Verrückt!

"Augustikuu" Draamateatris

"Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud..." - Nii algab tutvustav sissejuhatus "Augustikuu" lavastusele Draamateatris (lav P. Pedajas). Näidend võitis 2008 Pulitzeri preemia (autor Tracy Letts) .

Tegu on üsna levinud võttega - tuua inimesed/sugulased kokku mingi erakorralise, enamasti traagilise ja kõiki kuidagi puudutava sündmuse ajendil ja ühtlasi näidata, millised isekad tõprad nad on olnud, kui p....es nad oma eludega on vms. Sellise skeemi puhul kehtivad kindlad klišeed. Näiteks. Kontrastiks tõbrastele on kokkutulnute seas näpuga ka täiesti häid tegelaskujusid või siis neid, kes nii väga suured tõprad ei olegi.

On ka selline eeldus, et põhimõtteliselt peaks sugulaste taaskohtumine, kokkutulek mõjutama kõiki tegelasi – mõni jõuab justkui mingi lahenduseni, mõnele saab selgeks mingi paratamatus; mõnele on paljastunud mingi lootusetus või, vastupidi, mingi tema ainus lootus...

Eelduseks (või ideaalseks variandiks) on, et pärast kokkusaamise ajal aset leidnud sündmusi, st eelkõige siis jagelemisi ja tülitsemisi oma lähedastega, ei olda enam endised (nii nagu ka teatrikülastajad ei tohiks pärast etendust olla endised – kunst on neid muutnud, sisemiselt avardanud, psühholoogiliselt harinud, hingeliselt puhastanud vms).

Sellise skeemi/struktuuri puhul on konventsiooniks seegi, et vältida tuleb mustvalget suhtumist/esitust - kõik ei ole nii lihtne kui paistab, kui keegi on käitunud tõprana (isekalt, julmalt, hoolimatult), on see tulenenud mingist tungivast põhjusest, rasketest oludest, mingist inimlikult mõistetavast nõrkusest jne (tegelaskujude inimlikkuse mõistmine näitab ka meie kui teatrivaatajate sisemist kvaliteeti, "sügavust", empaatiavõimet jne – või naiviteeti).

Antud tüki puhul vääriks tähelepanu suguvõsa kokkutuleku põhjus – isa mõistatuslik kadumine, täpsemalt, tema vabatahtlik lahkumine elust. Isa näeme laval u esimesed 15 minutit ja see on kõik – vahetevahel tuleb ta küll jutuks, teda aeg-ajalt meenutatakse (saame näiteks teada, et kunagi sai isa luulekogu kõrge tunnustuse, kuid pärast seda ta 30 aastat lihtsalt jõi ja ei avaldanud midagi), aga enamasti on kõigil muustki mõelda, muidki muresid.

Põhiosa lavalisest tegevusest toimub küll vahetult enne ja pärast isa matuseid, kuid isa mõjub "tühja" kohana: me ei taju tema kohaolu, st ta ei ole hakanud või jäänud kedagi kummitama (taoliste skeemide puhul on põhimõtteliselt olemas ka isa kui kummituse variant – näiteks variant isast kui tõrjutud traumast, mis naaseb ja millest lahti ei saa).

Lõpus on laval küll isa väike leinalindiga foto, aga, ei, selles lavastuses ei ole mitte kellelgi isaga mingeid klaarimata arveid (ema näib temast lugu pidavat ainult kui suurest kannatajast, sama s.... sööma pidanud inimesest).

Võiks öelda, et see, mida Paul Verhaeghe on nimetanud isa funktsiooni kokkuvarisemiseks (the collapse of the function of the father) – ja mis eriti 20. sajandil on olnud nii või teisiti paljude näidendite, kunstiteoste, filmide jm generatiivseks momendiks – on antud tükis ja lavastuses täielikult aktualiseerimata.

See tükk peegeldab muutunud aega – aega, mil isa surm ja see, mida see sündmus sümboliseerida võiks (paternaalse/sümboolse autoriteedi kokkuvarisemist) on business as usual, ei midagi erilist. Asjade neutraalne taust.

Seega siis omamoodi post-katastroofilist aega, aega, mil isa (autoriteedi) sümboolse funktsiooni allakäiku ei osata enam isegi mitte tajuda (või mõtestada) kui allakäiku, rääkimata katastroofist.

