tag:blogger.com,1999:blog-82914441722266288612024-02-07T10:55:39.882+02:00elu on song Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.comBlogger389125tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-38398494984405655672015-12-14T01:01:00.002+02:002015-12-14T01:01:38.473+02:00"Armastatuim pind on mittenarratiivne"Harva jääb unenägudest midagi meelde, aga täna hommikul, ärkamise piiril oli nii: lehitsesin oma äsjailmunud raamatut ("Freudi häda"), mis ei olnudki nagu<i> see</i> raamat - lehitsesin seda tagant poolt alates, lõpuosa koosnes teiste autorite tsitaatidest (nii nagu Susan Sontagi teoses "Haigus kui metafoor"(?)), ma ei teadnud, mis tsitaadid need on, see polnudki oluline, oluline oli võte kui selline (kasutada ära ülejäägid, tsitaadid, mis on küll kõnekad, asjakohased, kui jäid teksti sisse põimimata - umbes nii oli see minu meelest Sontagil); ka raamatu kujundus, värvid ja formaat olid teised (meenutasid Zupancici raamatut komöödiast, mida õhtul olin lugenud ja mille kujundust pean maitsekaks ja de Certeau raamatut igapäevastest praktikatest - seegi on mulle visuaalselt meeldiv ja pealegi iga päev nähtavuses); mind ei häirinud seejuures, et see raamat, mida lehitsesin, ei olnud nagu see minu ilmunud raamat, isegi siis mitte, kui ma (pool)unes arutasin, et kas ridamisi tsitaate raamatu lõpus on ikka hea variant (justkui ma alles kavandaksin seda), aga ma tajusin seda äkitsi - seda <i>selle</i> raamatu teistsugusust -, kui kusagil raamatu keskel hakkas silmas vahepealkiri: "<b>Armastatuim pind on mittenarratiivne</b>"; seal ma toppasin, sain aru, et mina ei ole seda kirjutanud - siis ka virgusin.<br />
Sain veidi hiljem aru, vahepealkirja üle juureldes, et selle sõnastamisel on aju rakendanud "poeetilist funktsiooni" (ar.. narr... tui...pind.. mit..).<br />
Unenägu on kindlasti seotud mõtetega järgmisest raamatust - milline see võiks (ka vormiliselt) olla; kusagil alateadvuses olen ilmselt "enese" teadmata kaalunud mingit fragmentaarsemat, mitte niivõrd loogilisuse ja sidususe poole püüdlevat tekstitegemist; ja mis kõige olulisem - see uus raamat võiks sisaldada <i>senitundmatuid</i> tekste, tekste, mis ei ole varem kusagil ilmunud (mitte nagu nüüdne raamat, mis on valik juba ilmunutest): üllatav, mulle endalegi võõras - tundmatu - vahepealkiri vist sellele viitaski.Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-81827390676270567962012-09-10T15:14:00.001+03:002012-09-10T15:16:54.207+03:00Kas isa või ema<!--StartFragment-->
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: left;">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kinos jookseb
praegu kaks filmi soomlastelt – "Vennaksed" (rež. Mika Kaurismäki) ja "Vuosaari" (rež. Aku
Louhimies).</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Tegu on, nagu oodata oligi, "põhjamaiselt depressiivsete" filmidega, kus
näidatakse õnnetuid, kannatavaid inimesi. Torkab aga silma, kui
tihedalt, lausa lahutamatult on neis filmides küsimus "kuidas olla õnnelik?",
seotud küsimusega "kuidas olla isa, ema?"<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Niisiis on ikka veel, ka 21. sajandil inimliku õnne puudumise taustal düsfunktsionaalne
perekond, abielu ebaõnnestumine. (Koos hingeliste kannatuste näitamisega see justkui defineerikski "realismi" - lähemal vaatlusel võime muidugi tuvastada, kui hämmastavalt suurel määral ekspluateerivad mõlemad filmid klišeid, steretüüpe).</span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kõiki tegelasi, kui erinevad nad
ka ei oleks, iseloomustab mõlemas filmis üks ühine asi – nad on (1) kas </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">pärit </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">lõhenenud</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> perekonnast, neil on ainult kas isa või ema; või (2) ei suuda nad (ka) ise kanda isa/ema funktsiooni, täita (abielu)mehe või (abielu)naise rolli. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kaurismäki
keskendub putukalikule isakujule (filmis sooritavad pojad teatud mõttes
kollektiivse isatapu), Louhimies tunneb kaasa kõigile oma tegelaskujudele, välja
arvatud kaks karikatuurselt jälki emakuju (külm ja küüniline abielunaine, kes
põlgab ja alandab oma meest; loll ja labane ema, kes tapab oma lapse ainsa
lähedase olevuse, koera) – ja kindlasti pole see juhus. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Meie
kui vaatajate ülesandeks jääb ilmselt toime tulla küsimusega, kas nood
inimolendid, kellest ei kiirga oma lähedaste suhtes piisavalt siirast ja armastavat hoolivust,
vääriksid nii filmis kui ka elus samuti mõnevõrra halastust ja mõistmist.</span><o:p></o:p></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyt5kWOdFeL_KSHnne-iC1BqAUGBxHCuw-JI3ux5JXtwTZyImRdW4uWydbhhTKNFWCLfshQmCxY2dmNrBGwMoyht7FgfFdDFyT6Qk-5CXC1Gkm0jfOmflH6tIYspP9Ak2GwcT3cjCfJgY/s1600/mika-kaurismaki-veljekset-brothers-1-1.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyt5kWOdFeL_KSHnne-iC1BqAUGBxHCuw-JI3ux5JXtwTZyImRdW4uWydbhhTKNFWCLfshQmCxY2dmNrBGwMoyht7FgfFdDFyT6Qk-5CXC1Gkm0jfOmflH6tIYspP9Ak2GwcT3cjCfJgY/s320/mika-kaurismaki-veljekset-brothers-1-1.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<!--EndFragment-->
Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-48024908307462696952012-04-16T11:44:00.000+03:002012-04-16T11:44:53.822+03:00"Ohtlik meetod" 2<!--StartFragment-->
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiO4rrU7cvtTmG1WSLbjjsmKF37DY6pvINcGSu4qw-iPIYqZTuFYgJWZh-EEA1yDMIQ8adMRcPch9hDizUT444BbLTCF0DhN7uAKV1JTfvkAL8WIDD7I5Ec69f5x_ps2SWShK60J9QYgjQ/s1600/Fassbender-as-Jung-in-a-dangerous-method2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="161" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiO4rrU7cvtTmG1WSLbjjsmKF37DY6pvINcGSu4qw-iPIYqZTuFYgJWZh-EEA1yDMIQ8adMRcPch9hDizUT444BbLTCF0DhN7uAKV1JTfvkAL8WIDD7I5Ec69f5x_ps2SWShK60J9QYgjQ/s320/Fassbender-as-Jung-in-a-dangerous-method2.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Cronenbergi filmi lõpus istub
Jung idüllilise järve kaldal ja räägib nähtud unenäost: suurest katastroofist,
hiidlainest, mis hävitab Euroopa vms.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Üks seletus oleks, et Jungil
avalduvad telepaatilised võimed ja ta näeb ette Esimese maailmasõja puhkemist
(ja ühtlasi noid katastroofide laineid,
mis 20. sajandil Euroopat tabavad).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Teine või õigemini
paralleelne seletus võiks olla aga see, et Jung fantaseerib mingist suurest ja
vapustavast Sündmusest, mis tühistaks (või lahendaks) tema enda ahastuse,
sisemise ummikseisu, teeks lõpu tema (senisele) piinavale eksistentsile. Taolisel
intrusiivsel, vapustaval, hävingulisel Sündmusel (<i>intrusive Event</i>) on oluline
roll paljudes filmides (ideoloogilistes projektides, fantaasiates ja müütides
jne). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Huvitav on jälgida, kust
kohast (õhust, maa alt, veest, "teispoolsusest" vm) too väline sissetungija pärineb
ja mis kujuga ta on (mida kujutab, milline hirm või unistus on temasse
projitseeritud jne). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Trieri "Melanhoolias" täidab
tolle katastroofilise, kuid depressiivse minategelase seisukohalt õnnestava, piinadest
vabastava Sündmuse rolli totaalne häving, Maa kokkupõrge kosmilise sissetungija
– planeet Melanhooliaga.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Hitchcocki "Lindudes" täidavad
tolle sissetungija rolli muidugi linnud (ärgem unustagem, et väline
katastroofioht lahendab tegelaste "oidipaalsed" suhteprobleemid, nende sisemise
ummikseisu). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Niisiis, kui eelmises
postituses soovitasin kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma ohtliku meetodita (nii
nagu Žižek soovitas kujutleda Hitchcocki "Linde" ilma lindudeta), siis tegelikult ei ole psühhoanalüüs kui ohtlik meetod
lindudega võrreldavas funktsioonis – Cronenbergi filmis täidab lindude
(kujuteldavat) funktsiooni too katastroofiline hiidlaine, mida ahastav Jung alles ootab ja oma unedes näeb. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Vana (maailma, isiksuse,
korra) häving ja uue sünd on sageli seotud veega – veest, sogasest tiigist sünnib
filmis tegelikult ju ka uus, vabanenud Sabine, kastununa ürgnaiselikku elementi
või siis n-ö alateadvusse, mille sagedaseks kujundiks Jungi õpetuses ongi
