Moraalne inertsus

Vikerkaares nr 10-11/2009 ilmus tõlgituna Adam Phillipsi kirjutis “Unustamise muuseum” (“The Forgetting Museum”) – alles nüüd panin tähele, et Phillipsi raamatus “Side Effects” on sel kirjutisel ka moto, mis Vikerkaares ilmunud tekstil miskipärast puudub, see on tsitaat Lionel Trillingilt ja kõlab nii: “...moral inertia, the not making of moral decisions, constitutes a large part of the moral life of humanity”.
Ei tea, kus ja mis asjaoludel Trilling selle mõttekäiguga lagedale tuli, kuid lausest endast lähtudes ei tähenda “moraalne inertsus” niisiis mitte irratsionaalselt inertset (jäika) kinnistumist kindlate moraalsete hinnangute külge, vaid pigem teatavat (inimlikku) loidust moraaliotsuste langetamisel. Ei tea muidugi ka seda, kuidas Trilling sellist “inertsust” ise hindas, kas heana või halvana või lihtsalt nentis, et see on nii...
Toon siin lambist ühe näite moraalitunde “inertsusest”, millele viimati mõelnud olen – usun, et neid inimesi oli tegelikult palju, kindlasti sadu, kes teadsid või olid lihtsalt kusagilt kuulnud, et reklaamimehele ja lastekaitsjale K. H.-le meeldivad “väikesed poisid”. Mina isiklikult kuulsin sellest (kusagilt) juba enam kui kümme aastat tagasi, aga ma ei saa öelda, et oleksin kuulduse põhjal langetanud mingigi “moraalse” otsuse ja ma ei mõelnud muidugi seda asja ka lõpuni (võikaimate konsekventsideni), ma ei saanud ka teada seda asja lõpuni (kus võiks joosta kellegi jaoks piir “väikeste” ja “noorte” poiste vahel ja missuguseid aktiivsusi võiks kaasa tuua meeldimine jne), ehk siis ma ei söendanud mõelda halvasti – kas mitte selles inertsuses ei seisnenudki minu inimlik “moraalsus” kui teatav inertsus mõelda kellestki väga halvasti, tõeliselt halvasti?
Millist mõtet rõhutab sellise moto valik aga Phillipsi jaoks? Tema kirjutise üldideest lähtudes ilmselt siis seda, et ei tohiks karta mälu “moraalset inertsust”, täpsemalt, me ei tohiks sundida sakslasi mäletama natsi-minevikku “õigesti”, üksnes ja ainult moraali (õige elu- ja mõtteviisi) seisukohalt.
“Andmaks võimalust mälule – mittealistuvale, mittekunstlikule mälestusele –, tuleb lubada unustamist,” kirjutab Phillips, kuid korrigeeriksin teda: asi ei ole mitte niivõrd mineviku unustamise võimaldamises, vaid pigem selles, et inimestele tuleks jätta võimalus tükikesele puhtale, ajaloost (ja tulevikust) puutumatule mälestusele näiteks isiklikust noorusõnnest ja eneseteostusest (kas siis koostöös natsi-režiimiga või mitte), mälestusele, mida ei varjuta suur kollektiivne ja järglastele edasi kanduv süükoorem.
Juhin siin tähelepanu ka Aare Pilve kirjutisele, kus öeldud, et meie kõigi ja eriti sakslaste “mäletamiskohustuse pealispinnal on moraalse teadlikkuse põhjendus, aga “pinna all” on hirm selle ees, mida mälu kontrollimatult võib “välja kaevata””. – Ja mida see mälu siis välja võiks kaevata?

