi hea näide ja on tegelikult tore, et ta ei hakanud mängima „taime“.