veekogu. </span><o:p></o:p></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjd8RxVyGZcy1g_78ZmQiBHhobI8dHI6Aw1zzanZX_kMv8MmPjkT1OC-qHWftIfnddi0ksHDr_bt8Z8_oDq8wnFK-gZlmN-_rvGm2TIkbCb0e8ZjtT-khnnQrgpqV3wGnjrmMK8BVX9NB4/s1600/1327566873_30008_jpg_456x255_crop_upscale_q95.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="178" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjd8RxVyGZcy1g_78ZmQiBHhobI8dHI6Aw1zzanZX_kMv8MmPjkT1OC-qHWftIfnddi0ksHDr_bt8Z8_oDq8wnFK-gZlmN-_rvGm2TIkbCb0e8ZjtT-khnnQrgpqV3wGnjrmMK8BVX9NB4/s320/1327566873_30008_jpg_456x255_crop_upscale_q95.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<!--EndFragment-->Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-11385266280760065142012-04-15T16:02:00.000+03:002012-04-15T17:49:22.588+03:00"Ohtlik meetod"<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj49vn-KV74X_fncnajDfRKBW_r9T4z330b_xcht0Y9j5AoZB3EUUMpA6MjoQ7FFVYwMO_ux-401tfx889ORx5aaNh-QE58NbHp5yM6ThG1ZTnVAg3ppHIyscYf-fN-LedTwklnGKxs7jY/s1600/6604ed92335015c8098926d9f4b29390.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj49vn-KV74X_fncnajDfRKBW_r9T4z330b_xcht0Y9j5AoZB3EUUMpA6MjoQ7FFVYwMO_ux-401tfx889ORx5aaNh-QE58NbHp5yM6ThG1ZTnVAg3ppHIyscYf-fN-LedTwklnGKxs7jY/s200/6604ed92335015c8098926d9f4b29390.png" width="140" /></a></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span style="color: #666666; font-size: 14pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span style="color: #666666; font-size: 14pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span style="color: #666666; font-size: 14pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span style="color: #666666; font-size: 14pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span style="color: #666666; font-size: 14pt;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 18.0pt; margin-bottom: 14.0pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;">
<span class="Apple-style-span" style="color: #666666; font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><i>A Dangerous Method. UK, Saksamaa, Kanada, Šveits 2011;
lavastaja David Cronenberg; stsenarist Christopher Hampton; osades Keira
Knightley, Michael Fassbender, Viggo Mortensen, Vincent Cassel, Sarah Gadon</i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">V.-S. Maiste oli Sirbis </span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">selle
filmi suhtes kriitiline ja põhimõtteliselt olen ma temaga igati nõus; samas
tunnistan n-ö lihtsa vaatajana, et film mõjus (usun, et mitte ainult mulle) ja püstitan
ühtlasi hüpoteesi, et sel mõjuvusel ei ole tegelikult suurt pistmist ei prototüüpide
(Jung, Spielrein, Freud, Gross) ega psühhoanalüüsiga. </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kasuks tuleks, kui rakendame
võtet, mida Žižek soovitas Hitchcocki "Lindude" puhul – kujutleme "Linde" ilma linduteta (see aitab mõista, mida
fantasmaatiliste lindude sissetung tähendab). Niisiis,
kui kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma "ohtliku meetodita" ehk ilma psühhoanalüüsita, siis – mis jääb järele? </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Järele jääb elementaarne "melodramaatiline" põhistruktuur:
mees, naine ja armuke. Mees küll hülgab lõpuks oma armukese, kuid vana hea klišee
kohaselt jääb ta teda alatiseks taga igatsema (või nagu filmis: tema koopiaid,
asenduskujusid otsima). Ei jää mingit kahtlust, et see mees ei saa enam kunagi
rahu, miski jääb teda alatiseks vaevama, ta ei suuda enam kunagi täielikult
sobituda ühiskonna poolt ettenähtud kodanliku pereelu raamidesse, mis nõuaks talt teatud ohvrit – olgu selleks ohvriks
seksuaalsus, Hing, poeesia vms. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><i>Mida on veel vaja üheks mõjuvaks
filmiks? </i><o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Põhimõtteliselt on seega põhiteemaks
toimetulek "ahistusega kultuuris" – vajadusega ohverdada teatud osa oma
vabadusest (ihadest ja unistustest) või siis realiseerida see vabadus
kultuuriliselt respekteeritud (ja seejuures justkui paratamatult piiratud,
lahjendatud) viisil.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Tegu on mehe (Jungi)
dilemmaga, mille üht lahendust, väärikat monogaamiat esindab Freud (isakuju) ja
teist lahendust, ohjeldamatut promiskuiteeti esindab Otto Gross (neurootiline hälvik).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Filmis jääb lahtiseks,
milliseks tolle mehe saatus kujuneb, ta ise ütleb lõpus (oma edasiste otsingute
kohta) midagi sellist, et ta ei tahaks inimestele/patsientidele näidata mitte
seda, milline elu on, vaid seda, milline see võiks olla, st mitte karmi tõde,
nagu Freud, vaid midagi muud... (filmis on eelnevalt viiteid Jungi
spirituaalsetele kalduvustele; teame ka, et hilisem Jung arendas teooriat "individuatsioonist",
terviklikuks isiksuseks saamisest – seejuures või just seetõttu armukestest
loobumata).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Filmist jääb vist kõlama ka
umbes selline mõte, et keelatud seksist ja siseheitlustest tulenevad kannatused õilistavad,
sisepiinad peenendavad, muudavad isiksust kuidagi loovamaks, avatumaks…<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><i>Mida sellele kõigele –
millest on juba küll ja küll ühe hea, mõtlemapaneva, hingemineva jne
filmielamuse jaoks – lisab "ohtlik meetod", psühhoanalüüs? </i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Niiöelda ajaloolise kostüümidraama
ja näputäie klišeid, mida ma isegi ei viitsi meelde tuletada (igatahes midagi
sellist, et seksuaalsus on seotud vabaduse, loovuse ja minatunde kadumisega
vms).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ja veel – miks on filmis
meetod (kui pidada siin kitsamalt silmas psühhoanalüütilist ravimeetodit)
tituleeritud ohtlikuks? Kas näiteks sel banaalsel põhjusel, et sissevaade
inimhinge võib meid kuidagi vapustada, meie turvalist heakodanlikku eksistentsi ähvardada? <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Või siis – võttes asja
ambivalentselt, sest "ambivalentsus" on selle filmi võtmesõna – hoopis seetõttu,
et kuigi Freudi meetod võib teatud juhtudel osutuda efektiivseks (Spielrein sai
filmis terveks), on see meetod siiski ohtlik oma ühekülgsuses, oma näilises
ratsionaalsuses, keskendumuses seksuaalsusele vms? <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Maiste sõnul on Cronenberg nüüdseks juba "peetusega". Mulle ei ole Cronenberg
(tema "maailm", "käekiri", "nägemus") kunagi eriti meeldinud. Aga see film
ise on melodraamana (kui mingeid arukaid küsimusi või suuri nõudeid mitte
esitada) täitsa okei.</span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> </span></i></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-37836101333327138032012-03-08T10:59:00.001+02:002012-05-16T14:04:29.414+03:00Vahingust<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgroQiFI-qfkPj3EDl9kJCR9X-ZJeXA4l1cieqEct3CNYPityM3QQER765N0VWCQihKzOE0dJevoZ5SsDuns2UKcm6d3aneDA5J_gL5FRz8MXycTM8KTXM2oibIZJLFBRoKBqorDc8AsUE/s1600/VainoVahing.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgroQiFI-qfkPj3EDl9kJCR9X-ZJeXA4l1cieqEct3CNYPityM3QQER765N0VWCQihKzOE0dJevoZ5SsDuns2UKcm6d3aneDA5J_gL5FRz8MXycTM8KTXM2oibIZJLFBRoKBqorDc8AsUE/s1600/VainoVahing.jpg" /></a></div>
<br />
<span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">(Arvustus K&K-sse. </span></i></span><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Rmt</span></i></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">: Vahing. Mälestusi
Vaino Vahingust. </span></i><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Hermes</span></i></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> 2011</span></i><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">)</span></span><br />
<br />
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Alustan ühest ehmatavast ja
samas ka veidra kergendustunde tekitanud lausest. Lk 111 kirjutab Valle-Sten
Maiste Vahingu päevaraamatute kohta: "Kvalitatiivselt ei lisanud nad
Vahingu mõistmiseks palju uut“. </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Esmalt</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> see veider kergendustunne: oh,
ma siis polegi ainus, kes nii tundis! Juba „Noort Unti“ lugedes (st </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">enne</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> Vahingu täismahus päevaraamatute ilmumist) oli mul
tekkinud kummaline küsimus: </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">kust ma seda kõike juba </span></i><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">tean</span></i></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">?</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> Kuidas
saab </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">kõike</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> juba teada? Mida
tähendab: kõike? Ja kas see kõik, mida tundsin või kujutlesin end juba teadvat,
oli imbunud ja ladestunud minusse Vahingu tekstidest, kultuurilisest
