Tõeline saatan

Taavi Eelmaa kirjutas Marilyn Mansoni kontserdist Saku Suurhallis:
“Aga absoluutseks tipuks ja õhtu päästjaks oli üks tagasihoidlik mees mu kõrval, kes kannatlikult õlut juues show venivat algust ootas. Kui lõpuks kostis ähvardav kitarririff, mis hakatust tõotas, muutus muidu endassetõmbunud tüüp ärevaks. Ta pöördus, puudutas mind õlast ja vaatas sügavalt enda seest läbi punaste silmade mulle otse ajju ja kähistas: «Oi raisk, oooi raisk – NÜÜD HAKKAB PEALE!»
Siis ma sain aru, millele ma olin õigupoolest pileti ostnud – võimalusele vaadata koos tõelise saatanaga Mansoni tsirkust."
Vt lähemalt: Püüdliku ketseri pingutus
Oleksin ka ise Mansoni kontserdile sattunud – kaalusime selle lülitamist firma jõuluürituste-programmi, kuid jätsime siiski ära.
Minu pooltargument oli, et see võiks pakkuda “antropoloogilist” huvi. Pidasin silmas huvi mitte niivõrd Mansoni, vaid pigem publiku vastu (st SAATANA ilmnemise vastu pealtvaatajates, millest Eelmaagi kirjutas).
Oli ju aimata, et Eelmaad huvitanud KURJUS kui "puhas kulutus, mille tingimuseks on absoluutne keeldumine heakskiidust", võiks ilmneda just nimelt ennastunustavalt käituva publiku ("loomalikes") reaktsioonides, mitte Mansoni tolapoosides.
Reaktsioonid kunstile moodustavad alati lahutamatu - ja vahel ka kõige huvitavama - osa kunstist.
Ja emotsioonid on ehedad ka siis kui nad on müübiva kunstniku poolt KUNSTLIKULT esile kutsutud.
Kuid kas selline – distantseeritud – huvi saatana vastu, saatana OTSIMINE ja NÄGEMINE, ei ole kõige saatanlikum?
Saatan on sinu enda SILMAS.

Camembert

“Facing death threats at home, Pamuk sensibly decamped for New York. But his prosecution, combined with his status as ambassador at large for the westernized Islamic world, functioned like camembert in a mousetrap to the Nobel committee, which in 2006 awarded him the Nobel Prize for literature. Pamuk is a talented writer, but no one in his right mind believes this was an award based on literary merit.”
Claire Berlinski
Vt lähemalt: "Pamuk: prophet or poseur?"

Kõige, kõige...

Theodor Adorno kõige tsiteeritumaks väiteks psühhoanalüüsi kohta on kahtlemata üks tema aforistlik paradoks "Minima Moralia’s": “Psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema liialduste” (“An der Psychoanalyse ist nichts wahr als ihre Übertreibungen”).
Kuidas seda mõista? Kindlasti nii ja naa (Adorno “negatiivse dialektika” vaimus), kuid ühe võimaluse selle väite mõtestamiseks sain Bruno Bettelheimi raamatust “Muinasjuttude võlujõud”.
Tabasin nimelt ära lihtsa tõe: psühhoanalüüsil on liialdades õigus sedavõrd, kuivõrd tema uurimisobjekt – meie hingeelu teadvustamata dünaamika – on ise äärmuslikult LIIALDAV, st vastuolulistel ja äärmuslikel liialdustel põhinev.
“Väike laps elab äärmustes: ühel hetkel tunneb ta end täis viha põlastusväärse ja räpasena, järgmisel aga süütuna, kusjuures kõik teised tema ümber on kurjad olendid.” -
“Just nii kogeb laps maailma: kas täiesti taevalikuna või põrguna,” kirjutab Bettelheim.
Lühidalt, kõik on lapse jaoks kõige-kõige... kas kõige parem või kõige halvem (emakuju võib lõhestuda kurjaks nõiaks või heaks haldjaks jne).
Ja see, mida Bettelheim kirjutab infantiilsete hingeeluliste liialduste kohta, kehtib tegelikult meie kõigi – ka täiskasvanute – teadvustamatuse dünaamika puhul: vastuolulistes liialdustes heitlev laps säilib meis alatiseks.
Muuseas, vaatan, et Adorno ja Bettelheim paistavad neil piltidel nagu kaksikud.