Nihkumisest katastroofilt post-katastroofile – tolle nihke ulatusest – saame aimu näiteks siis, kui võrdleme kaht äärmust, Kafka "Kirja isale" (kõik keerleb neurootiliselt ümber isa, paternaalse autoriteedi) B. E. Ellise "Ameerika psühhopaadiga" (psühhootiline vaakum, isa puudumine).

Intellektuaalne, kuid nõrk alkohoolikust isa, kes sümboolselt oli juba nagunii "surnud". Ja võimukas, külm, hull ema, kes oma tütred alla on neelanud. Seegi on omamoodi skeem, klišee. Aga on omamoodi huvitav, kui hästi klapivad just Ameerikast pärit autorite skeemid psühhoanalüütiliste põhiskeemidega (isad on isana tegelikult peaaegu alati läbikukkunud, nii või teisiti).

Inimese saladus 2

Väljendi "inimene on saladus" on teinud kuulsaks Dostojevski ja see on põhimõtteliselt inimlikkuse saladus, mis teda kummitas. Ka Freudi huvitas inimlikkuse saladus samas mõttes. Hästi valgustav on selle koha pealt Freudi kirjutis, kus ta võtab vaatluse alla Shakespeare'i "Macbeth'i" - see, mis Freudi selle näidendi puhul pead murdma paneb (fastsineerib, kummitab), ei ole mitte leedi Macbeth'i mõrvarlikkus (vere- ja võimujanu bla-bla-blaa), vaid, vastupidi, see, miks leedi Macbeth murdub, miks ta hulluks läheb.

Ehk siis - huvitav (ja saladuslik) ei ole mitte inimeste tõpralikkus (see on vääga booring), vaid inimeste inimlikkus, see visa tuluke neis, mis neist ikkagi inimese teeb.

Inimese saladus

Mulle on hakanud see "inimene on saladus" viimasel ajal kuidagi vastu, kui ma sellele mõtlema olen hakanud (lugedes üle pika aja üle Dostojevskit, Sarneti filmigi mõjul). Selles inimese äraspidises upitamises on midagi kahtlast ja ma väljendaksin seda nii, et see väljend ("inimene on saladus") funktsioneerib fetishina. Seda "saladust" kuulutades võib olla millegi (näiteks mingi hüpoteetilise lihtsameelse lugemishoiaku vms) suhtes kriitiline, ebamugavust tekitada, kuid samas võimaldab see ühtlasi ka mugavat taandumist, mõtlemise tühistamist: inimene on ju saladus, ära ürita siin midagi paika panna, psühhologiseerida, ära ole naiivne - inimene on saladus...vms.

Mulle tundub, et inimene ikkagi ei ole nii suur saladus (on lihtsalt mugav, väljavabandav nii mõelda). Ja mul on tunne, et ka Dostojevski jaoks (kui teda tähelepanelikult lugeda) ei olnud inimene eriline saladus, vähemalt ei olnud inimene talle saladus lihtsameelsel, mugaval viisil. See, et inimesed (tegelased) on teatud mõttes vastuolulised (siirad ja valelikud, suuremeelsed ja väiklased vms) on küll ehmatav, uskumatu, kuid mitte mõistetamatu mingi suure saladuse mõttes.

Saladus - see on katse uskuda inimesse, mitte ainult katse, vaid ongi USK.

Saladus ei ole Dostojevski jaoks mitte niivõrd inimene, vaid inimlikkus - ehk siis see, et nad ikkagi ei ole sellised tõprad nagu nad võiksid olla.

(Kirjtasin need read algselt spontaanselt repliigiks Kunnuse postitusele).

Püha lugeja

Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud kirjandusprofessori mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".

On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust nn väärtkirjandusest, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.

Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…

Nagu kaks tilka vett

R. Sarneti "Idioot" kui elamus:

Katariina Unt

Katariina Unt

Katariina Unt

Katariina Unt

Katariina Unt

Taavi Eelma

Taavi Eelma

Juhan Ulfsak

Revolutsiooniline naisvasaraheitja

Saamise-Eesti. Eksistentsialistliku eestluse manifest

1.

Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis ei ole võimalik midagi seletada, viidates eestlase etteantud ja kivistunud loomusele; teisisõnu - determinism ei kehti, eestlane on vaba, eestlane ongi vabadus.

2.

Eksistentsialist arvab, et eestlane on ilma igasuguse toe ja abita mõistetud igal hetkel eestlast leiutama.

3.