keskkonnast, mingist </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">ühisteadmiste</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> varamust?</span></div>
<br />
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kerge ehmatuse tekitas aga
ketserlik mõte, et kui juba Vahingu päevaraamatud ei lisanud Vahingu
mõistmiseks kvalitatiivselt palju uut, siis ei saa midagi olulist lisada ka
mälestused Vahingust. Ja kui – oletagem, et – midagi uut ei lisandugi, siis
jääb ikkagi kummitama: kuidas me Vahingut (juba) mõistame või (veel) üldse
mõista saame? Kuidas, mille kaudu meile midagi üldse mõista on antud?</span><br />
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Mõistagi ei taha ma siin
küsitavaks muuta mälestusteraamatu sümboolset ja kultuuriloolist vajalikkust –
midagi uut see ju ikka lisab – ja samas usun sedagi, et kultuurilooliste
„faktide“ (mälestuste jne) korrastamise ja mõtestamise tasandil võibki meid
igavesti painama jääda too rahuldamatuse- või abitusetunne, mida koostaja Külli
Trummal on kirjeldanud („Nii tekkis ka seda raamatut kokku pannes vahel lausa
abitu tunne – kuidas süstematiseerida, kuhu paigutada tekstid ja meenutused,
intervjuud ja kirjad, kuidas need asetuksid paremini? Kes on Vaino Vahing, kuhu
kuulub?“ lk 7). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Palju on räägitud
Vahingu erinevatest rollidest või ametitest (psühhiaater, kirjanik jne), kuid
samas on ka korduvalt rõhutatud, et nii elus kui ka loomingus on Vahing </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">olnud</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> üks ja seesama, ajanud ühte ja sedasama asja:
"Vahing ei ole kunagi kirjutanud kellestki teisest kui iseendast, olgu
siis tegelasteks Poeg, Faehlmann, Oks või Psühhiaater," väidab Mati Unt lk
147.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Vahing on ka ise teinud
sageli juttu iseendaks jäämisest, iseendast kirjutamisest – olgu siis
kujuteldava ideaali, teadliku tahteakti või paratamatusena: „Terve elu tuleks
kirjutada ainult ühte juttu – nagu ühte elu elades,“ tsiteerib Joel Sang
Vahingut (lk 137) ja Julia Laffrangue toob ära isa sõnad mingist kõigele
aluseks olevast eetilisest hoiakust: "Looming ja elu on samaväärsed. Nii
et kirjaniku loomeimpulsiks on tahes-tahtmata mingi eetiline hoiak, millest
kasvab välja tema looming, tema stiil, vorm, sisu – kõik" (lk 232).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Nii ongi Vahing kirjutanud
justkui vaid iseendast ja justkui vaid ühte ja sedasama lugu – alusta kust
tahes, päevikutest, jutustustest, näidenditest – ja seega ka </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">kõik</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">, mida saab Vahingu puhul mõista, peaks kõikjal tema
loomingus (stiilis, vormis ja sisus) juba alati kohal, olemas olema. </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">On lausa
tunne, et Vahingu tekste ei saagi mõista tükk-tükilt rohkem või kord-korralt
paremini, et tema tekste saabki ainult kas hoobilt mõista – mõistes korraga
kõike – või mitte kunagi päriselt mõista: Vahing ei ole mitmekihiline präänik,
mida saaks jupiti või kihiti mõista, teda kord ühest, kord teisest otsast
näkitsedes.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ometi on küllaga neidki, kes
on Vahingut kui inimest või isiksust, rääkimata tema loomingust, hakanud
usutavasti mõistma või mingilgi määral, natukenegi mõistma alles aja möödudes,
lõpuks, pärast võõristuse ületamist (näiteks lk 196 tunnistab Tõnis Arro:
"Vahing on minu jaoks eluaeg olnud mõistatus. Nüüd lõpuks, kui </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">käisime</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> läbi seoses meie kirjastuse kavandatud Mati Undi
kogutud teostega (…) tundus mulle, et hakkasin temast natukenegi aru
saama").<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ilmselgelt on Vahing olnud
üks neid, kelle elu ja loometegevus on võimaldanud meil teravalt tunda, kui
ehmatavalt erinevad ja ühildumatud või ebapiisavad ja puudulikud võivad olla
meie sisseharjunud (esteetilised, moraalsed jne) mõõtkavad; kirjas Maie Kaldale
– rääkides kurikuulsast „Etüüdist“ kui kasulikust iseendaks-jäämise-õppetunnist
(„tuleb ainult iseennast usaldada“) – teeb ta põgusalt juttu ka isikuüleste,
rahvuslike skaalade olemasolust: "Väikerahvastel on suurrahvastega
samasugune mälu (Kafka arvamus), kuid tundeelu ja emotsionaalse käitumise skaala
on väikerahvusel kahtlemata kitsam" (lk 253). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Rääkida mitte suurtest ja </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">väikestest</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> isiksustest, vaid suur- ja väikerahvaste erinevast
tundeelust; rääkida mitte personaalsetest tunde- ja mõtteahtuse sümptomitest,
vaid rahvusliku meelelaadi üleüldisest kitsusest – mida on selles rohkem: kas
liigutavat delikaatsust või lihtsameelset häbematust? </span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ja mida muud võiks too
imperatiivina mõjuv „tuleb ainult iseennast usaldada“ tähendada, kui mitte
iseenda jaatamist mingi tavatu liialdusena, mingi kohalikesse mõõtkavadesse
mittemahtuva, niiöelda ebanormaalse suurusena?</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ses suhtes ongi
mõtlemapanevad näiteks Hannes Kaljujärve sõnad: „Aja jooksul said mulle
selgemaks needsamad asjad, millele ma varem üldse pihta ei saanud. Vahing sai
inimlikuma mõõtme ajanihke järel“ (lk 202). </span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Mõtlemapanevad, sest – mis
„asjadele“ siis Kaljujärv varem pihta ei saanud? Ja mida võiks tähendada
„inimlikum mõõde“? Ja kus paiknes Vahing Kaljujärve jaoks enne ajanihet, enne
„inimlikuma mõõtme“ omandamist – kas kusagil ebainimlikkuse piirimaal, seal,
kus kõrguvad üleelusuurused kangelased ja koletised (igal suurusel, mis väljub
tavapärasuse raamidest, on oht mõjuda monstroossena)?</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Mõtlemapanev on seegi, et
Vahing ei paista üleelusuurusena mitte ainult retrospektiivis (distantsi poolt
tekitatud optilise illusioonina) ja et tema hiilgus ei ole subliimsete
(veretute) sümbolkujude hiilgus – heroliselt on ta mõjunud juba oma maises
presentsuses, vahetus psühhofüüsilises kohalolus ja sarnaselt tõelistele
(arhailistele) kangelastele on tal olnud ka metsikuid, hirmutavaid kvaliteete:
„Ma teadsin, et ta on metsiku lugemusega mees. Kohutavalt tark ilmselt. Peale
selle oli ta tol ajal väliselt kohutavalt kangelasliku kujuga. </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ajas</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> isegi natuke hirmu peale,“ kirjeldab Andres Ots lk
173 oma kunagisi muljeid Vahingust. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Mälestusteos ärgitabki meid
mõtlema Vahingust nii inimlikus kui ka müütilises mõõtkavas (kuidas mahub inimene müüti või kas müüt küünib
inimeseni jne) ja ega see üllatada ei tohikski – eks taoliste mälestusteoste
funktsiooniks olegi ju lisaks inimlike „dokumentide“ avaldamisele ka
mälestatava pühitsemine kultuurikangelaseks, tema kinnistamine kultuurimüüti;
pealegi on ju Vahing ka ise oma isiksuslikku (üleelu)suurust aktiivselt
müüdiloomesse kanaliseerinud („Unt ja Vahing olid müüdiloojad. Teised Vanemuises
töötavad või Vanemuise ümber kogunenud inimesed – müütides osalejad,“ kirjutab
Ingo Normet lk 149). <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Tähelepanuväärseks tuleks
pidada aga seda, et mosaiikses „jutustuses“, mille kollektiivne mälestusteos
meile Vahingust välja pakub, heiastub kohati ka seesuguseid kilde, mis võiksid
tõepoolest kuuluda mõne müütilise sangariloo strukturaalsete (arhetüüpsete)
põhimotiivide hulka: mingi algse trauma/rikke olemasolu (lk 83), harmoonilise
terviku purunemine (lk 45), sissepühitsemine kõrgemasse sfääri (lk 21),
traagiline allajäämine deemonile (lk 49, 52) jne. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Üritamata neist motiividest
siin mingitki sidusamat tervikut konstrueerida (mis oleks küll huvitav, kuid
võimatu või vägivaldne üritus) küsigem põhilise, suure kangelase suure võitluse
järele – ei ole ju suuri kangelasi ilma suurte võitluste, võitude ja
kaotusteta. <o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Mille nimel siis Vahing
heitles või – kui võtta aluseks ettekujutus Vahingust kui mängijast, spiilijast
– mille nimel ta ennast ja paljusid teisigi pidevalt mängu pani? </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">On öldud, et Vahing mängis
suurelt ja jäägitult, niiöelda kogu pangale – näiteks lk 68 kirjutab J.
