Darren Aronofsky “Requiem for a Dream“ (2000)

See on üks neid filme, mis peaks kindlasti jätma oma jälje vaataja visuaalsesse-emotsionaalsesse mällu, kuid mis ei nõua erilist intellektuaalset, vaimset pingutust, s. t. olles küll emotsionaalsel tasandil pingestav, ei nõua ta mõttetööd SISU kalla – ja tegelikult ei nõua seda ju suurem osa filmidest (nagu suurem osa kogu kunstist).

Oli see nüüd üllatav tähelepanek? Ei vist…
Aronofsky lihtsalt keskendub nelja inimese allakäigu kujutamisele ("The hopes and dreams of four ambitious people are shattered when their drug addictions begin spiraling out of control") ja kui esimese 10 minuti jooksul ei pruugigi aru saada, mis toimub ja kes on kes, siis on see tegelikult nii ju iga filmi puhul.
Häid filme – ja üldse mistahes vormis head kusti – saab põhimõtteliselt teha väga lihtsatest sõnumitest lähtudes, näiteks: "ÕNN/UNISTUS ON KÄTTESAAMATU"; olenevalt autori soovist ja nägemusest saab seda traagilist sõnumit kuidagi varieerida või täiendada või isegi põhjendada kas psühholoogiliselt, sotsiaalkriitiliselt, metafüüsiliselt jne ("Õnn on kättesaamatu, sest… inimene on loomult nõrk… või: ühiskondlikud olud/perekondlikud traumad ei soosi unelmate täitumist… või: Saatuse vastu ei saa… või: Kurjus on ilmas… "jne).

Jarmuschi "Võimu piirid" on aga – vastupidi – film, mis justkui nõuaks vaatajalt intellektuaalset pingutust ja jätaks justkui otsad lahti, kuid nagu me S. V. kirjutisest lugeda võisime, on ka selle filmi sõnum taandatav väga lihtsatele tõdemustele, seejuures veel nii, et me ei pruugi või ei tahagi S. V. kombel hoomata vastuolusid (näiteks: tegelikkus on arbitraarne ja seda ei saa kontrollida / tegelikkust saab kontrollida, sest tegelikkuse määrab ära meie kujutlus).
Inimaju on evolutsiooni teel arenenud liigitajaks ja lihtsustajaks, seejuures võivad inimese jaoks segamatult kõrvuti eksisteerida täiesti vastuolulised tunded, uskumused või põhimõtted…(seda on näidanud ka Freud näiteks).
Mõlemad mainitud filmid on loomulikult head ja meisterlikult tehtud filmid, kuid ma liigitaksin neid SISUST lähtuvalt ad hoc nii: üks on varjamatult lihtsa sisuga (sügav) film ja teine on pretensioonikalt segase sisuga (lame) film.
Filme saab nautida visuaalselt, niiöelda sisust hoolimata – ma võiksin veel ja veel vaadata seda, kuidas Jarmuschi filmis üks mees lihtsalt kõnnib mööda tänavat ja seejuures ei ole oluline, kas ma ikka saan õigesti aru, miks või kuhu ta seal kõnnib…