Tegelikult on sõnal "eestlus" kaks väga erinevat tähendust. Eestluse all võib mõista teooriat, mis teeb eestlasest eesmärgi ja ülima väärtuse. Eksistentsialist ei võtaks kunagi eestlast lõppeesmärgina, sest too on alati teoksil.

4.

Me ei tohiks ka uskuda sellisesse eestlusse, mida me saaksime kultusobjektiks muuta. Eestluse kultus lõpeb endassesuletud eestlusega, ja tuleb tunnistada, et fashismiga. Sellist eestlust me ei soovi.

5.

Kuid on teinegi eestluse-mõiste, mille põhitähendus on selline: eestlane seisab pidevalt endast väljaspool, tema eksisteerimise viisiks on end väljapoole visandada ja minetada, pealegi saab ta eksisteerida vaid transtsendentsete sihtide poole püüeldes; kuna eestlane ületab ennast ja tunneb objekte vaid seoses selle eneseületamisega, on ta ise oma ületamise südamikuks ja keskpunktiks.

6.

Seda eestlast konstitueerivat seost transtsendentsuse (eneseületuse tähenduses) ja subjektiivsuse vahel (selles mõttes, et eestlane ei ole enesesse suletud) me nimetamegi eksistentsialistlikuks eestluseks.

7.

Eestluseks, kuna sellega tuletame eestlasele meelde, et pole teist seadusandjat peale tema enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest; kuna näitame, et eestlane ei vii end eestlasena täide mitte enesessepöördumise kaudu, vaid taotledes endast väljaspool asuvat eesmärki - millegi vabastamist või mõnd konkreetset saavutust.

Selgituseks: ülaltoodud tekstilõigud pärinevad J.-P. Sartre'i teosest "Eksistentsialism on humanism" (tlk V. Bohl, Varrak, 2007), tsitaadid niisiis, olen neis sisse viinud vaid paar muutust - asendasin "inimese" "eestlasega", "humanismi" ja "inimsuse" aga "eestlusega".

Postituse ajendiks on ajakirjas Looming käimas olev mõttevahetus Olemasolu-Eestist (Eesti eksistentsiaalsusest, eksistentsialismist kui Eesti kultuurikoodist jms), soovisin Olemasolu-Eestile vastukaaluks seada Saamise-Eesti, olles seejuures võimalikult sartre'ilik (eksistentsialistlikust Eestist rääkijad on siiani lähtunud eeskätt A. Camus' "Sisyphose müüdist": eestlane on nagu Sisyphos ja eesti (kõrg)kultuur ja identiteet on nagu kivid).

Jääk

Tänases Eesti Ekspressis kirjutab M. Tõnson etendusest "Three Kingdoms" (Stephens/Nübling/Semper) – huvitav leid on näha Risto Kübara rolli(de)s triksterit. Mõtlesin, mida R. Kübara tegelaskuju etenduses kui tervikus minu jaoks (kõige enam) kehastas ja parim, mis pähe tuleb, on see, et jääki. Mis jääki?

Kehalist jääki pärast hinge lahkumist?

Tarbimisjääki – jääki instrumentaliseeritud ja konsumeeritud inimesest?

Seda jääki, mis vaevatud ainest välja destilleerub (hinge = häält, kaevet)?

Jääki, mis paigutub soovitud rahulduse ja saavutatava rahulduse vahemikku ehk siis püsivat, ikka ja alati naasvat tühikut?

Ingellikku jääki millestki taevalikust/jumalikust?

Jääki igas mõttes…

Jääki, kes ainult jääkidest elatubki!

Tõnsonil ka paralleel Jalaka "Gilgamešiga" – tõesti, mõlemas etenduses on, ühes manifesteeritult, teises kaudsemalt küsimus Kangelasest, tema arhe- ja stereotüüpidest, tema võimalikkustest ja tema Teekonnast – kuhu? – tõeni, nii seal- kui ka siinpoolsuseni, iseenda seespoolsuseni Teises vms.

She She Pop

Naljas ja naerus on sageli midagi kahtlast, nad ei ole sugugi "süütud" ilmingud, alati ei ole nad ka vabaduse või millegi muu "progressiivse" teenistuses (Umberto Eco on oma "Roosi nimega" võimendanud arusaama naerust kui progressiivsest nähtusest, kuid tema romaani on mõistetud ühekülgselt; eestikeelse väljaande järelsõnas osutab J. Lotman siiski ka naeru ohtlikkusele).

