neljapäev, 31. märts 2011

Kuidas seletada kunsti spordireporterile?

Aega-ajalt jõuab ka kunst oma tähenduslikkuselt spordi tasemele pälvides ka vastavat huvi ja meediakajastust.
Mõni aeg tagasi usutles Priit Kuusk ETV saates "Kahekõne" Tiit Ojasood, teemaks "The Rise and Fall of Estonia", põhiline, mis teda huvitas, taandus järgmisele:
Kelle (mille) poolt te olete?
Kes võidab (ehk milline on teie visioon Eesti ja eestlaste tulevikust)?
Mida tuleks teha, et mitte hävida (kaotada oma kohta ajalooareenil)?
Muidugi ei ole Priit Kuusk (enam) lihtsalt spordireporter, ilmselt üritas ta teha ühiskondlikult teravat ja provokatiivset saadet (justkui matkides Aarne Rannamäed) ja seetõttu tuli ette ka taolisi küsimusi:
Kes on teie sihtgrupp?
Kes või mis on selle kõige taga?
Minu meelest võiks ka spordireporterid juba mõista, et ei ole olemas ainult pessimiste ja optimiste, et nii nagu spordis, on ka kunstis realiste ("poeetilisi" realiste, liialdavat ja lihtsustavat kujundlikkust kasutavaid realiste vms) – või sedagi, et ambivalentsus on tundeeluline tegelikkus, meie igapäevane psüühiline reaalsus (kas on absurdne kujutleda, et Shmigunil käib enne või pärast järjekordset ränkrasket starti peast läbi, et eh, kuidas ma küll vihkan seda rassimist, ja, oh, kuidas ma seda ikkagi armastan...)

Sildid:

laupäev, 19. märts 2011

Maagia, ideoloogia ja Kurja algupära


Vaatasin "Luukerevõtit" (Skeleton Key, 2005) eelkõige kahe näitlejanna, Gena Rowlands’i ja Kate Hudsoni pärast ja ei kahetse. Nagu ikka pakuvad sedasorti õudusfilmid ka pisut mõtteainet.
Noor naine (Caroline/K. Hudson) asub põetajana tööle majja, mille pööningult avastab salapärase
hoodoo toa. Tal tekib õigustatud kahtlus, et majaperenaisel (Violet/G. Rowlands) on mingi seos nii selle toa (maagia, spirituaalsete jõududega) kui ka majaperemehe haigusega (insult: halvatus, kõnevõimetus).
Sisuliselt kujutabki film kahe naise – noorema ja vanema – võitlust mehe (Ben/John Hurt) pärast, alles lõpus selgub, et tegelikult käib võitlus Caroline’i enda elu ja hinge pärast.
Juba üsna alguses kuuleme midagi võtmelist: Caroline’i mustanahaline sõbranna, kes on tuttav kohalike tavade ja uskumustega, ütleb talle julgustuseks/hoiatuseks: "Hoodoo mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad".
Sel levinud arusaamal on erinevaid variante: maagiliste loitsude ja rituaalide mõju põhineb (enese)sisendusel ja (eba)usul; ka ideoloogilised loitsud ja rituaalid õhutavad või kinnitavad usku ("Teeme ära!", "Me võidame niikuinii!"); imesid suudavad näha või kordasaata ainult need, kes neisse usuvad jne, jne.
Miks see julgustav (kuid samas siiski ka hoiatav-hirmutav) lause filmis nii võtmeline oli?
Algusest peale on selge, et filmis, selles filmimaailmas see asi nii lihtne olla ei saa (et ütlen lihtsalt, et ei usu ja olen prii). Lõppkokkuvõttes selgubki, et Caroline’i sõbranna on toiminud tahtmatult Kurja instrumendina:
sisendada ohvrile, et mitteuskudes võib ta olla vaba, oli osa Kurja plaanist, see oli sissejuhatus silmusesse. (Ja kuidas langevad subjektid ühiskonnas ideoloogia lõksu? – Eks ikka tänu usu sisendamisele, et ideoloogiast vabanemiseks piisab mitteuskumisest ja küünilisest distantseerumisest).
Üht anekdooti meenutades võiks siin viidata ka sama võtte "positiivsele" variandile: nooruk tunnistab rabile, et ei usu Jumalat, aga rabi lohutab: "Sellest pole midagi, sa ei peagi uskuma, käi lihtsalt korralikult sünagoogis ja ela õiglast elu".
St: sa võid vabalt säilitada oma uskmatuse (veendumuse, et Jumal/Suur Teine on fiktsioon vms), tähtis on see, et sa järgiksid mängureegleid ja osaleksid "süsteemis" (käiksid korralikult sünagoogis jne).
Filmi juurde naastes – Caroline’i langemises maagia lõksu ja ühtlasi ka tema allajäämises Violetile ei olnud määravaks mitte usk või usu puudumine, saatuslikuks sai see, et ta hakkas ka ise rakendama tõrje- või kaitsemaagiat, st ta hakkas järgima teise poolt kehtestatud ja kontrollitud mängureegleid.
(Umbes et: ma tegelikult ei usu päkapikkudesse, aga alati kui on jõulud ja nad käima hakkavad, panen ma neile sussi sisse hiirelõksu).

