Noorpõlve radadel

Mõni aeg tagasi Räpinas, oma sünnipaigas käies avastasin mõisapargi vaiksest puudealusest hämarusest siiani puutumata, likvideerimata okupatsiooniaegse mälestusmärgi. Eks selliseid leidugi nüüd ainult niiöelda ääremaadel.
Tegelikult ma muidugi ei avastanud seda, lihtsalt teadvustasin, et - ahhaa - jah - siin see ju on, on kogu aeg olnud.
Kunagi käidi selle suure kivi taga alukaid vahetamas (paarkümmend meetrit eemal voolab Võhandu - Räpina kuulus mõisapark asub teatavasti Võhandu jõkke "sopistuval" poolsaarel - ja seal oli meie kandi noorte populaarne ujumiskoht), häda korral ka kuseti või koguni situti sinna.
Kivil on kiri:
Kangelased on surematud inimeste mälestustes
M. Gorki
NÕUKOGUDE VÕIMU EEST MÕRVATUTELE AASTAIL 1918-1919
Pargi teiselt poolelt avaneb aga ilmselt üks Räpina ilusamaid, kuulsamaid, piltpostkaardilikumaid vaateid:

"Flandria päevikust"

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikust" jäi silma järgmine mõttekäik: "Vaimne on kõige kehalisem".
Mõistagi on vaimsus seotud alati elulaadiga, kuid Õnnepalu rõhutab just füüsilist aspekti: vaimset elu elatakse (või tuleks elada) kogu kehaga, igapäevase kehalise tegevusena.
Omal moel kogesin (või täheldasin) seda ka "Flandria päevikut" lugedes - suutsin selle lugemiseks lülituda vajalikule vaimsele lainele alles hiljuti puhkusel olles, kui mu kehaline tegevus (või, laiemalt, kogu eluviis) kattus vähemalt mingiski plaanis autori enda eluviisiga tolle päeviku kirjutamise ajal Flandrias: päevade üksluisus, vihmasabin akna taga, lühidad jalutuskäigud, korrapäraselt serveeritud toidud jne, ehk siis: piiratud tegevusvõimalustega loid jõudeelu (võiks öelda koguni, et KEHALINE TEGEVUSETUS).
Nädala ajaga sain läbi umbes pool päevikust, alla kahesaja lehekülje - ühelt poolt tundub, et oleks tulnud aeglasemalt lugeda (selleks, et autori ja tema raamatu sisemises rütmis püsida: lugemisaeg olgu vastavuses kirjutamisajaga); teisalt jälle mõtlen, et äkki oleks pidanud siiski rohkem pingutama, sest ega selle raamatu lugemiseks vajalikku (ideaalset) kehalis-vaimset elurütmi ei pruugi ju niipea kogeda.
Üks, mis päevikust välja koorub, on minu meelest see, et isegi seda lihtsat või "loomulikku" mungaelu, mida kirjutaja näib pooldavat või mis talle hingelähedane paistab olevat (kuigi seal Flandrias on ta selleks ka sunnitud), ei saa niisama LIHTSALT elada, see vajab toetuseks fantaasiat, fiktsiooni, projektsiooni kirjutaja alter ego'st vana keskaegse mungana, kes surmakünnisel lindudega kõneleb:
"Miski ei keela mul välja mõtlemast seda ennast, kes elas ja suri seitse ja pool sajandit tagasi. Ta on sama fiktiivne kui see, kes kirjutab neid päevikumärkmeid tänasest Flandriast, kuigi viimane ehk tundub usutavam".
Ka oma lihtsuses, lihtne olemises tuleb ennast lihtsalt välja mõelda, toetuda "iseenda" lihtsuse, lihtsa elutarkuse fiktsioonile, selle fantasmaatilisele võimalikkusele KELLEGI TEISENA.
Lihtsus on fiktsioon, mille peab projitseerima iseendasse kui Teise (keskaegsesse munka, alter ego'sse), nii nagu tarkus on fiktsioon ja nõuab selle projitseerimist alte Weise'sse, vanasse tarka mehesse.