Enamasti, kui mitte alati viitavad nali ja naer mingi probleemi olemasolule (pain is out there) ja enamasti just üleolevalt, probleemi pisendavalt või lausa tühistavalt (see on kitsamalt võttes huumor).

Mingil saatanlikult viisil võivad nali ja naer hakatagi esindama probleemi lahendumist, st millegi häirivalt komplitseeritu "paikapanemist" seesugusel viisil, mis toodab lihtsameelset rahuldust – ses mõttes võivad nali ja naer olla anti-intellektuaalsed: nad katkestavad, lausa tõkestavad mõtlemise, eriti edasimõtlemise (naljade üle ei tohi ju tõsimeeli arutlema hakata, sest siis sa, loll, justkui ei saakski naljast aru). Õnnestunud nali mingil teemal on suurim autoriteet tollel teemal.

Naerdes millegi üle me justkui naeraks välja selle millegi tõsiduse ja tähtsuse, ohtlikkuse ja häirivuse – see võib mõjuda küll teraapiliselt, kuid võib olemuslikult olla siiski regressiivne, st võibki esindada mitte niivõrd vabadust, vaid pigem takerdumist, kinni jäämist mingisse pinnalisse klišeesse, mõtte- või suhtumisstampi.

Iga nali, ka kõige peenem, on katse publikut kosida (Freud); ja nalja peenus või vaimukus on seda hinnatavam, mida enam ta suudab meid aktsepteerima panna lihtlabast matslikku jõudemonstratsiooni (jälle Freud).

Olen sellest muidugi ammu mõelnud (ja kusagil isegi kirjutada jõudnud), siin ja praegu võtsin selle teema üles aga kantuna emotsioonidest, mida pidin läbi elama 8. septembril Põhuteatris She She Pop’i "Testamendi" etendusel. Tundub, et on inimesi, kes lihtsalt peavad igast teatriõhtust välja pigistama oma kinnimakstud annuse debiilselt mõjuvat kõkutamist – ja kuigi ühelt poolt mõjuvad nood kõkutamised vahetult füsioloogiliste, puhtalt spontaansete purtsatustena, tunduvad nad teisalt jälle kuidagi pingutatult demonstratiivsetena, edevalt eneseteadlikena ("Jaa, jaa – ma saan aru küll, et see moodne teater on ikka üks täitsa absurdikas värk, hehhee"). Ma ei tajunud nois lõkerdustes "teist plaani" – teadlikkust sellest, et tegelikult ei kutsuta üht Saksamaa teatritruppi Eestisse ju selleks, et meil siin nalja saaks. Mõtlesin, et kuivõrd oli trupil endal selles "süüd" ja leidsin, et tegelikult oleks tahtnud küll, jah, jõulisemat nüansseerimist (pühaliku, tõsise, sarkastilise või iroonilise jt registrite reljeefsemat markeerimist).

Ehk oli asi ka minu halvas asukohas – põhikõkutajad asusid kohe minu taga, ainult paar kohta paremal: need olid kaks keskealist saksa naist, söandasin paar korda nende poole kõõritada ja mulle jäävad nüüd eluks ajaks meelde nende suured, pimedas süljest säravad hambapaarid (ja pean hakkama endas maha suruma kujutlust, et sakslannadel ongi suured hambad); kuna nad olid sakslannad (või vähemalt nad plähmerdasid erutunult saksa keeles), siis võib-olla olid nad selle etendusega mingis otsesemas ja vahetumas, mingis teadjamas vahekorras; nad teadsid ja demonstreerisid, kuidas selle tükiga tuleks tegelikult suhestuda (igal võimalusel lõkerdades).

On üks asi, mida ma She She Pop’i, aga ka kõigi teiste Põhuteatris nähtud välismaiste teatritruppide etendusi vaadates tajusin kui nende tugevust – ei tekkinud küsimust ega isegi mitte ebamäärast kahtlust, et võib-olla ei tea nad ka ise päris hästi, miks nad just seda teevad, mida nad teevad... ja miks seda vaadata tuleks. Küsimus on mingi vaimse põhja olemasolus või mitteolemasolus.