Caroline’i vastupanul oli otsustav, saatuslik osa tema alistamise plaanist... Maagiline ring, mille ta enda ümber tõmbas, mitte ei kaitsnud teda, vaid vangistas ta sisse (kui küsimus on mingi loitsu/reegli õiges või vales tõlgendamises ja praktiseerimises, tähendab see seda, et sa juba osaledki "mängus"/"süsteemis", oled selles kinni) – ja siis oligi tal juba lootusetult hilja karjuda: "Ma ei usu! Ma tegelikult ei usu sellesse!"
Lõpuks oli ta, kui see veel oli tema, löödud, pikali, halvatud, kõnevõimetu.
On öeldud, et ideoloogia haarab meid
seest. Kuidas haarab maagia filmis Caroline’i – kuidas maagiline (imaginaarne) maailma ta endasse sulgeb?
Nagu õudusfilmides ikka (või eriti) on selleski filmis mõõde, mida on mugav nimetada psühhoanalüütiliseks: tegu on
kolmnurgaga, kahe naise, noorema ja vanema (ehk siis "tütre" ja "ema") võitlusega isakuju pärast.
On märkimisväärne, et kui tütar hoiab filmis isa poole, siis poja- või vennakuju (keda filmis esindab perekonna advokaat Luke/Peter Sarsgaard) on salaliidus emakujuga.
(Kas oidipaalsed suhtestereotüübid on ikka Freudi sulepeast välja imetud? Ja kui ongi, siis miks neid ikkagi nii palju ekspluateeritakse?)
Naised on filmis ka väliselt sarnased, teineteise peegeldused, peegel on filmis ka maagiaobjekt, mida Violet kasutab Caroline’i keha, kehakujundi ja nooruse röövimiseks (me omastame või kaotame oma identiteedi kehakujundi vahendusel ja me võitleme oma peegeldustega surmani: kas sina või mina? – nii on see Lacanil ja nii on see ka selle filmi maagilises maailmas).
Caroline hoolitseb halvatud majaperemehe eest nagu oma isa eest: ta tahab lunastada oma "süü", st heastada selle, et ei hoolitsenud oma sureva päris isa eest.
Niisiis, tal on suurepärased hingelised eeldused langeda ülekannete ja projektsioonide lõksu, osaleda "mängus": ta hakkab majaperemehes nägema abitud "isakuju", keda ei tuleks mitte ainult põetada (perenaist tõrjudes ja kahtlustades), vaid kes tuleks ka
päästa (ohtliku emakuju käest).
Kuid ei saa päästa päästmatut (st laps ei suuda päästa täiskasvanute suhteid või oma suhteid nendega: filmi sisu kujutaski ju teatud mõttes vaid lapse päästmisfantaasiaid – oma olulise “rolli“ otsimist mõistatuslikus suhtevõrgustikus).
Ainus võimalus
oma hinge päästmiseks oleks olnud lihtsalt lahkuda Majast, Imaginaarse vallast (loobuda lunastuse ahvatlusest, loobuda oma fantaasiatest, ülekannetest ja projektsioonidest, st leppida võimatuse tegelikkusega, kaotuse ja surma pöördumatusega ehk siis – tunnistada ilmaolek korvamatuks ja väljuda lapsepõlvest).
Filmi tegelikkuse tasandil (kui alateadvuslik-lapselik-fantasmaatiline tasand kõrvale jätta) oleks Caroline'i lahkumine Majast mõjunud hoolimatult, ebainimlikult, aga
nii mõjubki ju iga tõeline pääsemine...
Õudusfilmides tekib alati küsimus ka Kurja päritolu kohta (õigem oleks öelda, et õudusfilmid annavad meile vastuse Kurja päritolu kohta ka siis, kui me selle üle ei mõtle, seda ei teadvusta).
Pinnaliselt võttes on vastuseks rassism (igavene Kuri on võimusuhetes, ühiskondlikus ebavõrdsuses jne), samas on minu meelest pinna all, varjul, kuid pinnale üsna ohtlikult lähedal ka rassistlik vastus:
Kuri peitub mustanahaliste maagias (hoodoos), st põhimõtteliselt siis nende (allasurutud) hinges.
Hoodoo on tegelikult sünkretistlik nähtus, mikstuur, segu eri kultuuride ja traditsioonide praktikatest ehk siis – tegu on sõna otseses (etümoloogilises) tähendus millegi
diaboolsega ("dia" + "ballo": üle piiri heitma, piire segama, segadust tekitama).
Kuri on niisiis seotud eristuste ja piiride kadumisega, erinevate rasside ja kultuuride segunemisel tekkivate vältimatute (rassistlike jne) pingetega?
Multikulturaalsuse süva saatanlikkus?