Eks ikka tükikesi süüdimatult kaunitest ja “moraalselt inertsetest” eluhetkedest.
Niisiis ei ole asi mitte niivõrd “Unustamise Muuseumi” vajalikkuses, vaid, nagu Phillips ka ise ütleb, mälu jätmises omapäi, iseenda hoolde (left to itself) – ja see, mille hooleks mälu jätta tuleks, on moraalne inertsus.
Ehk siis see, mida Phillips, kes ise on juut, nüüd lõpuks õigeks peab, on moraalselt inertne suhtumine Natsi-Saksamaal elanud inimeste kunagisse moraalsesse inertsusse...
Inimlik ja moraalne suhtumine mälusse (mis tähendab tegelikult siis moraalse suhtumise inertsust) peaks seega põhinema arusaamal, et inimestel on õigus (üldtunnustatud) moraalseid otsuseid langetamata (ehk siis ka süüd või häbi tundmata) mäletada oma möödunud elu just nii moraalselt inertsena (või eba- või amoraalsena) kui see kunagi oli...
“Tulevik on alati veel olematu – mis tähendab ju teisiti öeldes seda, et mitte keegi ei ole olevikuhetkes võimeline ette nägema, mille eest temalt tulevikus vastutust võidakse nõuda,” kirjutab Pilv.
Jah, aga kujutlegem pedofiil K. H.-t kohtupingis sõna võtmas: “Noh, teate, tol hetkel ei kujutanud ma lihtsalt ette, et keegi võiks mind tulevikus selle eest vastutama panna...”

Reklaamikool: nagu kaks tilka vett

Ühed on vist teistelt midagi maha pannud, aga so what.

Niisiis, Tel Avivis ja Dubais on kasutatud nahavähi riski teadvustamiseks rannale laotatud erikujundusega rannalinasid - päevitajad, heidate end ise ahju/kirstu!

Iisraelis kiskus Vähiliidu kampaania ka kergelt skandaalseks.

Kes kardab Virginia Woolfi? - No78 - nähtud 12.12.2009

Panen kirja muljed, kuigi olen juba kuulnud vastuväiteid.
On vist veel neid, kes paratamatult vaatavad seda etendust Mike Nicholsi 1966. a valminud filmi taustal ja kindlasti määrab filmikogemus mingil viisil etenduse vastuvõtu.
Sellest võrdlusest tulenevalt ka tähelepanek ühest olulisest nihkest – nimelt, minu mälestuses on filmi keskseks ja ühtlasi kõige aktiivsemaks tegelaskujuks, kunstilise ruumi sidujaks ja valitsejaks Liz Taylori mängitud Martha ja minu meelest on ta ka selle tüki sisemise loogika kohaselt (intersubjektiivses psühholoogilises plaanis) aktiivsem pool - s. t tema on see, kes (veel, ikkagi) midagi loodab, kogu „mängu“ käivitab ja seda juhib.

