Pisut Orlani hiljutisest näitusest Tallinna Kunstihoones (“Postidentiteedi strateegiad”).
Reet Varblane kirjutas küsivalt Orlani kunstiprojektide eesmärgist (identiteetide vahetamise ja ristamise võiks tänapäeval ju vabalt kuulutada ka “konjuktuurluseks”, kuigi ta seda välja ei ütle) ja jõudis lõpuks ikkagi – veel! – vana hea kriitilis-poliitilise emantsipatsiooni-retoorikani, avangardistliku vabastamisihani: ""Post"-mõistete kasutusest hoolimata tuleb tema töödes esile tugevalt avangardistlik iha. Selle järgi on kunsti peamiseks rolliks ikkagi (allasurutud ja ühiskonna poolt kontrollitud) indiviidi vabastamine".
Orlani kriitikaobjektiks olevat "igasugused domineerimissuhteid kinnistavad ettekirjutused ja kultuuriliselt kohustulikud käitumis- või tähistuspraktikad".
Jätan siin kõrvale selle, et indiviidide "vabastamise” puhul, millega alati kaasneb ka niiöelda seksuaalne emantsipatsioon (üks pole teiseta ju enam mõeldavgi), on Camille Paglia sõnul tegu vaid luulu, pettekujutelmaga, kuna inimesed lihtsalt ei talu vabadust ja tekitavad alati uusi hierarhilisi võimusuhteid (“
We are hierarchical animals. Sweep one hierarchy away, and another will take place, perhaps less palatable than the first. (…) When the prestige of state and religion is low, men are free, but they find freedom intolerable and seek new ways to enslave themselves, through drugs and depression. My theory is that whenever sexual freedom is sought or achieved, sadomasochism will not be far behind”).
Esimene asi, mis Orlani projektide puhul pähe tuleb, on teen-seda-ise-strateegia kui omalaadne õõnestav allumisakt – kui patriarhaalne ühiskond kirjutab ette teatavaid (represseerivaid) kehakujundeid ja ilustereotüüpe, siis näib subjektile vabanemist pakkuvat “samastumine agressoriga”, täpsemalt, maniakaalne ÜLISAMASTUMINE kohustuslikuks muudetud käitumispraktikatega (kas polnud Mare Tralla strateegia viimasel näitusel Kun
stihoones põhimõtteliselt sama – meid jälgivad pidevalt turvakaamerad, niisiis riputan ISE end kaameraid täis;
mõjuvuse huvides olekski ta võinud piirduda vaid ühe kaameraga, sellega, mis tal seeliku alla käis).
Orlani puhul on oluline ka asja viimine talumatuse piirini, kuivõrd esituse sisuks pole mitte ainult (kaunis) tulemus, vaid ka (jälk) protsess: “TAHATE MIDAGI KUNSTLIKKU (mis ma tegelikult ei ole)? OK. AGA SAATE KA NATURAALSET VERD JA KOLLAST RASVKUDET (mis ma tegelikult olen)!”
Ja on huvitav, et “indiviidi vabastamine” on Orlanil – nagu paljudel teistelgi – seotud KEHAGA, käib erinevate kehakujundite jäljendamise ja ristamise kaudu, kuna “keha kujutab ju endast poliitilist objekti, eriti naise keha” (nagu Orlan intervjuus
Liivrannale kinnitab), kuid ainult selleks, et omal moel kuulutada VABANEMIST, sõltumatust, distantseerumist kehast, eriti selle kannatustest (kas pole füüsiline valu meie tõelise minasuse viimane kants?): “Minu esimene kokkulepe kirurgiga oli see, et valusid ei ole operatsiooni ajal, ei enne ega ka pärast operatsiooni. Seda on suurepäraselt ka fotodelt näha, ma naeratan ja naeran, loen tekste, operatsiooniblokk on minu kunstnikuateljee, ma joonistan oma verega... Kui ma kannataksin, ei suudaks ma nii käituda. Mu keha kindlasti kannatab, ent mitte mina ise”.
Niisiis –
tema ise, indiviid on midagi muud kui tema keha (olgu reaalse rasvkoe või imaginaarse klantskuvandina).
Sildid: hea feministlikult järada, kunst, Orlan, punk