Sildid: , ,

kolmapäev, 2. märts 2011

Ideoloogiline kõnetamine


Pöördun siin juba varem jutuks tulnud teema juurde ja täiendan oma teesi: lihtsustavalt võttes kujutas Ühtse Eesti suurkogu endast küll partokraatia ja populismi kriitikat (ideoloogiliste manipulatsioonide paljastamist jne) ja aitas eeldatavasti kaasa ka inimeste ühiskondlik-poliitilise teadlikkuse ja aktiivsuse kasvule jne, kuid samas andis ÜE ka ise meile suurepärase õppetunni ideoloogilisest kõnetamisest.
Kõige puhtamalt või otsesemalt kehastuski see kõnetamine etenduse lõpulauses "TE OLETE VABAD".
On juba juhitud tähelepanu lõpulause "teie"-vormile ja pisut arutletud, kas "meie"-vormi kasutamine ("Me oleme vabad") oleks võinud potentsiaalselt olla ideoloogiliselt
efektiivsem, st ohtlikum, salakavalam (või hoopis paljastavam) või kas see oleks tähendanud ka mingi vastutuse võtmist vms.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et "teie"-vormis pöördumine lihtsalt tõmbas (või taaskehtestas) piiri elu ja teatri vahel, sest – nagu
M. Oidsalu osutas – etenduse eesmärgiks oligi ""poliit-teatri" paljastamine ja poliitikale tema "tegelikkuse", tõsiseltvõetavuse tagasi andmine, poliitika teatraalsusest puhastamine".
Oidsalu on lõpulause tähenduse võtnud kokku järgmiselt: "
Lahkuge teatrist ja hakake päris elu elama, ärge laske end lavastada mingite poliitetenduste osalisteks, elage päris elu päris kodanikena".
Kuid kas selline piiri tõmbamine teatri ja poliitika (müüdi ja
päris elu, fantaasia ja päris tegelikkuse) vahele ei olegi juba ise puhtaim ideoloogiline žest, ideoloogiline akt par excellence – mõelda vaid, meil oleks justkui tõepoolest võimalik kusagil (mingis kujuteldavas ühiskondlikus sfääris) elada päris elu päris kodanikena, st VABANA, väljapool ideoloogiaid (müüte ja fantaasiaid).
Kas sellises piiritlemises ei peitugi ideoloogilisuse tuum (minu teada on vähemalt L. Althusserist alates räägitud sellest, et iga ideoloogia sihiks on tekitada meis illusioon viibimisest
väljaspool ideoloogiat… või siis suunata meid mingisse ideoloogivälisesse vabaduse ruumi, indutseerida meis usku sellesse).
J. Lacanist lähtuva ideoloogiateooria üheks põhiväiteks ongi, et ühiskondlike (ideoloogiliste) süsteemide fundamentaalne operatsioon ei seisne mitte
fantaasia ja reaalsuse segamises, vaid, vastupidi, fantaasia ja reaalsuse (st teatri ja elu, müüdi ja tegelikkuse) piiritlemises, neid eraldava distantsi säilitamises.
Seega võiks ÜE lõpulause kui ideoloogilise kõnetamise lahti harutada järgmiselt: (1) meile sisendati, et me ei pruugi olla "süsteemi" osad, sellega identsed; (2) et me võime ka "süsteemis" säilitada oma nii-öelda autonoomsuse; (3) või et me võiksime VABALT opereerida ka väljaspool "süsteemi".

Sildid: ,