No-teatri lavastuses on selliseks lavaruumiliseks ja mänguliseks valitsejaks aga kahtlemata Hendrik Toompere mängitud George.
Ja veel - kui filmis mõjus George passiivse ja resigneerununa (naine oli „üleskeeratud“, kõik tema visad provokatsioonid jooksid tühja või muutsid asja veelgi lootusetumaks), siis etenduses mõjus Marika Vaariku Martha lootusetult äraaetuna (noh, eks ta muidugi pidi seda olema…), mees aga seevastu „üleskeeratuna“, s. t neurootiliselt visa, pealetükkiva tegutsejana.
Mõtlesin koguni korraks, et kas mäletan filmi valesti või siis on etenduse jaoks Martha teksti ja tegevust kärbitud, s. t tema osakaalu pisendatud – sedavõrd suur tundus nihe filmi Martha-kesksuselt etenduse George'i-kesksusele.
Peaks muidugi filmi üle vaatama, sest asi võib olla ka filmis kui „ideoloogilises aparaadis“, nimelt – naiskriitikud on väitnud, et teatud sorti filmid ongi olemuselt naiste-kesksed, s. t naine on see, keda rohkem näidatakse ja vaadatakse ja naise domineerimine visuaalsel väljal võib tekitada illusiooni tema suuremast tähtsusest, suuremast rollist.
Richard Burton oli muidugi briljantne, aga filmi mäletame peaasjalikult siiski Liz Taylori hiigelrolli kaudu, No-teatri etenduses tegi tähelepanuväärse rolli aga Hendrik Toompere – eks seegi mõjuta rõhu paiknemist mälupildis.
Tundub, et Vaarikul oli halb päev või läheb tal veel aega, et seda osa endas kasvatada. Martha puhul pidin tegelikult mina, vaataja ennast pingutama, et mitte näha temas lihtsalt üht väsinud, labast ja võimukat naist (sest see ei oleks ju NII huvitav või kuidas?).
Meeste osad olidki minu mulje põhjal soorituselt kaalukamad – ka Sergo Vares väärib kindlasti kiitust.
Teine asi, millele mõtlesin, on mängulaad, mida endamisi nimetan „nurgeliseks“ – nurgeline mängulaad on omane neile, kes mängivad hästi siis, kui neil on midagi füüsiliselt teha, kui on aktsioon. Kui näitleja peab väljendama tundeid, hakkab ta nurgeliselt käituma, mõnikord lausa nagu marionett või mehhaaniline nukk. Nurgelist mängulaadi võiks erinevatel juhtudel nimetada ka markeerivaks, ekspressiivseks või karikeerivaks (ja see sobib hästi „avangardteatri“ tegemiseks, see sobib ka siis, kui on vaja vaatajale vahetult näpuga silma torgata, teda ehmatada või naerutada jne).
Me tegelikult teame, et tegelikult – vähemalt enamuse ajast – käitub inimene siiski sujuvalt, pehmelt ja „loomulikult“.
Mirtel Pohla Honey oli sellise nurgelise mängulaadi hea näide ja on tegelikult tore, et ta ei hakanud mängima „taime“.

Üks kahest või kaks ühest - selles on küsimus

"Indiviidi hingeelu mängib seestumuses olulist rolli selle tõttu, et seestumus on seisund, milles normaalsed psüühilised ja sotsiaalsed piirangud ning määratlused ei kehti. Selles seisundis võib pühendunu väljendada neid enese tahke, mida tavaliselt välja näidata ei tohi või mida on just ebateadlikult arendatud. Lisaks on tal võimalik täita soove ja kompenseerida häbiväärseiks peetavaid või keelatud ihasid ning kihusid. See faktor muudab seestumusliku seisundi saavutamise ja selles käitumise pühendunu jaoks nii teadlikult kui ka alateadlikult eriti ihaldusväärseks."

(S. Walker, "Ceremonial Spirit Possession...")

Darren Aronofsky “Requiem for a Dream“ (2000)

See on üks neid filme, mis peaks kindlasti jätma oma jälje vaataja visuaalsesse-emotsionaalsesse mällu, kuid mis ei nõua erilist intellektuaalset, vaimset pingutust, s. t. olles küll emotsionaalsel tasandil pingestav, ei nõua ta mõttetööd SISU kalla – ja tegelikult ei nõua seda ju suurem osa filmidest (nagu suurem osa kogu kunstist).

Oli see nüüd üllatav tähelepanek? Ei vist…
Aronofsky lihtsalt keskendub nelja inimese allakäigu kujutamisele ("The hopes and dreams of four ambitious people are shattered when their drug addictions begin spiraling out of control") ja kui esimese 10 minuti jooksul ei pruugigi aru saada, mis toimub ja kes on kes, siis on see tegelikult nii ju iga filmi puhul.
Häid filme – ja üldse mistahes vormis head kusti – saab põhimõtteliselt teha väga lihtsatest sõnumitest lähtudes, näiteks: "ÕNN/UNISTUS ON KÄTTESAAMATU"; olenevalt autori soovist ja nägemusest saab seda traagilist sõnumit kuidagi varieerida või täiendada või isegi põhjendada kas psühholoogiliselt, sotsiaalkriitiliselt, metafüüsiliselt jne ("Õnn on kättesaamatu, sest… inimene on loomult nõrk… või: ühiskondlikud olud/perekondlikud traumad ei soosi unelmate täitumist… või: Saatuse vastu ei saa… või: Kurjus on ilmas… "jne).

Jarmuschi "Võimu piirid" on aga – vastupidi – film, mis justkui nõuaks vaatajalt intellektuaalset pingutust ja jätaks justkui otsad lahti, kuid nagu me S. V. kirjutisest lugeda võisime, on ka selle filmi sõnum taandatav väga lihtsatele tõdemustele, seejuures veel nii, et me ei pruugi või ei tahagi S. V. kombel hoomata vastuolusid (näiteks: tegelikkus on arbitraarne ja seda ei saa kontrollida / tegelikkust saab kontrollida, sest tegelikkuse määrab ära meie kujutlus).
Inimaju on evolutsiooni teel arenenud liigitajaks ja lihtsustajaks, seejuures võivad inimese jaoks segamatult kõrvuti eksisteerida täiesti vastuolulised tunded, uskumused või põhimõtted…(seda on näidanud ka Freud näiteks).
Mõlemad mainitud filmid on loomulikult head ja meisterlikult tehtud filmid, kuid ma liigitaksin neid SISUST lähtuvalt ad hoc nii: üks on varjamatult lihtsa sisuga (sügav) film ja teine on pretensioonikalt segase sisuga (lame) film.
Filme saab nautida visuaalselt, niiöelda sisust hoolimata – ma võiksin veel ja veel vaadata seda, kuidas Jarmuschi filmis üks mees lihtsalt kõnnib mööda tänavat ja seejuures ei ole oluline, kas ma ikka saan õigesti aru, miks või kuhu ta seal kõnnib…

Jim Jarmuschi "Võimu piirid" (2009)

PÖFFil linastunud Jim Jarmuschi „Võimu piirid” (The Limits of Control) on „krüptiline mõistatus“ ja „ehtjarmuschlikult sümbolistlik lugu“, kirjutab S. V. oma blogis.
Pisut sellest filmist tema tsitaatidele tuginedes, kuid samas kirjutan S. V. jutu pisut ümber:
Filmis tegeleb Jarmusch „reaalsuse ambivalentsuse ja arbitraarsuse teemaga“ - ei ole „ühtset, loogilist, ainuõiget reaalsust, ainukest tõde“ jne.
Film räägib loo „nimetust mehest (Isaach De Bankolé), kes reisib läbi Hispaania, et täita teatud salajane ning tähtis ülesanne“ - täpsemalt, filmi alguses saab ta mafioosodele sarnanevatelt meestelt ülesande: „Mees, kes arvab, et ta on suurem, kui ta tegelikult on, peab surema“.

Sihiks on tappa Suur Tähtis Nina, „Ameeriklane (Bill Murray), keegi ülitähtis asjamees, kellest ei saagi aru, on ta poliitik, maffiaboss“ vms.
Torkab silma, et mõrvar „tegutseb intuitiivselt, kasutades oma kujutlusvõimet“ ja järgides „juhuslikkuse loogikat“ – ta „käib kunstinäitustel ja ööklubides, istub mitu päeva ühes kohvikus“ jne, s. t. ta ammutab oma ülesande (mõrva) sooritamiseks inspiratsiooni kunstist ja saab abi kunstiga seotud inimestelt („Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased… Jarmuschi järgi on just kunsti ja kunstnike – või ka uudsete teaduslike ideede – võimuses purustada illusiooni totaalset kontrolli taotlevast ühesest tegelikkusest.“)