Rähesoo, et Vahing „näis küll alati kogu panga peale mängivat, aga need pangad
vaheldusid, misläbi mängija tee võis kulgeda kiirakääraliselt“ – aga niipea,
kui mängus on </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">kõik</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">, kogu pank,
kaotab mäng (kui päris elu vastand) oma mängulisuse (ebatõsiduse, tinglikkuse
ja mitteelulisuse): erutavast meelelahutusest saab midagi meeleheitlikku,
fataalset või vähemalt ohtlikku. </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Vahingu kui mängija puhul paistabki kehtivat
põhimõtteliselt sama, mis paljude teistegi suurte mängumeeste või niiöelda
peiarite puhul: neid ei tee suureks mitte (seltskondlik või tekstuaalne)
mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täieliku (enese)kaotuse võimalikkus ja
aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Just midagi </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">sellist</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> näib silmas pidavat ka V.-S. Maiste (ta on üks
paljudest, kelle jutus Vahingust korduvad ühes või teises seoses sõnad „suur“, „suurim“):
"Võib-olla suurim Vahingu juures oli see, et kui ta üldse mängis, siis
juba täiesti, ennast jäägitult mängu sisse pannes. (… ) Minu veendumust mööda
oli ta suurim selles mõttes, et tema elu ja looming on mulle ettepuutunuist
parim võimalus mõista seda eksistentsiaalset heidetust ning metafüüsilist sood,
milles mõjus osa õhtumaa vaimust läinud sajandi voogude siples" (lk 112,
113).</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kuigi mängus oli väidetavalt
kõik, leiame Vahingut hoolikalt lugedes viite ka millelegi,</span><b><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> </span></b><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">mis jääb mängust </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">välja</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> või mängule </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">suletuks</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">, millelegi, mille saavutamiseks </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">ainult</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> mängus</span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">t</span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> ei piisa
ehk siis millelegi, mis on kõrgem, parem ja suurem kui mäng: „Ma tean, et on
midagi minust kõrgemat, paremat ja suuremat, mida tuleb avada. </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ainult</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> MÄNGUSITUATSIOONIGA seda ei saavuta“.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Traditsiooniliselt on kõigil
suurtel (müütilistel) kangelastel tõepoolest suhe millegi endast suurema ja
kõrgemaga (nad võivad olla selle teenistuses, seda otsida, sellele väljakutse
esitada, sellele traagilisel viisil alla jääda vms) ja kui otsida mingeid
suurusi, mis korrelleeruksid tolle eetilise impulsiga, millest Vahingu enda
sõnul „kasvab välja tema looming, tema stiil, vorm, sisu – kõik", siis eeskätt mängivad end kätte kaks ideaali, kõrgemat eesmärki: tõde ja vabadus.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Unt on lk 147 viidanud
Vahingule kui traagilisele hamletlikule kangelasele ja me teame, millest kõik
hamletid isegi oma viimsel hingetõmbel „hõivatud“ on – mõistagi tõest, mille
edastastamine tehakse ülesandeks teistelegi:<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></i></div>
<div class="MsoNormal">
<i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Horatio, ma suren, sina
elad;<o:p></o:p></span></i></div>
<div class="MsoNormal">
<i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">sa räägi minust ja mu
asjast tõtt</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Joel
Sang ongi paigutanud Vahingu traagiliste (meeltheitvate, kahtluste käes
vaevlevate) tõeotsijate seltskonda, nähes temas üht visamat ja pühendumat:
„Tema kaasus pole eriline. Samasuguste kahtluste ja masenduste küüsi langevad
paljud vaimuinimesed, kes ajavad taga viimast tõde. Ainult et Vahing võtab oma
missiooni tõsisemalt kui enamik kirjanikke ja kujundab suure visadusega oma
isikudraamat ja rollijoonist" ( lk 137).</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Niisiis
on Vahingu tee tõeni või tõelise kunstini (kas saakski neid kahte rangelt
eristada?) justkui vältimatult ka kahtluste ja masenduste tee, oma äärmustes
aga meelehaiguse tee – on ju üsna kindel, et meie uuemas kultuurimütoloogias on
raske leida Vahingu kõrvale kangelast, kelle „isikudraamas“ mängiks sama suurt
rolli haiguse (hulluse) kultiveerimine kunsti ja tõe, kunsti kui tõe, kunstitõe
nimel.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kandvaks
motiiviks Vahingu kui kultuurikangelase loos paistabki olevat tõe (ja loomingu)
seotus haigusega: t<i>õde teeb haigeks (haiget) või peitubki ülepea haiguses</i>. </span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Looming algas Vahingu jaoks haiguse tähe alla ( “Vahingu kirjanikustuudium
algas haiguslugude ülestähendamisega Staadioni tänavalt,“ osutab J. Sang lk
136) ja jäigi läbivalt, lõpuni haigusest märgitud ("laias laastus ongi
Vahingu "Päevaraamat" üks suur haiguslugu – tema enda haiguslugu,
meelehaiguse käes vaevleva Vahingu lugu,“ kirjutab Sang samas); kui tahta
suruda tõde tõeotsija enda kohta mingisse lühivormelisse, võiks see kõlada
nõnda: </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">(tema, tõeotsija) elu on (meele)haigus</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">; tões endas on vahingulikus variandis aga midagi
tumedat, hirmutavat, skandaalset või julma – kuid miks? Miks ei võiks (või ei
võinud) tõde olla helge, leevendav, lunastav või vabastav?</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ei
ole sugugi lihtne, veel vähem endastmõistetav jõuda siit – tõe juurest – teise kõrgema eesmärgi või
ideaalini, mille eespool esile tõstsin: vabaduseni. Vahinguliku traagika juured
näivadki peituvat just nimelt selles, et tõde ja vabadus ei sobi tal kokku, ei
kooskõlastu: (</span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">tema) tõde ei vabasta ja (tema) vabadus ei saa olla tõeline.</span></i></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ehk
aitaks siin selgust tuua Vahingu võrdlemine teise traagilise suurkujuga eesti
kirjanduses, Juhan Liiviga: nii </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Liivi</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> kui ka
Vahingu suurimate kannatuste allikas ei asunud mitte niivõrd neist väljaspool
(keskkonnas vms), vaid pigem neis endis; see avaldus nende vastamisiolekus
nende endi sisima tõega, mingi rikke, vigasusega; geniaalne Liiv suutis oma
isikliku sisima tõe laiendada või ülendada kogu rahva tõeks: Jüri Talvet on
osutanud, et Liiv läheb „sügavamale“ ja „tajub ka seda, et mitte kõik
kannatused ei alga ajalooliselt Eestit anastanud rahvastest, vaid vigasuse eosed pesitsevad sügaval eesti rahvas endas“.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Vahingu</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> julmast ja halastamatust sisimast
tõest, mida ta oma tekstides avada ja tajutavaks teha suutis, on aga tabavalt
kirjutanud Andres Ehin lk 123: „Vahingu tegelasi murravad eelkõige nende eneste
sees toimuvad protsessid. (...) Taiplikum lugeja tajub, et mingi sisemine
hullus, mingi enesehävitustung on ka temas endas olemas." Niisiis võiks ka
Vahingut lugedes</span><b><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> </span></b><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">jõuda
põhimõtteliselt äratundmisele, et "tema on ju meie..."<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kui oleme siin jõudnud juba
niikaugele, et oskame diagnoosida Vahingu sisemise tõe ja vabaduse vahelist
disharmooniat, st vabaduse võimatust (sisemine hullus mitte ei vabasta, vaid
vangistab), siis tuleks osata näha ka selle peapõhjust: see midagi temast
endast kõrgemat, paremat ja suuremat, mida Vahing avada tahtis, see tema </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">tõde</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">, millega ta oma „tobedate juttude sisemist loogikat“
õigustas, ei olnud ju tegelikult ei kõrgem, parem ega ka mitte suurem temast
endast, inimesest… </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Kuigi Madis Kõiv on nimetanud Vahingut meheks, kes ei
mahtunud iseendasse (vt lk 99), oleks samavõrd õige nimetada Vahingut meheks,
kes </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">ei väljunud iseendast, ei ületanud </span></i><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">iseennast</span></i></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">: ta küll ei mahtunud iseendasse, kuid ta ei pääsenud
ka iseendast välja, jäi iseenda piiridesse, iseendasse kinni; tarviliku viite</span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">
</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">selle suunas teeb Jüri Arrak,
rääkides Vahingu kui inimese ja kirjaniku – aga see tähendab, et ka tema tõe-
ja vabaduseotsingute – kinnijäämisest komplekside mülkasse, inimpsüühika
mädasohu: „Mul on niisugune tunne, et tema mingid kompleksid olid niivõrd
tugevad, et tal ei olnud asja muu maailmaga. Muu maailma alla loen ma
religioosset maailma. Kui inimene on nii kohutavalt tähtis, siis ta
inimpsüühika, inimkäitumise kompleksid, </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">seksuaalsus</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">,
võim ja vaim on kõik selles puntras koos ja sealt ei saa välja. (...) Aga
Vaints ei rebinud ennast inimese küljest lahti. (...) Inimpsüühika on nagu
mädasoo" (lk 89).<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Vabaduse või vabaks saamise
