Moraalne inertsus

Vikerkaares nr 10-11/2009 ilmus tõlgituna Adam Phillipsi kirjutis “Unustamise muuseum” (“The Forgetting Museum”) – alles nüüd panin tähele, et Phillipsi raamatus “Side Effects” on sel kirjutisel ka moto, mis Vikerkaares ilmunud tekstil miskipärast puudub, see on tsitaat Lionel Trillingilt ja kõlab nii: “...moral inertia, the not making of moral decisions, constitutes a large part of the moral life of humanity”.
Ei tea, kus ja mis asjaoludel Trilling selle mõttekäiguga lagedale tuli, kuid lausest endast lähtudes ei tähenda “moraalne inertsus” niisiis mitte irratsionaalselt inertset (jäika) kinnistumist kindlate moraalsete hinnangute külge, vaid pigem teatavat (inimlikku) loidust moraaliotsuste langetamisel. Ei tea muidugi ka seda, kuidas Trilling sellist “inertsust” ise hindas, kas heana või halvana või lihtsalt nentis, et see on nii...
Toon siin lambist ühe näite moraalitunde “inertsusest”, millele viimati mõelnud olen – usun, et neid inimesi oli tegelikult palju, kindlasti sadu, kes teadsid või olid lihtsalt kusagilt kuulnud, et reklaamimehele ja lastekaitsjale K. H.-le meeldivad “väikesed poisid”. Mina isiklikult kuulsin sellest (kusagilt) juba enam kui kümme aastat tagasi, aga ma ei saa öelda, et oleksin kuulduse põhjal langetanud mingigi “moraalse” otsuse ja ma ei mõelnud muidugi seda asja ka lõpuni (võikaimate konsekventsideni), ma ei saanud ka teada seda asja lõpuni (kus võiks joosta kellegi jaoks piir “väikeste” ja “noorte” poiste vahel ja missuguseid aktiivsusi võiks kaasa tuua meeldimine jne), ehk siis ma ei söendanud mõelda halvasti – kas mitte selles inertsuses ei seisnenudki minu inimlik “moraalsus” kui teatav inertsus mõelda kellestki väga halvasti, tõeliselt halvasti?
Millist mõtet rõhutab sellise moto valik aga Phillipsi jaoks? Tema kirjutise üldideest lähtudes ilmselt siis seda, et ei tohiks karta mälu “moraalset inertsust”, täpsemalt, me ei tohiks sundida sakslasi mäletama natsi-minevikku “õigesti”, üksnes ja ainult moraali (õige elu- ja mõtteviisi) seisukohalt.
“Andmaks võimalust mälule – mittealistuvale, mittekunstlikule mälestusele –, tuleb lubada unustamist,” kirjutab Phillips, kuid korrigeeriksin teda: asi ei ole mitte niivõrd mineviku unustamise võimaldamises, vaid pigem selles, et inimestele tuleks jätta võimalus tükikesele puhtale, ajaloost (ja tulevikust) puutumatule mälestusele näiteks isiklikust noorusõnnest ja eneseteostusest (kas siis koostöös natsi-režiimiga või mitte), mälestusele, mida ei varjuta suur kollektiivne ja järglastele edasi kanduv süükoorem.
Juhin siin tähelepanu ka Aare Pilve kirjutisele, kus öeldud, et meie kõigi ja eriti sakslaste “mäletamiskohustuse pealispinnal on moraalse teadlikkuse põhjendus, aga “pinna all” on hirm selle ees, mida mälu kontrollimatult võib “välja kaevata””. – Ja mida see mälu siis välja võiks kaevata?

Eks ikka tükikesi süüdimatult kaunitest ja “moraalselt inertsetest” eluhetkedest.
Niisiis ei ole asi mitte niivõrd “Unustamise Muuseumi” vajalikkuses, vaid, nagu Phillips ka ise ütleb, mälu jätmises omapäi, iseenda hoolde (left to itself) – ja see, mille hooleks mälu jätta tuleks, on moraalne inertsus.
Ehk siis see, mida Phillips, kes ise on juut, nüüd lõpuks õigeks peab, on moraalselt inertne suhtumine Natsi-Saksamaal elanud inimeste kunagisse moraalsesse inertsusse...
Inimlik ja moraalne suhtumine mälusse (mis tähendab tegelikult siis moraalse suhtumise inertsust) peaks seega põhinema arusaamal, et inimestel on õigus (üldtunnustatud) moraalseid otsuseid langetamata (ehk siis ka süüd või häbi tundmata) mäletada oma möödunud elu just nii moraalselt inertsena (või eba- või amoraalsena) kui see kunagi oli...
“Tulevik on alati veel olematu – mis tähendab ju teisiti öeldes seda, et mitte keegi ei ole olevikuhetkes võimeline ette nägema, mille eest temalt tulevikus vastutust võidakse nõuda,” kirjutab Pilv.
Jah, aga kujutlegem pedofiil K. H.-t kohtupingis sõna võtmas: “Noh, teate, tol hetkel ei kujutanud ma lihtsalt ette, et keegi võiks mind tulevikus selle eest vastutama panna...”