Reisipoeesia

Olen hakanud nüüd juba teadlikult välja kirjutama teatavaid - formaalselt võttes täiesti banaalseid - lauseid, mis teoste endi kontekstis mängivad küll kaunis kõrvalist või lausa tähtsusetut rolli (esinevad sidematerjalina vms), kuid kargavad minu jaoks teravalt, hingekriipivalt ESILE ja mõjuvad kui killuke POEESIAT...

“Mul on alati raha varuks, et saaksin reisile asuda.”
(S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”)

"Levanter tundis mõnu mõttest, et võib lennata tagasi New Yorki niipea, kui ta seda vaid soovib."
(J. Kosinski, "Kohtamine tundmatuga")

“Kui ta tahaks, võiks ta kuhugi reisida, isegi mõneks ajaks välismaale sõita. Ta võiks näiteks Pariisi sõita.”
(P. Auster, “Klaaslinn”).

Muinasjutuline psühhoanalüüs

18. jaanuari Sirbis ilmus mul kirjutis “Muinasjutuline psühhoanalüüs” (Bruno Bettelheimi “Muinasjuttude võlujõust”).
Loe siit!
Jätsin kirjutisest välja mõned faktid, mis oleksid tõenäoliselt võinud mõjutada Bettelheimi raamatu LÄBIMÜÜKI:
1) 1976. aastal sai teos kriitika kategoorias U. S. Critic’s Choice Prize’i ja 1977. aastal kaasaegse mõttekirjanduse kategoorias National Book Award’i.
2) Depressiooni all kannatanud Bettelheim lõpetas oma elu 1990. aastal enesetapuga.
3) Oma lapspatsientide brutaalse kohtlemise tõttu – milles teda postuumselt süüdistama hakati – sai ta hüüdnimeks “Brutalheim”.
4) Huvitava faktina mõjub ka Bettelheimi (väär)teooria sellest, et väikelaste autismi põhjustajateks on “külmkapp-emad” (Kühlschrankmutter, refrigerator mother).

Kirjutisse lipsas ka üks freudian slip:
Bettelheimi teos ei ilmunud mitte 1979. aastal, nagu kirjutasin, vaid 1976. aastal.
Olen 1976. aasta, mis seostub 6-e kaudu minu enda sünniaastaga, asendanud 1979. aastaga, mil üks minu lähisugulane lõpetas keskkooli.
Olen tahtnud ölda: "Ei, mitte MINA! SINA, SINA (oled patsient)!"

10 sekundit mõtlemist tulevikule

10 sekundit mõtlemist tulevikule -
see on parafraas ühe KUMUs nähtud saksa kunstniku videotaiese pealkirjast "10 minutit mõtlemist tulevikule".
Kunstnik oli filminud inimesi kell 6 hommikul pärast ööklubi külastamist - ta oli palunud neil vaadata kaamerasse ja mõelda oma tulevikule.
Kunstnik oli niisiis valinud hetke, mil modellid viibisid pidutsemisest - st HETKELE elamisest - kurnatult, ära kulutatult justkui tühikus, KATKESTUS-seisundis, justkui kuulumata mitte kuhugi (kuhu kuuluvad "zombid"?) ja nõudis neilt mõtlemist tulevikule, mis peaks eeldama mingitki PIDEVUSE või TÄITUMUSE ettekujutamist (kusagilt kuhugi: liikumine, areng, kumulatsioon). Justkui võiks kõige sügavamast august näha kõige kaugemale.
"KES OMA TULEVIKULE MÕTLEB, TULEB MEIEGA," kutsuti Kafka Ameerika-romaanis Oklahoma Suurde Teatrisse.
Nad kõik seal videos - oma mitte kuhugi kuulumises - paistsid Oklahoma kandidaatidena!
Minu pilt on tehtud kunagi 1. jaanuaril 2008.