teema ei tundu Vahingu puhul juba vaistlikult viljakas – ta pole tuntud ei
poliitilise teisitimõtleja ega vabaduselaulikuna, vabanemine sotsiaalsetest
maskidest (jungilikest </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">persona</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">'dest)
tundub olevat maksimum. Tähelepanuväärsel viisil </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">mainib</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> Vahing vabadust, täpsemalt</span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">,</span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> vabaduse võimalikkust ühes oma hilises lühitekstis,
eessõnas eksistentsianalüütilise </span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">psühhoteraapia</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">
rajaja Viktor E. Frankli teosele „...ja siiski tahta elada“; ta esitab seal
kummaliselt optimistliku ja kursiivi tõstetud kokkuvõtte: "</span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Inimese Mina
vaba hoiak keskkonna suhtes jääb nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka
pealtnäha absoluutses sundolukorras</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">"</span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">.</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"> </span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Ta jätab aga rõhutamata, et
Frankli enda jaoks oli tolle vaba hoiaku (vabaduse võimalikkuse) eelduseks koonduslaagris
kogetud ilmutushetk – spirituaalne sündmus, milleni Vahing ise ilmselt kunagi ei
jõudnud ja nii ei saanud ta jõuda ka tolle vabaduseni, õigemini </span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">tõe ja
vabaduse </span></i><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">ü</span></i></span><span lang="CS"><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">heks</span></i></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">
saamiseni</span></i><span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">, millest saab kõnelda
Franklist lähtudes.<o:p></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: Georgia, 'Times New Roman', serif;">Niisiis on vähemalt üks suur
ja kõrge valdkond, kus või mille suhtes Vahing suur ei olnud, väikeseks jäi:
"Vaints suhtus kristlusse ja religiooni võrdlemisi külmalt. Tal ei olnud
sellega suurt pistmist,“ kirjutab J. Arrak lk 86. </span><span lang="CS" style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 14pt;"><o:p></o:p></span></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-31788762782633700342011-12-09T23:13:00.000+02:002012-03-08T21:05:01.410+02:00Verrückt!<iframe width="459" height="344" src="http://www.youtube.com/embed/dMdcu1hHSHc?fs=1" frameborder="0" allowfullscreen=""></iframe>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-64929748009889213372011-11-26T19:12:00.013+02:002011-12-06T09:18:50.046+02:00"Augustikuu" Draamateatris<div><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px; "><span class="Apple-style-span">"<a href="http://www.draamateater.ee/augustikuu">Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud...</a>" - Nii algab tutvustav sissejuhatus "Augustikuu" lavastusele Draamateatris (lav P. Pedajas). Näidend võitis 2008 Pulitzeri preemia (autor Tracy Letts) .</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Tegu on üsna levinud võttega - tuua inimesed/sugulased kokku mingi erakorralise, enamasti traagilise ja kõiki kuidagi puudutava sündmuse ajendil ja ühtlasi näidata, millised isekad tõprad nad on olnud, kui p....es nad oma eludega on vms. Sellise skeemi puhul kehtivad kindlad klišeed. Näiteks. Kontrastiks tõbrastele on kokkutulnute seas näpuga ka täiesti häid tegelaskujusid või siis neid, kes nii väga suured tõprad ei olegi. </span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">On ka selline eeldus, et põhimõtteliselt peaks sugulaste taaskohtumine, kokkutulek mõjutama kõiki tegelasi – mõni jõuab justkui mingi lahenduseni, mõnele saab selgeks mingi paratamatus; mõnele on paljastunud mingi lootusetus või, vastupidi, mingi tema ainus lootus...</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Eelduseks (või ideaalseks variandiks) on, et pärast kokkusaamise ajal aset leidnud sündmusi, st eelkõige siis jagelemisi ja tülitsemisi oma lähedastega, ei olda enam endised (nii nagu ka teatrikülastajad ei tohiks pärast etendust olla endised – kunst on neid muutnud, sisemiselt avardanud, psühholoogiliselt harinud, hingeliselt puhastanud vms).</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Sellise skeemi/struktuuri puhul on konventsiooniks seegi, et vältida tuleb mustvalget suhtumist/esitust - kõik ei ole nii lihtne kui paistab, kui keegi on käitunud tõprana (isekalt, julmalt, hoolimatult), on see tulenenud mingist tungivast põhjusest, rasketest oludest, mingist inimlikult mõistetavast nõrkusest jne (tegelaskujude inimlikkuse mõistmine näitab ka meie kui teatrivaatajate sisemist kvaliteeti, "sügavust", empaatiavõimet jne – või naiviteeti).</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Antud tüki puhul vääriks tähelepanu suguvõsa kokkutuleku põhjus – isa mõistatuslik kadumine, täpsemalt, tema vabatahtlik lahkumine elust. Isa näeme laval u esimesed 15 minutit ja see on kõik – vahetevahel tuleb ta küll jutuks, teda aeg-ajalt meenutatakse (saame näiteks teada, et kunagi sai isa luulekogu kõrge tunnustuse, kuid pärast seda ta 30 aastat lihtsalt jõi ja ei avaldanud midagi), aga enamasti on kõigil muustki mõelda, muidki muresid.</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Põhiosa lavalisest tegevusest toimub küll vahetult enne ja pärast isa matuseid, kuid isa mõjub "tühja" kohana: me ei taju tema kohaolu, st ta ei ole hakanud või jäänud kedagi kummitama (taoliste skeemide puhul on põhimõtteliselt olemas ka isa kui kummituse variant – näiteks variant isast kui tõrjutud traumast, mis naaseb ja millest lahti ei saa). </span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Lõpus on laval küll isa väike leinalindiga foto, aga, ei, selles lavastuses ei ole mitte kellelgi isaga mingeid klaarimata arveid (ema näib temast lugu pidavat ainult kui suurest kannatajast, sama s.... sööma pidanud inimesest).</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Võiks öelda, et see, mida Paul Verhaeghe on nimetanud isa funktsiooni kokkuvarisemiseks (<i>the collapse of the function of the father</i>) – ja mis eriti 20. sajandil on olnud nii või teisiti paljude näidendite, kunstiteoste, filmide jm generatiivseks momendiks – on antud tükis ja lavastuses täielikult aktualiseerimata. </span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">See tükk peegeldab muutunud aega – aega, mil isa surm ja see, mida see sündmus sümboliseerida võiks (paternaalse/sümboolse autoriteedi kokkuvarisemist) on <i>business as usual</i>, ei midagi erilist. Asjade neutraalne taust.</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Seega siis omamoodi post-katastroofilist aega, aega, mil isa (autoriteedi) sümboolse funktsiooni allakäiku ei osata enam isegi mitte tajuda (või mõtestada) kui allakäiku, rääkimata katastroofist.</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px;"><span class="Apple-style-span">Nihkumisest katastroofilt post-katastroofile – tolle nihke ulatusest – saame aimu näiteks siis, kui võrdleme kaht äärmust, Kafka "Kirja isale" (kõik keerleb neurootiliselt ümber isa, paternaalse autoriteedi) B. E. Ellise "Ameerika psühhopaadiga" (psühhootiline vaakum, isa puudumine).</span></span></p><p align="LEFT" style="margin-bottom: 0cm; "><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px; ">Intellektuaalne, kuid nõrk alkohoolikust isa, kes sümboolselt oli juba nagunii "surnud". </span></span><span class="Apple-style-span" style="line-height: 16px; ">Ja võimukas, külm, hull ema, kes oma tütred alla on neelanud. Seegi on omamoodi skeem, klišee. Aga on omamoodi huvitav, kui hästi klapivad just Ameerikast pärit autorite skeemid psühhoanalüütiliste põhiskeemidega (isad on isana tegelikult peaaegu alati läbikukkunud, nii või teisiti).</span></p><p></p><p></p><p></p></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-83130274147622495782011-11-20T12:07:00.005+02:002011-11-22T17:06:50.379+02:00Inimese saladus 2<div>Väljendi "inimene on saladus" on teinud kuulsaks Dostojevski ja see on põhimõtteliselt inimlikkuse saladus, mis teda kummitas. Ka Freudi huvitas inimlikkuse saladus samas mõttes. Hästi valgustav on selle koha pealt Freudi kirjutis, kus ta võtab vaatluse alla Shakespeare'i "Macbeth'i" - see, mis Freudi selle näidendi puhul pead murdma paneb (fastsineerib, kummitab), ei ole mitte leedi Macbeth'i mõrvarlikkus (vere- ja võimujanu bla-bla-blaa), vaid, vastupidi, see, miks leedi Macbeth murdub, miks ta hulluks läheb. </div><div>Ehk siis - huvitav (ja saladuslik) ei ole mitte inimeste tõpralikkus (see on vääga booring), vaid inimeste inimlikkus, see visa tuluke neis, mis neist ikkagi inimese teeb.</div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-10225133319637604912011-11-20T11:47:00.003+02:002011-11-22T17:06:50.380+02:00Inimese saladus<div><span class="Apple-style-span">Mulle on hakanud see "inimene on saladus" viimasel ajal kuidagi vastu, kui ma sellele mõtlema olen hakanud (lugedes üle pika aja üle Dostojevskit, Sarneti filmigi mõjul). Selles inimese äraspidises upitamises on midagi kahtlast ja ma väljendaksin seda nii, et see väljend ("inimene on saladus") funktsioneerib fetishina. Seda "saladust" kuulutades võib olla millegi (näiteks mingi hüpoteetilise lihtsameelse lugemishoiaku vms) suhtes kriitiline, ebamugavust tekitada, kuid samas võimaldab see ühtlasi ka mugavat taandumist, mõtlemise tühistamist: inimene on ju saladus, ära ürita siin midagi paika panna, psühhologiseerida, ära ole naiivne - inimene on saladus...vms.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Mulle tundub, et inimene ikkagi ei ole nii suur saladus (on lihtsalt mugav, väljavabandav nii mõelda). Ja mul on tunne, et ka Dostojevski jaoks (kui teda tähelepanelikult lugeda) ei olnud inimene eriline saladus, vähemalt ei olnud inimene talle saladus lihtsameelsel, mugaval viisil. See, et inimesed (tegelased) on teatud mõttes vastuolulised (siirad ja valelikud, suuremeelsed ja väiklased vms) on küll ehmatav, uskumatu, kuid mitte mõistetamatu mingi suure saladuse mõttes.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Saladus - see on katse uskuda inimesse, mitte ainult katse, vaid ongi USK.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Saladus ei ole Dostojevski jaoks mitte niivõrd inimene, vaid<i> inimlikkus</i> - ehk siis see, et nad ikkagi ei ole sellised tõprad nagu nad võiksid olla.</span></div><div><span class="Apple-style-span">(Kirjtasin need read algselt spontaanselt repliigiks <a href="http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/11/kirjanduselamus-ja-lafitei-vein.html">Kunnuse</a> postitusele).</span></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-73283671681333306112011-11-17T17:46:00.005+02:002020-03-02T01:03:13.601+02:00Püha lugeja<!--StartFragment--> <br />