On tunne ja kusagilt kriitikast on ka nagu meelde jäänud, et Eesti teatrite lavastusi vaadates ei ole see vist mitte alati nii selge, ma mõtlen, see põhi ja põhjus, et miks ikkagi… ehk ollakse Eestis kuidagi rohkem harjunud, et küll kunst kas siis traditsioonilise klassika või rahvusvaheliselt hinnatud valmistükkide näol ennast (ja enda lavastamistki) juba ise õigustab… et küll see oluline, mis tükis endas juba niikuinii sees on, kandub sealt niikuinii ka kuidagi lavastusse – aga ei kandu, kui välja ei kanta.

Temast

"...nii et tegelikult ei saa temast rääkida kolmandas isikus, vaid ainult temaga, teises isikus. Ja ma ei tea, kas näiteks inimesel, kes on olnud koonduslaagris, seisnud hauas ja rääkinud jumalaga, kas sellel inimesel on veel võimalik seista kõnetoolis, näiteks selles auditooriumis, ja rääkida jumalast kui sellestsamast, kellega ta rääkis tookord hauas..."

(Viktor E. Frankl, "Aeg ja vastutus")

Pavel Filonov

"Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu" (Riikliku Vene Muuseumi kogudest) - kindlasti kõige vingem väljapanek, mida KUMUs näinud olen.

Ja Filonov on - üllatusin ka ise kui selleni jõudsin - kindlasti kõige vapustavam kunstnik, keda üldse näinud olen.

Grandioosne "Gilgameš"?

Paraku ei saa kuidagi nõustuda, et "Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused…"

Kunagi nimetasin siin No-teatri "Onu Tomi onnikest" noortekaks, noorsoole mõeldud etenduseks, von Krahli "Gilgameš" on seda minu silmis muidugi palju enam – pingutuse või (sisemise) töö mahu mõttes neid tükke aga ei võrdlekski, kui sellist asja oleks näinud No-teatris, oleks kindlasti mõelnud, et midagi on lahti, asi ei särise, ei jookse kokku või et kuidagi alapingega mängitud või siis et ühine laetus puudub vms. No-s ei ole ka kunagi pähe tulnud, et ülesanne on näitlejatele kuidagi MUGAV, et see on neile mugavaks tehtud või mugavaks jäetud… Jalakas on võtnud korduvalt sõna postmodernismi asjus, rääkinud selle "lõpust" või selle ületamise vajadusest vms, kuid etendus on tüüpnäide "postmodernselt" ähmasest ideest, logisevast struktuurist ja haprast sidekoest, seda vaadates võime muidugi kõik koos üksmeelselt kooris korrata, et: Postmodernism, see on Mäng, Iroonia ja Dekonstruktsioon… Uue põlvkonna süütuid lapsi see kõik kokku vast mingil moel raputakse, ohhoo, vau, võimaldaks ehk (esma)kogemuse mingist ""teisest"" teatritegemise viisist, kuid kardan, et neile, kellele viitetaustad ja tsitaadid tõepoolest midagi ütlevad (ei jää lihtsalt koondmärgiks inimmõtte segasusest ja tühisusest või sellest, et filosoofia on omamoodi "hirmu tundmine", nagu Céline on kirjutanud vms), jääb see etendus ise siiski väheütlevaks...

Céline

Louis-Ferdinand Céline'i "Reis öö lõppu" - ebatavaline tunne, et seda raamatut oleksin ma 16-aastaselt nautinud sama palju kui praegu, ainult et siis oleks see tekitanud minus soovi ka ise kirjutama hakata.

Chandleri-protsess

Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada kaotatud raamatu (R. Chandler "Tagasi minevikku"). Leidsin selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama naisterahvas, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat mõne teisega asendada – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see raamat juba välja makstud (millal, jäi selgusetuks) ehk siis ta nagu ei tahtnudki seda raamatut, kaotatud raamatut. Ta süvenes andmetesse ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka maha kantud.

Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid selle raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus).

Ütlesin, et soovin selle raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam võlglasena ei figureeriks. Ta ei vaielnud vastu.

Natuke nagu kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui õiget; ja tundes, et tegelikult oled sa ikkagi ka ise süüdi (raamatu puudumine/mahakandmine jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut), ei jõua sa ka selgusele, kas sinu väljasulgemine Süsteemist oli Süsteemis esinev juhuslik, irratsionaalne viga (Süsteemi absurdne ülekohus sinu kui õige suhtes) või mitte.

Ka Süsteem ei aita sind selles osas.

