Mälu ja mulje

Anna Freud on väitnud, et mäletab oma isa masendunud olevat vaid 1913. aasta suvel, st vahetult enne Freudi ja tema "kroonprintsiks" kuulutatud C. G. Jungi suhte lõplikku purunemist.
Päris üllatav, kuna Freudist tehtud fotode põhjal on jäänud mulje, et ta oligi valdavalt masendunud, frustreerunud inimene (oli tal ju ka igasugu jamasid elus). Või on masendus liiga lai mõiste?
Või on lihtsalt nii, et mäletame rohkem head? Või kipume nägema teistes iseennast?
Anna mälu ja minu mulje vastuolu jääb hetkel niisiis lahenduseta.

Laskumine

Inimese elukäigu üheks levinud kujundiks on mäkketõus, rühkimine tipu suunas, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kosinski kirjeldab seda - vastupidi - kui kiirlaskumist:
"Laskumine oli nagu elu ise: kui seda armastada, siis armastada iga hetke sellest, rakendada iga hetk kõik oskused kiiruse teenistusse. Pealegi, laskudes alla nendelt lumelagendikelt, haarab ta need endale, justkui oleksid need siin vaid tema tarvis, ta omandab need lennult, aga juba hetke pärast on see kõik kadunud. Lõpuks jääb talle vaid mälestus omaenda mäest."
(Jerzi Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 253)

Masendav kirjanik

Järgmisel aastal olevat linnavalitsusel plaanis püstitada mälestusmärk Marie Underile (125 aastat sünnist).
Ma ei teagi, kas naiskirjanike kujutamisel on olemas mingeid "kaanoneid" - ühtki markantset näidet ei meenu - kuid meeskirjanikke on Eestis olnud kombeks kujutada mitte lihtsalt mõtlikena, vaid lausa kannatavatena, sügavas MASENDUSES viibivatena.
Ei tea ühtki nii depressiivset kuju kui kivisse raiutud Anton Hansen Tammsaare oma Kadriorus asuva majamuuseumi õuel (Koidula 12).
Keda ta küll leinab?

Oklahoma

Üks katke Kosinskilt Oklahoma kohta: "Pikk punasejuukseline, suurte rindadega ning haruldaselt valge nahaga naine ootas Levanteri ukse juures. Levanter andis talle mõttes nimeks Oklahoma: kõike palju, ent mitte midagi erilist."
(Jerzy Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 145)
Ses mõttes võiks paljusid asju Oklahomaks nimetada - loodan, et seda blogi mitte.