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: large;">Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud <a href="http://www.postimees.ee/636504/veidemann-laske-inimestel-cartlandi-lugeda">kirjandusprofessori</a> mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".</span></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: xx-small;"></span></span><span style="font-size: medium;"><span style="font-size: large;"><span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: xx-small;">On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: xx-small;">nn </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: xx-small;">väärtkirjandusest</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: xx-small;">, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.</span></span></span></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span class="Apple-style-span" style="font-family: "georgia";"><span class="Apple-style-span" style="font-size: large;">Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…</span></span></div>
<!--EndFragment-->Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-13914838875331049682011-11-01T15:39:00.001+02:002011-11-01T17:24:15.484+02:00Nagu kaks tilka vett<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhetYjYgMnos1HDs_Utu9vX1jdSnjKnit5XrJCR62Y1yYsM5BONxIdibCd7WfwsZl9FU5VAsupR7_OIb2luxyrRJd4uD-EBCkUvEx4TXgjF0v4WHRylORx5rKg-yJK9tYiUbry766jnGEU/s1600/JobsAfrica.png" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 392px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhetYjYgMnos1HDs_Utu9vX1jdSnjKnit5XrJCR62Y1yYsM5BONxIdibCd7WfwsZl9FU5VAsupR7_OIb2luxyrRJd4uD-EBCkUvEx4TXgjF0v4WHRylORx5rKg-yJK9tYiUbry766jnGEU/s400/JobsAfrica.png" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5670021668458528706" /></a>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-73402467505837124912011-10-22T21:40:00.006+03:002011-11-01T17:24:22.255+02:00R. Sarneti "Idioot" kui elamus:<div><br /></div>Katariina Unt<div>Katariina Unt</div><div>Katariina Unt</div><div>Katariina Unt</div><div>Katariina Unt</div><div><br /></div><div><br /></div><div>Taavi Eelma</div><div>Taavi Eelma</div><div><br /></div><div><br /></div><div>Juhan Ulfsak</div><div><br /></div><div><br /></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-48109165819487907602011-10-12T10:40:00.000+03:002011-10-12T10:40:24.223+03:00Revolutsiooniline naisvasaraheitja<iframe width="459" height="344" src="http://www.youtube.com/embed/OYecfV3ubP8?fs=1" frameborder="0" allowfullscreen=""></iframe>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-70040808807645926112011-10-08T01:10:00.006+03:002011-10-08T20:03:33.081+03:00Saamise-Eesti. Eksistentsialistliku eestluse manifest<div><span class="Apple-style-span">1.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis ei ole võimalik midagi seletada, viidates eestlase etteantud ja kivistunud loomusele; teisisõnu - determinism ei kehti, eestlane on vaba, eestlane ongi vabadus.</span></div><div><span class="Apple-style-span">2.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Eksistentsialist arvab, et eestlane on ilma igasuguse toe ja abita mõistetud igal hetkel eestlast leiutama.</span></div><div><span class="Apple-style-span">3.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Tegelikult on sõnal "eestlus" kaks väga erinevat tähendust. Eestluse all võib mõista teooriat, mis teeb eestlasest eesmärgi ja ülima väärtuse. Eksistentsialist ei võtaks kunagi eestlast lõppeesmärgina, sest too on alati teoksil. </span></div><div><span class="Apple-style-span">4.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Me ei tohiks ka uskuda sellisesse eestlusse, mida me saaksime kultusobjektiks muuta. Eestluse kultus lõpeb endassesuletud eestlusega, ja tuleb tunnistada, et fashismiga. Sellist eestlust me ei soovi.</span></div><div><span class="Apple-style-span">5.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Kuid on teinegi eestluse-mõiste, mille põhitähendus on selline: eestlane seisab pidevalt endast väljaspool, tema eksisteerimise viisiks on end väljapoole visandada ja minetada, pealegi saab ta eksisteerida vaid transtsendentsete sihtide poole püüeldes; kuna eestlane ületab ennast ja tunneb objekte vaid seoses selle eneseületamisega, on ta ise oma ületamise südamikuks ja keskpunktiks.</span></div><div><span class="Apple-style-span">6.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Seda eestlast konstitueerivat seost transtsendentsuse (eneseületuse tähenduses) ja subjektiivsuse vahel (selles mõttes, et eestlane ei ole enesesse suletud) me nimetamegi eksistentsialistlikuks eestluseks. </span></div><div><span class="Apple-style-span">7.</span></div><div><span class="Apple-style-span">Eestluseks, kuna sellega tuletame eestlasele meelde, et pole teist seadusandjat peale tema enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest; kuna näitame, et eestlane ei vii end eestlasena täide mitte enesessepöördumise kaudu, vaid taotledes endast väljaspool asuvat eesmärki - millegi vabastamist või mõnd konkreetset saavutust.</span></div><div><span class="Apple-style-span"><br /></span></div><div><i><span class="Apple-style-span">Selgituseks: ülaltoodud tekstilõigud pärinevad J.-P. Sartre'i teosest "Eksistentsialism on humanism" (tlk V. Bohl, Varrak, 2007), tsitaadid niisiis, olen neis sisse viinud vaid paar muutust - asendasin "inimese" "eestlasega", "humanismi" ja "inimsuse" aga "eestlusega". </span></i></div><div><i><span class="Apple-style-span">Postituse ajendiks on ajakirjas Looming käimas olev mõttevahetus Olemasolu-Eestist (Eesti eksistentsiaalsusest, eksistentsialismist kui Eesti kultuurikoodist jms), soovisin Olemasolu-Eestile vastukaaluks seada Saamise-Eesti, olles seejuures võimalikult sartre'ilik (eksistentsialistlikust Eestist rääkijad on siiani lähtunud eeskätt A. Camus' "Sisyphose müüdist": eestlane on nagu Sisyphos ja eesti (kõrg)kultuur ja identiteet on nagu kivid).</span></i></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-10167549058316031202011-10-03T15:19:00.002+03:002011-10-03T15:20:51.979+03:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFl6H1WPA7PfeuNkuRgt1pH3I3zTBuR_ZR0BMdMX6MwpQ6StEauvaX1_Qb6dDSj52gp3RsQu7vJxgAE54Dt7of87zlh5djSho2FP4eHAmsiNecYbNO8DMwrntUokeZlJWODx8uU-Umb_A/s1600/chicago6-1.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 190px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFl6H1WPA7PfeuNkuRgt1pH3I3zTBuR_ZR0BMdMX6MwpQ6StEauvaX1_Qb6dDSj52gp3RsQu7vJxgAE54Dt7of87zlh5djSho2FP4eHAmsiNecYbNO8DMwrntUokeZlJWODx8uU-Umb_A/s400/chicago6-1.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5659239807276188146" /></a>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-89283036824925295042011-09-29T17:09:00.005+03:002011-09-29T17:36:37.536+03:00Jääk<span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDT2Xw6QeL5L3CzXXxCTFwsxiTQsrxqxws7qJxz0_upOLhfOjJHIei550rkOmTvo09p4KNwGvs6fgM0EqnnRZVpWtM9a-5UfSZPGdwRo99CXartrOTiE8z0_NcHTNPudIrP6bQnuCvhuo/s1600/926_NO69press_8.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 134px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDT2Xw6QeL5L3CzXXxCTFwsxiTQsrxqxws7qJxz0_upOLhfOjJHIei550rkOmTvo09p4KNwGvs6fgM0EqnnRZVpWtM9a-5UfSZPGdwRo99CXartrOTiE8z0_NcHTNPudIrP6bQnuCvhuo/s200/926_NO69press_8.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5657783716654860338" /></a></span></span><div><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDT2Xw6QeL5L3CzXXxCTFwsxiTQsrxqxws7qJxz0_upOLhfOjJHIei550rkOmTvo09p4KNwGvs6fgM0EqnnRZVpWtM9a-5UfSZPGdwRo99CXartrOTiE8z0_NcHTNPudIrP6bQnuCvhuo/s1600/926_NO69press_8.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"></a></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;">Tänases Eesti Ekspressis kirjutab M. Tõnson etendusest "<a href="http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=62">Three Kingdoms</a>" (Stephens/Nübling/Semper) – huvitav leid on näha Risto Kübara rolli(de)s triksterit. M</span></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">õtlesin, mida R. Kübara tegelaskuju etenduses kui tervikus minu jaoks (kõige enam) kehastas ja parim, mis pähe tuleb, on see, et jääki. Mis jääki? </span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Kehalist jääki pärast hinge lahkumist? </span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Tarbimisjääki – jääki instrumentaliseeritud ja konsumeeritud inimesest? </span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Seda jääki, mis vaevatud ainest välja destilleerub (hinge = häält, kaevet)? </span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Jääki, mis paigutub soovitud rahulduse ja saavutatava rahulduse vahemikku ehk siis püsivat, ikka ja alati naasvat tühikut? </span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Ingellikku jääki millestki taevalikust/jumalikust?