Kornukoopia

(Foto: Eugenia Ivanova)

Nagu kaks tilka vett

Gopi Krishna:
"Äkki tundsin, kuidas möirates nagu kosk tungis lülisamba kaudu mu pähe vedela valguse voog... Valgus muutus ikka heledamaks ja heledamaks, möirgamine valjemaks, tundsin õõtsumist, seejärel libisesin kehast välja, täielikult mähituna valguse särapärga."
(P. Gardiner, G. Osborn, "Hiilgavad. Maailma kõige vägevama salaühingu avalikustamine", tlk M. Piirimaa).

Philip Marlow:
"Ma nägin silmanurgast ähmaselt, et ta sirutas käe laual seisva viskipudeli järele... Mu löök oli küll parem, kuid käekella ma selle eest auhinnaks ei saanud, sest sel silmapilgul virutas muul mulle kabjaga vastu aju tagakülge. Ma tõusin tumeda mere kohal lendu, plahvatasin ja lõin leegitsema."
(R. Chandler, "Tagasi minevikku", tlk R. Tomingas)

Kaine mõistus

"Kaine mõistus on väike hallis ülikonnas mees, kes ei tee kunagi liitmisvigu. Aga ta liidab alati kokku kellegi teise rahasummasid."
(R. Chandler)

Defitsiitne kirjandus

Eile selgitasin välja, et Tallinna (Eesti) kahest suurimast raamatukauplusest (Solarise Apollost ja Viru Keskuse RR-ist) ei ole võimalik osta mitte ühtegi Raymond Chandleri eesti keelde tõlgitud raamatut. (Chandlerit otsisin ma selle tõttu.) Kummaski poes ei osanud müüjad ka Chandleri nime otsingusüsteemi sisse toksida, pidin neile selle täht tähe haaval ette ütlema.

Chandlerit võib saada muidugi kuskilt antikvariaadist, näiteks võib Harju 1 asuvas antikvariaadis ennast mingi raamatu saamiseks järjekorda panna (nagu defitsiidi puhul ikka). Ükskord nägin kuidas seal mingi raamatu pärast kismaks läks - üks prominentne kunstiinimene korraldas teenindajale koha peal korraliku skandaali, kuna soovitud raamatu oli saanud keegi, kes oli järjekorras temast tagapool olnud (kuidas see välja tuli, ei tea).

Foto: Eugenia Ivanova

Partikulaarsus ja universaalsus

Püha Peetrus tutvustab uustulnukale paradiisi: "Näe, siin on juudid, siin on protestandid, siin on moslemid…". Üks suur plats on ümbritsetud kõrge müüriga, mille tagant kostab naeru. "Kes seal müüri taga on?", küsib uustulnuk. "Seal on katoliiklased. Nad usuvad, et nad on siin ainsad," ütleb Peetrus.

Lugesin Kultuurieugeenika viimast postitust ja tuli see anekdoot meelde.

Üks Chandler

Tallinnas on praegu lahti ainult üks raamatukogu, Keskraamatukogu (ja selle osakonnad), ma ei ole sealt 10 aastat midagi laenutanud, sest kaotasin ühe raamatu ära ja ei julgenud seal oma nägu näidata; ma ei saanud seda kaotust ka kuidagi korvata (raamatut asendada) või vähemalt nii ma miskipärast arvasin, sest see oli üks NSVL-i ajal ilmunud raamat Narva ajaloost. Või oli asi lihtsalt selles, et "probleemi" lahendamine tundus kuidagi (irratsionaalselt) ületamatu. Hiljuti käisin siiski asja uurimas (võtsin südame rindu, mõtlesin, et kui astronoomiline võiks viivis olla jne) ja mis selgus - selgus, et tegelikult on mul tagastamata hoopis üks Raymond Chandleri kriminull! 10 aastat olin lisaks muudele süütunnetele ja hingepiinadele kandnud endas ka süütunnet tolle raamatu, tolle võla pärast, olin blokeerinud endal võimaluse Keskraamatukogu külastamiseks, olin põdenud, et olen kindlasti "kuldvõlglaste" nimekirjas (ja et ehk on mind juba üles antud Julianus Inkassose nagu see Akadeemilises kuuldavasti pidavat suht kiiresti käima), olin siunanud enda viitsimatust asi korda ajada (mida iganes see siis ka ei nõuaks) jne... ja seda kõike ÜHE CHANDLERI PÄRAST. Mult isegi ei nõutud, et ma sama raamatu asemele tooksin, pidi sobima ükskõik milline soovitavalt sellel sajandil ilmunud Chandler. Ja mingist kümne aasta viivisest ei tehtud juttugi. Selles loos on mingi moraal, mille igaüks ise enda jaoks sõnastab.

