"Armastatuim pind on mittenarratiivne"

Harva jääb unenägudest midagi meelde, aga täna hommikul, ärkamise piiril oli nii: lehitsesin oma äsjailmunud raamatut ("Freudi häda"), mis ei olnudki nagu see raamat - lehitsesin seda tagant poolt alates, lõpuosa koosnes teiste autorite tsitaatidest (nii nagu Susan Sontagi teoses "Haigus kui metafoor"(?)), ma ei teadnud, mis tsitaadid need on, see polnudki oluline, oluline oli võte kui selline (kasutada ära ülejäägid, tsitaadid, mis on küll kõnekad, asjakohased, kui jäid teksti sisse põimimata - umbes nii oli see minu meelest Sontagil); ka raamatu kujundus, värvid ja formaat olid teised (meenutasid Zupancici raamatut komöödiast, mida õhtul olin lugenud ja mille kujundust pean maitsekaks ja de Certeau raamatut igapäevastest praktikatest - seegi on mulle visuaalselt meeldiv ja pealegi iga päev nähtavuses); mind ei häirinud seejuures, et see raamat, mida lehitsesin, ei olnud nagu see minu ilmunud raamat, isegi siis mitte, kui ma (pool)unes arutasin, et kas ridamisi tsitaate raamatu lõpus on ikka hea variant (justkui ma alles kavandaksin seda), aga ma tajusin seda äkitsi - seda selle raamatu teistsugusust -, kui kusagil raamatu keskel hakkas silmas vahepealkiri: "Armastatuim pind on mittenarratiivne"; seal ma toppasin, sain aru, et mina ei ole seda kirjutanud - siis ka virgusin.
Sain veidi hiljem aru, vahepealkirja üle juureldes, et selle sõnastamisel on aju rakendanud "poeetilist funktsiooni" (ar.. narr... tui...pind.. mit..).
Unenägu on kindlasti seotud mõtetega järgmisest raamatust - milline see võiks (ka vormiliselt) olla; kusagil alateadvuses olen ilmselt "enese" teadmata kaalunud mingit fragmentaarsemat, mitte niivõrd loogilisuse ja sidususe poole püüdlevat tekstitegemist; ja mis kõige olulisem - see uus raamat võiks sisaldada senitundmatuid tekste, tekste, mis ei ole varem kusagil ilmunud (mitte nagu nüüdne raamat, mis on valik juba ilmunutest): üllatav, mulle endalegi võõras - tundmatu - vahepealkiri vist sellele viitaski.