</span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Jääki igas mõttes…</span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"><i>Jääki, kes ainult jääkidest elatubki!</i></span></div><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"><i></i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;">Tõnsonil ka paralleel Jalaka "Gilgamešiga" – tõesti, mõlemas etenduses on, ühes manifesteeritult, teises kaudsemalt küsimus Kangelasest, tema arhe- ja stereotüüpidest, tema võimalikkustest ja tema Teekonnast – kuhu? – tõeni, nii seal- kui ka siinpoolsuseni, </span><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;font-size:small;"><i>iseenda seespoolsuseni Teises</i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:georgia;font-size:small;"> vms.</span><div><p class="MsoNormal"><o:p></o:p></p> <!--EndFragment--> </div></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-66619386209040080892011-09-13T18:13:00.006+03:002011-09-13T21:26:29.753+03:00She She Pop<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEFSJDXK3GXR1h9pvEqgsHxQ73jF_2hRGCh83L0HgxxSrnJsazf_IBlg_eXzw8xQauupW0tAzp2x4qmEVwMXgQSOac-we41UT8UvXS44d4vhHYNN6uJEfvQ1QOK2smoZq79BDd_ZWPf9E/s1600/sheshe3.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEFSJDXK3GXR1h9pvEqgsHxQ73jF_2hRGCh83L0HgxxSrnJsazf_IBlg_eXzw8xQauupW0tAzp2x4qmEVwMXgQSOac-we41UT8UvXS44d4vhHYNN6uJEfvQ1QOK2smoZq79BDd_ZWPf9E/s320/sheshe3.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5651863034356216306" /></a><span class="Apple-style-span" style="font-size: medium; "><span class="Apple-style-span"><br /></span></span><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span">Naljas ja naerus on sageli midagi kahtlast, nad ei ole sugugi "süütud" ilmingud, alati ei ole nad ka vabaduse või millegi muu "progressiivse" teenistuses (Umberto Eco on oma "Roosi nimega" võimendanud arusaama naerust kui progressiivsest nähtusest, kuid tema romaani on mõistetud ühekülgselt; eestikeelse väljaande järelsõnas osutab J. Lotman siiski ka naeru ohtlikkusele). </span></span><div>Enamasti, kui mitte alati viitavad nali ja naer mingi probleemi olemasolule (pain is out there) ja enamasti just üleolevalt, probleemi pisendavalt või lausa tühistavalt (see on kitsamalt võttes huumor).</div><div><div> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span">Mingil saatanlikult viisil võivad nali ja naer hakatagi esindama probleemi lahendumist, st millegi häirivalt komplitseeritu "paikapanemist" seesugusel viisil, mis toodab lihtsameelset rahuldust – ses mõttes võivad nali ja naer olla anti-intellektuaalsed: nad katkestavad, lausa tõkestavad mõtlemise, eriti edasimõtlemise (naljade üle ei tohi ju tõsimeeli arutlema hakata, sest siis sa, loll, justkui ei saakski naljast aru). Õnnestunud nali mingil teemal on suurim autoriteet tollel teemal.</span></p><p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span">Naerdes millegi üle me justkui naeraks välja selle millegi tõsiduse ja tähtsuse, ohtlikkuse ja häirivuse – see võib mõjuda küll teraapiliselt, kuid võib olemuslikult olla siiski regressiivne, st võibki esindada mitte niivõrd vabadust, vaid pigem takerdumist, kinni jäämist mingisse pinnalisse klišeesse, mõtte- või suhtumisstampi.</span></p><p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span"></span><span class="Apple-style-span">Iga nali, ka kõige peenem, on katse publikut kosida (Freud); ja nalja peenus või vaimukus on seda hinnatavam, mida enam ta suudab meid aktsepteerima panna lihtlabast matslikku jõudemonstratsiooni (jälle Freud).</span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span"> <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span">Olen sellest muidugi ammu mõelnud (ja kusagil isegi kirjutada jõudnud), siin ja praegu võtsin selle teema üles aga kantuna emotsioonidest, mida pidin läbi elama 8. septembril Põhuteatris <a href="http://pohuteater.no99.ee/programm/teater/testament-60">She She Pop’i "Testamendi"</a> etendusel. Tundub, et on inimesi, kes lihtsalt peavad igast teatriõhtust välja pigistama oma kinnimakstud annuse debiilselt mõjuvat kõkutamist – ja kuigi ühelt poolt mõjuvad nood kõkutamised vahetult füsioloogiliste, puhtalt spontaansete purtsatustena, tunduvad nad teisalt jälle kuidagi pingutatult demonstratiivsetena, edevalt eneseteadlikena ("Jaa, jaa – ma saan aru küll, et see moodne teater on ikka üks täitsa absurdikas värk, hehhee"). Ma ei tajunud nois lõkerdustes "teist plaani" – teadlikkust sellest, et tegelikult ei kutsuta üht Saksamaa teatritruppi Eestisse ju selleks, et meil siin nalja saaks. Mõtlesin, et kuivõrd oli trupil endal selles "süüd" ja leidsin, et tegelikult oleks tahtnud küll, jah, jõulisemat nüansseerimist (pühaliku, tõsise, sarkastilise või iroonilise jt registrite reljeefsemat markeerimist). <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span">Ehk oli asi ka minu halvas asukohas – põhikõkutajad asusid kohe minu taga, ainult paar kohta paremal: need olid kaks keskealist saksa naist, söandasin paar korda nende poole kõõritada ja mulle jäävad nüüd eluks ajaks meelde nende suured, pimedas süljest säravad hambapaarid (ja pean hakkama endas maha suruma kujutlust, et sakslannadel ongi suured hambad); kuna nad olid sakslannad (või vähemalt </span>nad <span class="Apple-style-span">plähmerdasid </span><span class="Apple-style-span">erutunult saksa keeles), siis võib-olla olid nad selle etendusega mingis otsesemas ja vahetumas, mingis teadjamas vahekorras; nad teadsid ja demonstreerisid, kuidas selle tükiga tuleks tegelikult suhestuda (igal võimalusel lõkerdades).</span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span"> <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span">On üks asi, mida ma She She Pop’i, aga ka kõigi teiste Põhuteatris nähtud välismaiste teatritruppide etendusi vaadates tajusin kui nende tugevust – ei tekkinud küsimust ega isegi mitte ebamäärast kahtlust, et <i>võib-olla ei tea nad ka ise päris hästi</i>, miks nad just seda teevad, mida nad teevad... ja miks seda vaadata tuleks. Küsimus on mingi vaimse põhja olemasolus või mitteolemasolus.<o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span"><span class="Apple-style-span">On tunne ja kusagilt kriitikast on ka nagu meelde jäänud, et Eesti teatrite lavastusi vaadates ei ole see vist mitte alati nii selge, ma mõtlen, see põhi ja põhjus, et <i>miks</i> ikkagi… ehk ollakse</span><span class="Apple-style-span"> </span><span class="Apple-style-span">Eestis kuidagi rohkem harjunud, et küll kunst kas siis traditsioonilise klassika või rahvusvaheliselt hinnatud valmistükkide näol ennast (ja enda lavastamistki) juba ise õigustab… et küll see oluline, mis tükis endas juba niikuinii sees on, kandub sealt niikuinii ka kuidagi lavastusse – aga ei kandu, kui välja ei kanta.</span></span><o:p></o:p></p> <p class="MsoNormal"><span style="Gill Sans""> <o:p></o:p></span></p> <p class="MsoNormal"><span style="Gill Sans""> <o:p></o:p></span></p> <!--EndFragment--> </div></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-9966176518909611182011-09-07T08:42:00.003+03:002011-09-07T08:47:16.685+03:00Temast"...nii et tegelikult ei saa <i>temast</i> rääkida kolmandas isikus, vaid ainult <i>temaga</i>, teises isikus. Ja ma ei tea, kas näiteks inimesel, kes on olnud koonduslaagris, seisnud hauas ja rääkinud jumalaga, kas sellel inimesel on veel võimalik seista kõnetoolis, näiteks selles auditooriumis, ja rääkida <i>jumalast</i> kui sellestsamast, <i>kellega</i> ta rääkis tookord hauas..."<div>(Viktor E. Frankl, "Aeg ja vastutus")</div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-34753218801432001162011-09-04T18:30:00.010+03:002011-09-07T08:53:42.053+03:00Pavel Filonov<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiclntJhywBSlpBRlsZHx6uo1Qw4y9-derfLe_dKQaSA8pwipgVYc5Zj9LAWzsRDXQbu4vJ4W0pFGRaNCxXpmGbtMR-HaHhJYbqZZYhKOuZQOCzKbOjEpx7ILNvNJYzHG9cxH9c8dTpuY4/s1600/Pavel-Filonov-Feast-of-Kings.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 274px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiclntJhywBSlpBRlsZHx6uo1Qw4y9-derfLe_dKQaSA8pwipgVYc5Zj9LAWzsRDXQbu4vJ4W0pFGRaNCxXpmGbtMR-HaHhJYbqZZYhKOuZQOCzKbOjEpx7ILNvNJYzHG9cxH9c8dTpuY4/s320/Pavel-Filonov-Feast-of-Kings.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5648527318922655970" /></a>
<br /><div>"<i>Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu</i>" (Riikliku Vene Muuseumi kogudest) - kindlasti kõige vingem väljapanek, mida <a href="http://www.ekm.ee/kumu.php?r_id=966&id=864&p_id=40">KUMUs</a> näinud olen. </div><div>Ja Filonov on - üllatusin ka ise kui selleni jõudsin - kindlasti kõige vapustavam kunstnik, keda üldse näinud olen.</div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-49362328171255111952011-08-29T14:59:00.004+03:002011-08-29T16:11:04.255+03:00Grandioosne "Gilgameš"?<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCfpowYY4F-8ntXzWqUp-tviRxuTjUL41QUEo9VUx72k4n73IdcaPC8Qsc6_xEaq4AupdpYiBGtdUNYBfld2ETAdQKn3ZNv9Nj0F9KfkKVeQOct5iLozfUPV-nLYN4INZNf0lpp4FuSsw/s1600/gilgames-veebi___scaled.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 139px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCfpowYY4F-8ntXzWqUp-tviRxuTjUL41QUEo9VUx72k4n73IdcaPC8Qsc6_xEaq4AupdpYiBGtdUNYBfld2ETAdQKn3ZNv9Nj0F9KfkKVeQOct5iLozfUPV-nLYN4INZNf0lpp4FuSsw/s200/gilgames-veebi___scaled.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5646250327875068162" /></a>