“–– –– –––––”

Nüansimeele totaalne puudumine

Lugedes PM-ist Heili Sibritsa kirjutist Nature Theater of Oklahoma etendusest (Põhuteatris) võib Eesti teatripublikust jääda trööstitu mulje, õnneks on talle teisedki kommentaarides juba vastu vaielnud.

On triviaalsus, et inimesed mõistavad kunsti erinevalt, kuid kas see erinev mõistmine saab tõesti hakata mõjutama ka selliste asjade tajumist, mis etendust (selle sisu) otseselt ei puudutagi (inimene lihtsalt kirjutab oma peas tegelikkuse ümber talle endale sobivaks, tema isiklikke tundeid toetavaks, võimendavaks, õigustavaks) : "Juba esimese vaatuse ajal lahkuti palavast saalist, nii et teine vaatus algas hõrenenud ridadega." – Esimese vaatuse ajal lahkus saalist 4-5 inimest (naist), kuid ilmselt mitte igavusest, vaid „vajadusest“, paari neist nägin vaheajal ja minu meelest olid (vähemalt nemad) teise vaatuse ajal uuesti platsis, read ei olnud märgatavalt hõrenenud. Kas me olime Sibritsaga ikka samal etendustel? Olime ja ei olnud ka.

"USA avangardteatri lavastus jäi suurele osale neljapäeval Põhuteatris istunud publikule kaugeks." – Ei saalis valitsenud atmosfäär (mida paratamatult tajud) ega ka ausalt maruline aplaus ei andnud kuidagi põhjust oletada, et etendus suurele osale "kaugeks" jäi (miks kujutleb inimene ennast "suure osana", suuremana kui ta on?).

"Samas, etenduse edenedes haaras laval toimuv aina enam kaasa. Monotoonsus, õhupuudus ja teletupsulik järjekindel absurdsus ning optimism teevad oma töö." – Huvitav, kas tõesti olid monotoonsus, optimism ja „teletupsulik“ absurd need ainsad asjad, mis niiöelda "töö" ära tegid, inimest istekohal kinni hoidsid ja talle teatava erilise (teatri)elamuse pakkusid? Kas tõesti ei hakanud tööle seegi, mis jäi "optimismi" taha, see, mis jäi "teletupsuliku" pinna alla, see, millele viidati vaid mälestuste "monotoonsuses" esinevate kõhkluste, katkestuste ja ümberlülituste kaudu?

Ka tõesti jäi tabamata inimelu traumaatiline külg, peidus pool? Igapäevase heroismi ülistus? Ja kas tõesti ei jõudnud kohale etenduse teine, ühiskonnakriitiline plaan?

Pühadus ise

Aare Pilve "Ramadaanist" on jäänud kripeldama üks Vatikanis käigule järgnenud mõttevahetus, kus Sirle tunnistab, et tal on "ikka pisut ebamugav kirikus huvilisena ringi patseerida ja sisse-välja käia, nagu oleks see lihtsalt üks suur ilustatud maja." Ja Aare kirjutab: "Ta tunneb pieteeti kiriku kui pühakoja vastu. Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise." (lk 190)

Ma tean veel inimesi, kellel on kirikutes ebamugav käia (tunnevad end seal võõrana, külalisena), aga tean ka inimesi, kes saavutavad kirikutes mingil loomulikul viisil väga hõlpsasti osadus- ja pühadustunde (ehk siis tunnevad end kirikuatmosfääris kui "kodus", kui õiges kohas, seda hoolimata sellest, kas nad on üldse ristitud jne).

Ma saan kirjutajast küll põhimõtteliselt nagu aru, aga mul on raske uskuda või ette kujutada, et pühakoda saab külastada kui lihtsalt üht maja, teiseks paneb aga mõtlema, et mis asi võiks olla too "pühadus ise", pühadus kui selline, selline pühadus, mida ei piiritle, ei vormista, ei markeeri või ei väljenda mitte mingisugune eristav "retoorika" – kas püha eelduseks ei ole eristus, st mittepühade asjade, kohtade ja hetkede olemasolu jne?

