Mida tulevik toob?
Mõned väljavõtted Eva ja Adele intervjuust Eesti Ekspressile:
Adele: Jah! (Naer) Me tuleme tulevikust ja asetame ühe teise reaalsuse siia maailma.
Eva: Meie leiutasime sõna "futuring", tulevikustamine.
Adele: Kui me kohtusime, sai meist väga ruttu Eva ja Adele. Me ei taha mingeid soolisuse probleeme. Üldse! Mina ei taha, Eva ei taha! Jaa! Miks? See oli traditsiooniline sitt! See ongi võti tulevikku ja uude maailma.
Eva: Me oleme hermafrodiidid! Lõpetasin oma meheelu sel hetkel, kui me kohtusime. Kogu see kangelase tung kadus. Õppisin väga palju. Nüüd pole kunstnik mina, vaid kunstnik on Eva ja Adele. See on suur samm.
Eva ja Adele kunstiline tegevus näitab meile üht võimalikku – fantastilist, utoopilist – lahendust probleemile, mille Jacques Lacan esitas vormelina: "seksuaalsuhet ei ole olemas" ("il n'y a pas de rapport sexuel").
Lihtsustavalt öeldes ütleb Lacani vormel seda, et mehel ja naisel, olgu anatoomiliste sugude või ühiskondlikult konstrueeritud soorollide tähenduses, ei ole võimalik saada ÜHEKS – ta ei räägi niisiis seksuaalsuhte puudumisest kehalisel tasandil (iga päev astub suguühtesse u 400 000 000 inimest), vaid fundamentaalsest disjunktsioonist ihalemise ja fantaasia registris, sellest, et mees ja naine ei saa teineteist (valulike) kadude või (vastikute) jääkideta täiendada, et ei ole olemas mehe ja naise fantastilist ühendust, harmoonilist tervikut – vastava iha täitumine ja ilmaolekutunde kadumine on illusioon, fantaasia, mille kuulsaimaks näiteks on Platoni kirjeldus kunagistest (müütilistest) inimestest, kes olid kolmest soost korraga ja terviklikult ümmargused, "nõnda et selg ja rind moodustasid ringi; igaühel oli neli kätt, ja jalgu niisama palju kui käsi; ja ümmarguse kaela otsas kaks täiesti ühesugust nägu".
Lacan nimetas sellist fantaasiakujutist ka hommelette’iks, inimomletiks.
Erinevalt Platonist ei projitseeri Eva ja Adele sellist Omlett-inimest mitte minevikku, vaid tulevikku, pakkudes seega lahenduse mehe ja naise mittesuhtele, disjunktsioonile – meist võiksid saada teletupsud.
Kuigi põhiline on Eva ja Adele kunstis nad ise, nende füüsiline kohalolu, väljendub idee üksolemisest täpsemalt lõuendil: nende koondportreed ei ole küll päris ümmargused (nagu Platon kujutles), vaid südamekujulised, kuid näod peegeldavad teineteist (Rimbaud’ probleemi – "ma olen teine" – lahenduseks on neil: "teine on mina"; "ma olen üks" eelduseks on, et "me oleme üks").
Nende fantastilise suhte ja harmoonia (üksolemise) eelduseks on niisiis ERINEVUSE ja SEKSUAALSUSE kadu – sootus, aseksuaalsus, suguline indifferentsus.
Adele: Jah! (Naer) Me tuleme tulevikust ja asetame ühe teise reaalsuse siia maailma.
Eva: Meie leiutasime sõna "futuring", tulevikustamine.
Adele: Kui me kohtusime, sai meist väga ruttu Eva ja Adele. Me ei taha mingeid soolisuse probleeme. Üldse! Mina ei taha, Eva ei taha! Jaa! Miks? See oli traditsiooniline sitt! See ongi võti tulevikku ja uude maailma.
Eva: Me oleme hermafrodiidid! Lõpetasin oma meheelu sel hetkel, kui me kohtusime. Kogu see kangelase tung kadus. Õppisin väga palju. Nüüd pole kunstnik mina, vaid kunstnik on Eva ja Adele. See on suur samm.
Eva ja Adele kunstiline tegevus näitab meile üht võimalikku – fantastilist, utoopilist – lahendust probleemile, mille Jacques Lacan esitas vormelina: "seksuaalsuhet ei ole olemas" ("il n'y a pas de rapport sexuel").
Lihtsustavalt öeldes ütleb Lacani vormel seda, et mehel ja naisel, olgu anatoomiliste sugude või ühiskondlikult konstrueeritud soorollide tähenduses, ei ole võimalik saada ÜHEKS – ta ei räägi niisiis seksuaalsuhte puudumisest kehalisel tasandil (iga päev astub suguühtesse u 400 000 000 inimest), vaid fundamentaalsest disjunktsioonist ihalemise ja fantaasia registris, sellest, et mees ja naine ei saa teineteist (valulike) kadude või (vastikute) jääkideta täiendada, et ei ole olemas mehe ja naise fantastilist ühendust, harmoonilist tervikut – vastava iha täitumine ja ilmaolekutunde kadumine on illusioon, fantaasia, mille kuulsaimaks näiteks on Platoni kirjeldus kunagistest (müütilistest) inimestest, kes olid kolmest soost korraga ja terviklikult ümmargused, "nõnda et selg ja rind moodustasid ringi; igaühel oli neli kätt, ja jalgu niisama palju kui käsi; ja ümmarguse kaela otsas kaks täiesti ühesugust nägu".
Lacan nimetas sellist fantaasiakujutist ka hommelette’iks, inimomletiks.
Erinevalt Platonist ei projitseeri Eva ja Adele sellist Omlett-inimest mitte minevikku, vaid tulevikku, pakkudes seega lahenduse mehe ja naise mittesuhtele, disjunktsioonile – meist võiksid saada teletupsud.
Kuigi põhiline on Eva ja Adele kunstis nad ise, nende füüsiline kohalolu, väljendub idee üksolemisest täpsemalt lõuendil: nende koondportreed ei ole küll päris ümmargused (nagu Platon kujutles), vaid südamekujulised, kuid näod peegeldavad teineteist (Rimbaud’ probleemi – "ma olen teine" – lahenduseks on neil: "teine on mina"; "ma olen üks" eelduseks on, et "me oleme üks").
Nende fantastilise suhte ja harmoonia (üksolemise) eelduseks on niisiis ERINEVUSE ja SEKSUAALSUSE kadu – sootus, aseksuaalsus, suguline indifferentsus.
Kui on suhe, ei saa olla seksuaalsust; kui on seksuaalsus, ei saa olla suhet. Seksuaalsuhe – või laiemalt kõik, mis seksuaalsusega seotud – ei ole mitte lahendus inimlikele probleemidele, seksuaalsus ise ongi inimlik põhiprobleem: "kaugel sellest, et olla miski, mille abil saaks selgitada mitmesuguseid teisi inimsuse avaldusi, vajab seksuaalsus ise selgitamist," on kirjutanud Alenka Zupančič.
Ja sellest tulenebki kõiki seksuaal- ja sooprobleeme puudutavate lahenduste utoopilisus – ka feminism ei suuda pakkuda muud kui utoopiat ja lootust tulevikule, kõneldes vajadusest hoida Naist kui tähistatavat pidevalt avatuna.
Ja sellest tulenebki kõiki seksuaal- ja sooprobleeme puudutavate lahenduste utoopilisus – ka feminism ei suuda pakkuda muud kui utoopiat ja lootust tulevikule, kõneldes vajadusest hoida Naist kui tähistatavat pidevalt avatuna.
Sildid: kunst