Üks öö

Pildike Võsu rannalt ööl vastu 22. juunit.
Taevas on raskem (kaalukam) kui maa, maastik.
SUBSTANTSIAALSEM (lad. k bukvaalselt "all-seisvam").
Nii et pildi "alus" - see, millel ta PÕHINEB - on otseselt üleval.
Talmudis on põhjendatud kippahi (pigimütsi) kandmist umbes nii: "Katke oma pea, sest teie kohal on taevane vägi".

Ateist ja müstik

"Kas pole kummaline, et samu tekste lugedes võime Woolfi ateismilt jõuda hõlpsasti millegi selliseni, mida võiks lihtsustavalt – ja vabandan juba ette selle lihtsustuse ja paratamatult piiratuks jäämise pärast – nimetada Woolfi müstitsismiks? Ilmselt ei saa tegu olla juhusliku kokkusattumisega, et Woolfi kirjandusliku ateismi selgitamiseks on Lackey valinud välja just need kaks romaani („Orlando” ja „Lained”), mis mõne teise kriitiku jaoks on väga selgeks tunnistuseks Woolfi pöördest müstitsismi poole aastatel 1927–1931."

(Loe lähemalt siit.)

Kiuslikult

David Lynchi intervjuus Eesti Ekspressile mõni aeg tagasi hakkas silma üks koht, üks üllatav võrdpilt: “Armastuse saladus on selles, et see tuleb esmalt iseendas üles leida, siis suudad ka teise inimese puhul palju enamaga leppida... Ja ma ei tea, kas sellest on aru saadud või mitte, aga need, kes on armastuse iseendas leidnud, mõjuvad kui filmistaarid, neil on sedasorti karisma, säde, külgetõmme, mida teistel pole. See on nagu raha pangas!"
See, mis silma jäi, oli armastuse võrdlemine RAHAGA, vahetusväärtuste ekvivalendiga, mis omakorda tõi meelde Gianni Vattimo mõtted nihilismist Nietzsche ja Heideggeri järgi (“Nihilismi apoloogia”, Akadeemia 1995/7).
Heideggeril annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta taandub jäägitult väärtuseks – ja väärtust tuleks siin mõista rangelt kui vahetusväärtust.
“Nihilism on seega olemise redutseerumine vahetusväärtuseks,” kirjutab Vattimo.
Kas ei võiks siis – kiuslikult – öelda, et Lynch, kes redutseerib oma võrdpildis armastuse rahaks, mille ainus väärtus on VAHETUSVÄÄRTUS, on ülim nihilist?
Ja kui Marxi jaoks tähendas vahetusväärtuste üleüldiseks saamine “üleüldiseks saanud prostitutsiooni”, siis – kas pole filmistaarid, kellega Lynch võrdleb karismaatiliselt mõjuvaid armastajaid, resp. armastuse leidnuid, samuti prostituudid (kogu staarinduse mõte ju selles ongi, et nende imetlemine “maksab”)?
Mõjuda armastades nagu filmistaar, mõjuda nagu keegi, kel on raha pangas – meie ahvatlemine selliste "porganditega" tähendab niisiis meie ahvatlemist vahetatavuse loogikaga, mitte aga niiöelda autentsuse või pärisomasusega (nende viimaste puhul ei tohiks kehtida olemise või - antud juhul siis - armastuse, armastajaks olemise lahustumine “väärtuse voolavusse, üleüldise ekvivalentsuse piiramatutesse transformatsioonidesse”).
Aga võrdpilte, mis kõnelevad millegi väärtusliku või kõige väärtuslikuma – kas pole “väärtuslik” juba iseenesest varjatult nihilistlik-merkantiilne sõna? – omandamisest mingi vahetuse või "äritehingu" kaudu, leidub igal ajal, kuigi iselaadseid.
Kui Lynchi jaoks on armastus nagu raha pangas (mille muuga Hollywoodis võrreldagi midagi ihaldusväärset, mis sulle rahu, õnne ja teiste imetluse kindlustab), siis Aurelius Augustinuse jaoks oli Jumala arm nagu hinnaline, st ostetav KALLISKIVI: “Olin juba leidnud hinnalise kalliskivi, mille ostmiseks tuli kõik endale kuuluv ära müüa,” kirjutab ta “Pihtimustes” (8; I:2).
Ja Piiblis on taevariik nagu peidetud varandus, mida saab OSTA (kuigi see ostmine mõjub pigem kui kõige ohverdamine): “Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu” (Mt, 13:44,45).
Kas me ei osta ka jõule - kulutame kogu raha ninn-nännile, et siis kuuse all istudes tunda midagi tõelist, midagi, mida vähemalt mõnel härdushetkel EI VAHETAKS MITTE MILLEGI VASTU.
(Ja igaks juhuks piltide kohta, et Lynchi pildi all ei ole teine Lynch, vaid Vattimo.)