teisipäev, 15. detsember 2009

Kes kardab Virginia Woolfi? - No78 - nähtud 12.12.2009


Panen kirja muljed, kuigi olen juba kuulnud vastuväiteid.
On vist veel neid, kes paratamatult vaatavad seda etendust Mike Nicholsi 1966. a valminud filmi taustal ja kindlasti määrab filmikogemus mingil viisil etenduse vastuvõtu.
Sellest võrdlusest tulenevalt ka tähelepanek ühest olulisest nihkest – nimelt, minu mälestuses on filmi keskseks ja ühtlasi kõige aktiivsemaks tegelaskujuks, kunstilise ruumi sidujaks ja valitsejaks Liz Taylori mängitud Martha ja minu meelest on ta ka selle tüki sisemise loogika kohaselt (intersubjektiivses psühholoogilises plaanis) aktiivsem pool - s. t tema on see, kes (veel, ikkagi) midagi loodab, kogu „mängu“ käivitab ja seda juhib.
No-teatri lavastuses on selliseks lavaruumiliseks ja mänguliseks valitsejaks aga kahtlemata Hendrik Toompere mängitud George.
Ja veel - kui filmis mõjus George passiivse ja resigneerununa (naine oli „üleskeeratud“, kõik tema visad provokatsioonid jooksid tühja või muutsid asja veelgi lootusetumaks), siis etenduses mõjus Marika Vaariku Martha lootusetult äraaetuna (noh, eks ta muidugi pidi seda olema…), mees aga seevastu „üleskeeratuna“, s. t neurootiliselt visa, pealetükkiva tegutsejana.
Mõtlesin koguni korraks, et kas mäletan filmi valesti või siis on etenduse jaoks Martha teksti ja tegevust kärbitud, s. t tema osakaalu pisendatud – sedavõrd suur tundus nihe filmi Martha-kesksuselt etenduse George'i-kesksusele.
Peaks muidugi filmi üle vaatama, sest asi võib olla ka filmis kui „ideoloogilises aparaadis“, nimelt – naiskriitikud on väitnud, et teatud sorti filmid ongi olemuselt naiste-kesksed, s. t naine on see, keda rohkem näidatakse ja vaadatakse ja naise domineerimine visuaalsel väljal võib tekitada illusiooni tema suuremast tähtsusest, suuremast rollist.
Richard Burton oli muidugi briljantne, aga filmi mäletame peaasjalikult siiski Liz Taylori hiigelrolli kaudu, No-teatri etenduses tegi tähelepanuväärse rolli aga Hendrik Toompere – eks seegi mõjuta rõhu paiknemist mälupildis.
Tundub, et Vaarikul oli halb päev või läheb tal veel aega, et seda osa endas kasvatada. Martha puhul pidin tegelikult mina, vaataja ennast pingutama, et mitte näha temas lihtsalt üht väsinud, labast ja võimukat naist (sest see ei oleks ju NII huvitav või kuidas?).
Meeste osad olidki minu mulje põhjal soorituselt kaalukamad – ka Sergo Vares väärib kindlasti kiitust.
Teine asi, millele mõtlesin, on mängulaad, mida endamisi nimetan „nurgeliseks“ – nurgeline mängulaad on omane neile, kes mängivad hästi siis, kui neil on midagi füüsiliselt teha, kui on aktsioon. Kui näitleja peab väljendama tundeid, hakkab ta nurgeliselt käituma, mõnikord lausa nagu marionett või mehhaaniline nukk. Nurgelist mängulaadi võiks erinevatel juhtudel nimetada ka markeerivaks, ekspressiivseks või karikeerivaks (ja see sobib hästi „avangardteatri“ tegemiseks, see sobib ka siis, kui on vaja vaatajale vahetult näpuga silma torgata, teda ehmatada või naerutada jne).
Me tegelikult teame, et tegelikult – vähemalt enamuse ajast – käitub inimene siiski sujuvalt, pehmelt ja „loomulikult“.
Mirtel Pohla Honey oli sellise nurgelise mängulaadi hea näide ja on tegelikult tore, et ta ei hakanud mängima „taime“.

Sildid:

1 kommentaari:

Blogger ELO VIIDING ütles ...

Teadaolevalt ei jäänud Albee filmiga ise rahule. Oma intervjuus
The Pariser Review´le (1966) ütleb ta filmi kohta (mida omal ajal tema ja paljude teistegi meelest oli näidendina lihtsustatud) näidendi võimaliku mõju ja vastuvõtu koha pealt ülimalt olulise asja: "Ilmselt on tõesti kergem asjadest aru saada, kui neid on lihtsamaks muudetud. Aga soovimata kedagi süüdistada, ütlen ma, et lihtsustamist OLI ja see teeb mulle teatud määral tuska. Näiteks kui näidendis juhtub midagi nii emotsionaalsel kui intellektuaalsel tasandil, siis filmis on välja toodud ainult emotsionaalne pool. Filmis näiteks ei tulnud pooltki nii hästi kui näidendis välja see, kuidas George ja Martha oma armastan-vihkan-mängudes vastase vaprust intellektuaalselt naudivad. Enamikus minu näidendites teevad inimesed asju kahel-kolmel eri tasandil korraga. Filmis aga aeg-ajalt üks või kaks tasandit kadusid. Filmi lõpus näiteks, kui
tuleb välja, et last pole olemas ning see fantaasia lõhutakse, ei ole fiktsiooni intellektuaalne tähendus nii selge, kui oleks vajalik. Viimane pole filmis kusagil sama oluline kui fiktsiooni EMOTSIONAALNE olulisus. Minu arvates peaksid need aga
käsikäes käima."
Kui on aga tegemist tõeliselt heade näitlejatega, siis hakkab - midagi pole parata - emotsionaalsus paratamatult domineerima. See, et filmi mäletatakse ja sellega näidendeid kõrvutatakse (ka mina, tunnistan, pole suutnud vaadata ega jäänud rahule ainsagi George-Martha tõlgendusega peale surematu Burton-Taylori koosluse), ongi suuresti tänu sellele, et intellektuaalselt keerukale materjalile oliGI ehk kõige lihtsaim ja kindlaim viis läheneda puhtemotsionaalselt - KUID! - see on siiani täielikult õnnestunud ainult "puhastel näitlejatel", n.ö. klassikalistel "vana kooli" näitlejatel, kelle ehe ja sundimatu näitlejaTÖÖ määrabki pikkadeks aastateks kunstiteose MÕJU, mida naljalt järgi ei teegi. Puhas mõjutuskunst, millele vaataja allub, millega teisi versioone kõrvutades rahu ei leia; ja millest, TÄNU veatule klassikalisele näitlejameisterlikkusele, on võimeline alandlikult isegi intellektuaalset (teist-kolmandat) tasandit otsima-leidma - põgusalt küll, aga siiski, sest... maja vundament on enam kui paigas.

kolmapäev, detsember 16, 2009  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht