esmaspäev, 16. aprill 2012

"Ohtlik meetod" 2




Cronenbergi filmi lõpus istub Jung idüllilise järve kaldal ja räägib nähtud unenäost: suurest katastroofist, hiidlainest, mis hävitab Euroopa vms.
Üks seletus oleks, et Jungil avalduvad telepaatilised võimed ja ta näeb ette Esimese maailmasõja puhkemist (ja ühtlasi noid katastroofide laineid,  mis 20. sajandil Euroopat tabavad).
Teine või õigemini paralleelne seletus võiks olla aga see, et Jung fantaseerib mingist suurest ja vapustavast Sündmusest, mis tühistaks (või lahendaks) tema enda ahastuse, sisemise ummikseisu, teeks lõpu tema (senisele) piinavale eksistentsile. Taolisel intrusiivsel, vapustaval, hävingulisel Sündmusel (intrusive Event) on oluline roll paljudes filmides (ideoloogilistes projektides, fantaasiates ja müütides jne).
Huvitav on jälgida, kust kohast (õhust, maa alt, veest, "teispoolsusest" vm) too väline sissetungija pärineb ja mis kujuga ta on (mida kujutab, milline hirm või unistus on temasse projitseeritud jne).
Trieri "Melanhoolias" täidab tolle katastroofilise, kuid depressiivse minategelase seisukohalt õnnestava, piinadest vabastava Sündmuse rolli totaalne häving, Maa kokkupõrge kosmilise sissetungija – planeet Melanhooliaga.
Hitchcocki "Lindudes" täidavad tolle sissetungija rolli muidugi linnud (ärgem unustagem, et väline katastroofioht lahendab tegelaste "oidipaalsed" suhteprobleemid, nende sisemise ummikseisu).
Niisiis, kui eelmises postituses soovitasin kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma ohtliku meetodita (nii nagu Žižek soovitas kujutleda Hitchcocki "Linde" ilma lindudeta), siis tegelikult ei ole psühhoanalüüs kui ohtlik meetod lindudega võrreldavas funktsioonis – Cronenbergi filmis täidab lindude (kujuteldavat) funktsiooni too katastroofiline hiidlaine, mida ahastav Jung alles ootab ja oma unedes näeb.
Vana (maailma, isiksuse, korra) häving ja uue sünd on sageli seotud veega – veest, sogasest tiigist sünnib filmis tegelikult ju ka uus, vabanenud Sabine, kastununa ürgnaiselikku elementi või siis n-ö alateadvusse, mille sagedaseks kujundiks Jungi õpetuses ongi veekogu. 

1 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

Olgem ausad, tuntud inimestest filmide ja raamatute kokkukäkerdamine on üks küllaltki nõme äraelamise viis. Reeglina seda hästi ei tehta, sest ei viitsita piisavalt süveneda ja minnakse kergema vastupanu teed (füsioloogilised olekud, perekond, kiim jne). Inimes(t)ele, kes oma intellektiga on midagi maailma ühisteadvuses muutnud, omistatakse tagantjärele reaktsioone ja tegevusi, mille kohta pole keegi kindel, kas need on üldse kunagi aset leidnud. Siis keeratakse kõige primitiivsematest käitumismustritest kokku üks lihtne supp või seep ja antakse massidele helpida. Kui huvitav oleks iseeneses teema "anima" ja "animus": võtta kaks nimetut kuju - türanliku isa all kannatanud kuulus arst ja sama saatusega noor tütarlaps ning teha sel teemal film ilma kuulsate nimede peal sõitmata, kasutades omaenda fantaasiat või mõne kirjaniku abi. Selline lähenemine aga nõuaks režissöörilt juba suuremat tööd, rohkemat pingutust ja oma peaga mõtlemist. Olgugi, et näitlejatööd on head, jääb filmile halb kõrvalmaik tõsiasja tõttu, et ülimalt lihtne on teise (surnud inimese) nimega manipuleerida, kes ennast ise ammugi kaitsta ei saa.

esmaspäev, aprill 23, 2012  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht