Nagu kaks tilka vett

Urmo Soonvald (Delfi)

Uncle Fester (Addams Family)

Miks kirjandus ei saagi enam mõjuda

"14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

See on lõik Siim Nurkliku Sirbis ilmunud tekstist ("Miks kirjandus ei mõju enam"), siin-seal on seda juba kommenteeritud ja parodeeritud. Mida omalt poolt lisada?

Hakkasin mõtlema, et ehk on Nurkliku tekst maailmaajalooliselt enneolematu ja ühtlasi ilmutuslik või sümptomaatiline selles mõttes, et 27-aastane mees (noorkirjanik, avalik nö intellektuaal) ei pea mõõtuandvaks kultuuritarbjaks (mudelsubjektiks) mitte täiskasvanuid ja isegi mitte "noori", vaid 14-aastaseid poisse ja tüdrukuid.

Milliseid arenguid võiks kultuuri (ja kultuuri ideealtarbija) infantiliseerumises ette ennustada? Mitu aastat võiks kuluda, et keegi ilmuks lagedale seesuguse murega: "7-aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

Lühidalt, millal hakkab keegi ette heitma, et 7-aastased ei saa aru kaasaegsest kirjandusest (ja seejuures ei käi jutt laste- või noorsookirjandusest)?

Veiko Õunpuu olevat kunagi filmikooli tudengeid ärritanud väitega, et enamik inimesi jääb oma vaimses arengus 5-aastase tasemele. Õunpuuga võrreldes ei mõju Nurklik, kes arvestab 14-aastaste tasemega, ju enam üldse nii ehmatavalt.

Hallo, Kosmos! Tere, Maa!

9. mail näidati teles pronkssõduri juurde kogunenud inimesi, neil lasti rääkida oma tunnetest seoses Suure Isamaasõja võidupäevaga.

Huvitav oli see, et enamasti lõpetati intervjuu (täiesti haakumatult) küsimusega: "Kas teil on hea/teile meeldib Eestimaal elada?"

Kõik, kuivõrd nägin, vastasid "truult", jaatavalt, aga tundus, et see küsimus nagu ehmatas neid, kainestas, lõi näkku... sul lastakse ilmutada oma inimlikku palet (sa heldid, poetad pisara, meenutad esivanemate kannatusi)... ja siis äkki pöördutakse su poole nagu oleksid sa ikkagi, kõigest hoolimata tulnukas, pärit kusagilt teiselt planeedilt ("... Ja kuidas teile siin meie Maal siis muidu meeldib?").

Kas need, kes tähistavad 9. mail Isamaasõja lõppu on mingite eelduste kohaselt ikka veel riigivaenlased (nõukaaja ihalejad ja eetilises mõttes ebardid, kes sooviksid eestlastele koha kätte näidata)?

Kas meedia haistis ja otsis intriigi (inertsist)? Või lihtsalt tšekkis igaks juhuks? Või kogus ettearvatult/ettenähtult positiivset tagasisidet (suunas seda ise, lõikas sobivaks: näha sai ju eranditult heatahtlikke ja hingestatud kaasmaalasi, mitte veidrikest ätte ja jubedaid baabasid)?

Küsimus on ühe kognitiivse dissonantsi küsitavas, loodetavasti üha enam hääbuvas võimalikkuses - kui sulle Eestis meeldib, siis ei saa sa ju seal mälestada langenuid, ja, vastupidi, kui sa neid seal mälestad, siis ei saa sulle ju Eestis meeldida!

Küsimus "Kuidas teile Eestimaal meeldib?" ei ole kunagi mõjunud nii tülgastavana (nilbelt armuliku, patroneerivana).

How technology can save you serious money

You might be asking ‘why hasn’t anyone thought of this before?’ But the garden fence industry is very powerful and they kill any idea that would threaten their plank quantity sales.

Teisi huvitavaid ideid variationsonnormal.com