Fundamentaalseks lähtekohaks paistavad sellise selgituse kohaselt olevat lihtsad binaarsed vastandused: kaos vastandub korrale (või kontrollile), määramatus (või juhus) vastandub ettemääratusele jne.
Kokkuvõttes võib kirjutaja jutust jääda mulje, et filmi mõtteks on meile sisendada seda, kuidas Vaim (Kunst ja Kujutlus jne) suudab väärata Võimu või mistahes võimuahneid (riiklikke, ideoloogilisi, korporatiivseid jne) pretensioone kontrollile Tõe ja Tegelikkuse üle – ja selles võitluses totaalse kontrolli vastu moodustavad kunstiinimesed justkui mingi nomaadliku salaseltsi või risoomse võrgustiku („Pole kahtlust, et filmis „Võimu piirid” on Ameeriklase kontrollida Deleuze`i-Guattari mõttes riiklik organisatsioon, kunstnike-teadlaste salaselts on aga nomaadlik moodustis“).
Niisiis film, mis peaks kõnelema meile ambivalentsusest ja arbitraarsusest, tugineb sellise nägemuse kohaselt paradoksaalselt üsna jäikadele tähendustele ja ühemõttelistele vastandustele (s. t. Jarmuschi kunst sisendab meile midagi, mis filmi enda sisu põhjal justkui ei tohiks olla kunstile siseomane).
Pangem siiski tähele, et kõik nood väidetavad kunstiinimesed (täpselt samuti nagu mafioosod jne) on tegelikult kahel jalal kõndivad kinniskujundid, klišeede klišeed, mis tõepoolest rändavad nomaadlikult ühest filmist teise:



Filmi väidetava idee (tegelikkuse tinglikkuse, juhuslikkuse ja ambivalentsuse jne) esitamise teenistusse ei ole rakendatud mitte lihtsalt stereotüüpsed või klišeelikud tegelaskujud, vaid ka tegevuste monotoonne korduvus – sündmuste näilisest juhuslikkusest ja segasusest hoolimata on tegu niisiis püsimotiivide ja tsitaatidega (korduste kordustega) ning väga kindla struktuuriga: mõrvari liikumine sihile on ebainimlikult vääramatu, häirimatu (juhuslikkus, täpsemalt, „kunstiline“ juhuslikkus ja ambivalentsus on hõlmatud edukalt paratamatusse: keegi peab surema ja surebki).
Kas ei ole filmi sisuks siis mitte niivõrd Vaimu (kunsti, muusika, teaduse) vastandumine Võimule, vaid pigem Vaimu hõivamine Võimu teenistusse (üks kuritegelik grupeering tellib teise kuritegeliku grupeeringu ninamehe mõrva)?
Või on mõte hoopis selles, et Kunstist (või Kujutlusest) võib lõigata kasu ka Kuri: see, mis korratusest sündida võib, on määramatu ehk kokkuvõttes sõltub kõik sellest, millele tähendus omistatakse ja millistele konkreetsetele huvidele see tähendus meelevaldselt, kuid korrastavalt allutatakse?
„Elu pole midagi väärt, sest elu on hindamatu,“ on S. V. esitanud suurepärase kokkuvõtte filmi sõnumist, kuid võiks lisada ka teise ja „paranoilise“ sõnumi: “Kui kõik on arbitraarne, siis kõik on tähenduslik“ või „Alles siis, kui tajume kõike juhuslikuna, omandab kõik meie jaoks potentsiaalselt saatusliku tähenduse“.
Kõik on küll juhuslik ("Reality is arbitrary"), näib film rõhutavat, kuid ometi näitab film sedagi, et ühe või teise võimaluse tegelik realiseerumine ei ole mitte lihtsalt juhus, vaid ikka ja alati mingi juhendi (näiteks: „Kohtu Viiuliga!“) või eelnevalt seatud eesmärgi (kujutluse) poolt determineeritud.

Või ütleks siis nii: isegi kui tegelikkus ongi arbitraarne, ei ole seda kujutlus mitte. Kujutlus on fataalne ja determineeriv. Või veelgi enam: KUJUTLUS ON ISE ALATI DETERMINEERITUD!