<br /><div><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;">Paraku ei saa kuidagi nõustuda, et <a href="http://www.postimees.ee/535782/gilgames-ja-inimkonna-eksistents">"Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused…"</a></span></div><div><span style=" ;font-family:Georgia;"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"></span></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;font-size:small;">Kunagi nimetasin siin No-teatri "Onu Tomi onnikest" noortekaks, noorsoole mõeldud etenduseks, von Krahli "Gilgameš" on seda minu silmis muidugi palju enam – pingutuse või (sisemise) töö mahu mõttes neid tükke aga ei võrdlekski, kui sellist asja oleks näinud No-teatris, oleks kindlasti mõelnud, et midagi on lahti, asi ei särise, ei jookse kokku või et kuidagi alapingega mängitud või siis et ühine laetus puudub vms. No-s ei ole ka kunagi pähe tulnud, et ülesanne on näitlejatele kuidagi MUGAV, et see on neile mugavaks tehtud või mugavaks jäetud… Jalakas on võtnud korduvalt sõna postmodernismi asjus, rääkinud selle "lõpust" või selle ületamise vajadusest vms, kuid etendus on tüüpnäide "postmodernselt" ähmasest ideest, logisevast struktuurist ja haprast sidekoest, seda vaadates võime muidugi kõik koos üksmeelselt kooris korrata, et: <i>Postmodernism, see on </i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;font-size:small;"><i>Mäng, </i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;font-size:small;"><i>Iroonia </i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;font-size:small;"><i>ja Dekonstruktsioon… </i></span><span class="Apple-style-span" style=" ;font-family:Georgia;font-size:small;">Uue põlvkonna süütuid lapsi see kõik kokku vast mingil moel raputakse, ohhoo, vau, võimaldaks ehk (esma)kogemuse mingist ""teisest"" teatritegemise viisist, kuid kardan, et neile, kellele viitetaustad ja tsitaadid tõepoolest midagi ütlevad (ei jää lihtsalt koondmärgiks inimmõtte segasusest ja tühisusest või sellest, et filosoofia on omamoodi "hirmu tundmine", nagu Céline on kirjutanud vms), jääb see etendus ise siiski väheütlevaks...</span></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-12729051135329253152011-08-17T16:13:00.005+03:002011-08-29T16:10:54.309+03:00Céline<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGsKlMJo50iBfaQgjyHYjeUMK-rdnwODkGQ4yVGYBkGP4_6NAel8UX8b15XNY8NuVsaULbFKomoH8xLxvsOWdFwa17SRHoTRSSb_CgVF4WoMVz01AcszuYamGdAFQja9ybN5A047fQry8/s1600/images.jpeg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 50px; height: 50px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGsKlMJo50iBfaQgjyHYjeUMK-rdnwODkGQ4yVGYBkGP4_6NAel8UX8b15XNY8NuVsaULbFKomoH8xLxvsOWdFwa17SRHoTRSSb_CgVF4WoMVz01AcszuYamGdAFQja9ybN5A047fQry8/s400/images.jpeg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5641814518542796002" /></a>
<br /><span class="Apple-style-span" style=" border-collapse: collapse; line-height: 15px; -webkit-border-horizontal-spacing: 2px; -webkit-border-vertical-spacing: 2px; font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Louis-</span><em style="font-style: normal; "><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Ferdinand Céline'i "Reis öö lõppu" - </span></em></span><span class="Apple-style-span" style=" border-collapse: collapse; line-height: 15px; -webkit-border-horizontal-spacing: 2px; -webkit-border-vertical-spacing: 2px; font-size:small;"><em style="font-style: normal; "><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ebatavaline tunne, et <i>seda</i> raamatut oleksin ma 16-aastaselt nautinud sama palju kui praegu, ainult et siis oleks see tekitanud minus soovi ka ise kirjutama hakata.</span></em></span>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-32952765989111001932011-08-11T12:57:00.019+03:002011-08-11T13:25:53.795+03:00Chandleri-protsess<!--StartFragment--> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada <a href="http://jaanusadamson.blogspot.com/2011/07/uks-chandler.html">kaotatud raamatu</a> (R. Chandler "Tagasi minevikku"). </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Leidsin</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">naisterahvas</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat</span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">mõne</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> teisega asendada</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">raamat </span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">juba <i>välja makstud</i> (millal, jäi selgusetuks) ehk </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">siis</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ta</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> nagu </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ei</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> tahtnudki </span></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">seda</span></span></i><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> raamatut</span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">, kaotatud raamatut</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">. </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Ta süvenes andmetesse</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka <i>maha kantud</i>.</span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid <i>selle</i> raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus). </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"><o:p></o:p></span></span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Ütlesin, et soovin <i>selle</i> raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">võlg</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">lasena</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> ei figureeriks. Ta </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ei vaielnud vastu</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">.<o:p></o:p></span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Natuke nag</span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">u</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">õiget</span></span></i><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">; ja tundes</span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">, et tegelikult oled sa ikkagi ka <i>ise</i> süüdi (raamatu </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">puudumine/mahakandmine</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki </span></span><i><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut</span></span></i></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">), ei jõua sa ka selgusele, kas </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">sinu väljasulgemine Süsteemist oli</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> Süsteemis esinev </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">juhuslik</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">, </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">irratsionaal</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ne viga</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> (</span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">S</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">üsteemi</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">absurd</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ne</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">ülekohu</span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">s </span></span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">sinu</span></span></span><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"> kui õige suhtes) või mitte. </span></span><span lang="CS"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;"><o:p></o:p></span></span></span></p> <p class="MsoNormal"><span class="Apple-style-span" style="font-size:small;"><span class="Apple-style-span" style="font-family:georgia;">Ka Süsteem ei aita sind selles osas.</span></span><span lang="CS" style="mso-ansi-language:CS;font-size:18.0pt;"><i> <o:p></o:p></i></span></p> <!--EndFragment--> Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-11158057673747704252011-08-01T22:20:00.003+03:002011-08-29T16:10:21.891+03:00Kornukoopia<img style="WIDTH: 400px; HEIGHT: 300px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5635969814040188498" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi2LQv-mg2TRDkMwtOJIs6XIrW9GuC9PPdJfvlGAqiYA7LJg8KI-4l18hJstcJnnowALjh65Kf75iHfXyaG0r98K4fYLZZcv2ifKcOnO8-99vG1XStaQIHOt-MF7qKZjCSb0rwlLCunXzU/s400/0_1.jpg" /><br /><br /><div><span style="font-size:85%;">(Foto: Eugenia Ivanova)</span></div>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-30830233753527504942011-08-01T18:24:00.010+03:002011-08-01T18:53:49.159+03:00Nagu kaks tilka vett<span style="font-family:georgia;">Gopi Krishna:<br />"<em>Äkki tundsin, kuidas möirates nagu kosk tungis lülisamba kaudu mu pähe vedela valguse voog... Valgus muutus ikka heledamaks ja heledamaks, möirgamine valjemaks, tundsin õõtsumist, seejärel libisesin kehast välja, täielikult mähituna valguse särapärga</em>."<br />(P. Gardiner, G. Osborn, "Hiilgavad. Maailma kõige vägevama salaühingu avalikustamine", tlk M. Piirimaa).<br /><br />Philip Marlow:<br /><em>"Ma nägin silmanurgast ähmaselt, et ta sirutas käe laual seisva viskipudeli järele... Mu löök oli küll parem, kuid käekella ma selle eest auhinnaks ei saanud, sest sel silmapilgul virutas muul mulle kabjaga vastu aju tagakülge. Ma tõusin tumeda mere kohal lendu, plahvatasin ja lõin leegitsema</em>."<br />(R. Chandler, "Tagasi minevikku", tlk R. Tomingas)</span>Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8291444172226628861.post-38731300486596533272011-07-25T13:49:00.004+03:002011-07-25T13:55:48.287+03:00Kaine mõistus<em>"Kaine mõistus on väike hallis ülikonnas mees, kes ei tee kunagi liitmisvigu. Aga ta liidab alati kokku kellegi teise rahasummasid."<br /></em>(R. Chandler)Jaanus Adamsonhttp://www.blogger.com/profile/07690861324721766237noreply@blogger.com0