"Augustikuu" Draamateatris

"Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud..." - Nii algab tutvustav sissejuhatus "Augustikuu" lavastusele Draamateatris (lav P. Pedajas). Näidend võitis 2008 Pulitzeri preemia (autor Tracy Letts) .

Tegu on üsna levinud võttega - tuua inimesed/sugulased kokku mingi erakorralise, enamasti traagilise ja kõiki kuidagi puudutava sündmuse ajendil ja ühtlasi näidata, millised isekad tõprad nad on olnud, kui p....es nad oma eludega on vms. Sellise skeemi puhul kehtivad kindlad klišeed. Näiteks. Kontrastiks tõbrastele on kokkutulnute seas näpuga ka täiesti häid tegelaskujusid või siis neid, kes nii väga suured tõprad ei olegi.

On ka selline eeldus, et põhimõtteliselt peaks sugulaste taaskohtumine, kokkutulek mõjutama kõiki tegelasi – mõni jõuab justkui mingi lahenduseni, mõnele saab selgeks mingi paratamatus; mõnele on paljastunud mingi lootusetus või, vastupidi, mingi tema ainus lootus...

Eelduseks (või ideaalseks variandiks) on, et pärast kokkusaamise ajal aset leidnud sündmusi, st eelkõige siis jagelemisi ja tülitsemisi oma lähedastega, ei olda enam endised (nii nagu ka teatrikülastajad ei tohiks pärast etendust olla endised – kunst on neid muutnud, sisemiselt avardanud, psühholoogiliselt harinud, hingeliselt puhastanud vms).

Sellise skeemi/struktuuri puhul on konventsiooniks seegi, et vältida tuleb mustvalget suhtumist/esitust - kõik ei ole nii lihtne kui paistab, kui keegi on käitunud tõprana (isekalt, julmalt, hoolimatult), on see tulenenud mingist tungivast põhjusest, rasketest oludest, mingist inimlikult mõistetavast nõrkusest jne (tegelaskujude inimlikkuse mõistmine näitab ka meie kui teatrivaatajate sisemist kvaliteeti, "sügavust", empaatiavõimet jne – või naiviteeti).

Antud tüki puhul vääriks tähelepanu suguvõsa kokkutuleku põhjus – isa mõistatuslik kadumine, täpsemalt, tema vabatahtlik lahkumine elust. Isa näeme laval u esimesed 15 minutit ja see on kõik – vahetevahel tuleb ta küll jutuks, teda aeg-ajalt meenutatakse (saame näiteks teada, et kunagi sai isa luulekogu kõrge tunnustuse, kuid pärast seda ta 30 aastat lihtsalt jõi ja ei avaldanud midagi), aga enamasti on kõigil muustki mõelda, muidki muresid.

Põhiosa lavalisest tegevusest toimub küll vahetult enne ja pärast isa matuseid, kuid isa mõjub "tühja" kohana: me ei taju tema kohaolu, st ta ei ole hakanud või jäänud kedagi kummitama (taoliste skeemide puhul on põhimõtteliselt olemas ka isa kui kummituse variant – näiteks variant isast kui tõrjutud traumast, mis naaseb ja millest lahti ei saa).

Lõpus on laval küll isa väike leinalindiga foto, aga, ei, selles lavastuses ei ole mitte kellelgi isaga mingeid klaarimata arveid (ema näib temast lugu pidavat ainult kui suurest kannatajast, sama s.... sööma pidanud inimesest).

Võiks öelda, et see, mida Paul Verhaeghe on nimetanud isa funktsiooni kokkuvarisemiseks (the collapse of the function of the father) – ja mis eriti 20. sajandil on olnud nii või teisiti paljude näidendite, kunstiteoste, filmide jm generatiivseks momendiks – on antud tükis ja lavastuses täielikult aktualiseerimata.

See tükk peegeldab muutunud aega – aega, mil isa surm ja see, mida see sündmus sümboliseerida võiks (paternaalse/sümboolse autoriteedi kokkuvarisemist) on business as usual, ei midagi erilist. Asjade neutraalne taust.

Seega siis omamoodi post-katastroofilist aega, aega, mil isa (autoriteedi) sümboolse funktsiooni allakäiku ei osata enam isegi mitte tajuda (või mõtestada) kui allakäiku, rääkimata katastroofist.

Nihkumisest katastroofilt post-katastroofile – tolle nihke ulatusest – saame aimu näiteks siis, kui võrdleme kaht äärmust, Kafka "Kirja isale" (kõik keerleb neurootiliselt ümber isa, paternaalse autoriteedi) B. E. Ellise "Ameerika psühhopaadiga" (psühhootiline vaakum, isa puudumine).

Intellektuaalne, kuid nõrk alkohoolikust isa, kes sümboolselt oli juba nagunii "surnud". Ja võimukas, külm, hull ema, kes oma tütred alla on neelanud. Seegi on omamoodi skeem, klišee. Aga on omamoodi huvitav, kui hästi klapivad just Ameerikast pärit autorite skeemid psühhoanalüütiliste põhiskeemidega (isad on isana tegelikult peaaegu alati läbikukkunud, nii või teisiti).

Inimese saladus 2

Väljendi "inimene on saladus" on teinud kuulsaks Dostojevski ja see on põhimõtteliselt inimlikkuse saladus, mis teda kummitas. Ka Freudi huvitas inimlikkuse saladus samas mõttes. Hästi valgustav on selle koha pealt Freudi kirjutis, kus ta võtab vaatluse alla Shakespeare'i "Macbeth'i" - see, mis Freudi selle näidendi puhul pead murdma paneb (fastsineerib, kummitab), ei ole mitte leedi Macbeth'i mõrvarlikkus (vere- ja võimujanu bla-bla-blaa), vaid, vastupidi, see, miks leedi Macbeth murdub, miks ta hulluks läheb.

Ehk siis - huvitav (ja saladuslik) ei ole mitte inimeste tõpralikkus (see on vääga booring), vaid inimeste inimlikkus, see visa tuluke neis, mis neist ikkagi inimese teeb.

Inimese saladus

Mulle on hakanud see "inimene on saladus" viimasel ajal kuidagi vastu, kui ma sellele mõtlema olen hakanud (lugedes üle pika aja üle Dostojevskit, Sarneti filmigi mõjul). Selles inimese äraspidises upitamises on midagi kahtlast ja ma väljendaksin seda nii, et see väljend ("inimene on saladus") funktsioneerib fetishina. Seda "saladust" kuulutades võib olla millegi (näiteks mingi hüpoteetilise lihtsameelse lugemishoiaku vms) suhtes kriitiline, ebamugavust tekitada, kuid samas võimaldab see ühtlasi ka mugavat taandumist, mõtlemise tühistamist: inimene on ju saladus, ära ürita siin midagi paika panna, psühhologiseerida, ära ole naiivne - inimene on saladus...vms.

Mulle tundub, et inimene ikkagi ei ole nii suur saladus (on lihtsalt mugav, väljavabandav nii mõelda). Ja mul on tunne, et ka Dostojevski jaoks (kui teda tähelepanelikult lugeda) ei olnud inimene eriline saladus, vähemalt ei olnud inimene talle saladus lihtsameelsel, mugaval viisil. See, et inimesed (tegelased) on teatud mõttes vastuolulised (siirad ja valelikud, suuremeelsed ja väiklased vms) on küll ehmatav, uskumatu, kuid mitte mõistetamatu mingi suure saladuse mõttes.

Saladus - see on katse uskuda inimesse, mitte ainult katse, vaid ongi USK.

Saladus ei ole Dostojevski jaoks mitte niivõrd inimene, vaid inimlikkus - ehk siis see, et nad ikkagi ei ole sellised tõprad nagu nad võiksid olla.

(Kirjtasin need read algselt spontaanselt repliigiks Kunnuse postitusele).

Püha lugeja

Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud kirjandusprofessori mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".

On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust nn väärtkirjandusest, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.

Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…

Nagu kaks tilka vett