Ei ole võimalik totrustesse langemata öelda, et inimese jaoks võib tema surelikus südames olla mis tahes asi püha (tundub, et "pühadel" – sakraliseeritavatel, pseudo- või kvaasireligiooselt tajutavatel – asjadel on kultuurilis-psühholoogiliselt alati mingi kindel nomenklatuur) ja seejuures võiks ilmselt kihla vedada, et igal asjal, mida inimene on võimeline "pühaks" nimetama (kui ta just nii religioosselt-spirituaalselt soovib väljenduda ja kui ta seda nimetust lihtsalt sõnakõlksuna ei kasuta), on ikka ja alati eksklusiivne "retoorika".

Kirjutan tolle Aare tsitaadi prooviks "madaldavalt" ümber, ma pole kindel, kas sel on õige ja õpetlik efekt, aga ikkagi: "Tema arvab, et restoranis peaks söömas käima. Minuga on teisiti, minu jaoks on restoran lihtsalt üks maja, kus ringi jalutada ja interjööri imetleda. Minu jaoks pole söögikohal iseendast veel mingit garantiid, et ma nälga tunneksin. Kui mul on nälg, siis see lihtsalt tekib minu surelikus ja väsivas kehas; restoran võib parimal juhul olla vaid sobivalt disainitud funktsionaalne koht isu tekitamiseks ja nälja rahuldamiseks, aga mitte kunagi nälg ise, pealegi – võin oma nälga rahuldada ka tänaval putkast ostetud lihapirukaid mugides."

Panteismist ja psühholoogiast

Jätkuks eelmisele postitusele – võib-olla tuleneb see minu eripärast, isiklikest kalduvustest, kuid mul on eesti kirjandusteadust ja -kriitikat lugedes sugenenud ajuti tunne tõrjuvast või lausa eitavast suhtumisest psühholoogiasse. Ma ei pea selle all silmas umbusklikku (ja naiivset) suhtumist psühhoanalüüsi – pigem üldistaks või laiendaks Tiit Hennoste kunagist ülestunnistust, et ta tahaks kirjandusest kõneldes alati (olgu tegu "postkolonialismi" või mõne muu kontseptuaalse lähenemisviisiga) igasuguse "psühho" maha või välja kraapida.

Mainisin eelmises postituses, et Tuglase "Felix Ormusson" on minu meelest huvitav just psühholoogia tõttu, kuid ütlen nüüd täpsuse huvides, et seal on tõepoolest täheldatav ka põgenemine psühholoogia eest - loobumine psühholoogiast ja viskumine "panteismi" (J. Undusk järgibki just seda liini, saab sellele teosest tuge).

Esmalt näide sellest, mida ma mõtlen "psühhologiseerimise" all, järgnevas lõigus mõtestab Felix Marioni hingeelu: "Kuid jälle ma küsin: mis on Marion? kes on Marion? Ma hakkan osalt mõistma ta arenemist. (…) Või õigemini, ma aiman, kuis oleksin ise neis tingimusis arenenud."

Edasi lugedes hoomamegi, et pilt Marionist on Felixi enda idealiseeritud sentimentaalne peegeldus või projektsioon: kirjeldades 18-aastase Marioni hingeelu paljastab 26-aastane Felix iseenda kohtumist seksuaalsusega (nn "fantaasia läbimine" ning kohtumine seksi ja/või surmaga on Tuglasel korduv (initsiatsiooni)motiiv) ehk siis – Felix näeb ja imetleb Marionis iseennast (hüsteeriku subjektipositsioonid on läbivalt dünaamilised, liikuvad) ja tema idealiseeritud samastumisobjektiks ongi kas noor tüdruk või siis – mida miskipärast siiani täheldatud ei ole, kuid mis on liigagi ilmne – sootu lapsuke, väike kuldse peaga poisipõnn:

"Marion armastas kord oma õde lapse südamliku kiindumusega – ja nägi äkki himurat naeratust kurtisaani õhetaval näol! Ta armastas mind noore tüdruku süütu armastusega – ning nägi – oh, selleks, mis ta minus nägi, ei leia ma küllalt sõnu! Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi, – kuni kannatused ta karastasid ning ta huulile tardus valus-irooniline naeratus."

Meid ei tohiks selles lõigus eksitada, et Felix räägib Marionist – samu "kannatusi" on ta ka ise läbi elanud vastamisi naise (Helene) küpse, paheliselt mõjuva seksuaalsusega.

Kuid siit jõuamegi kohe tolle iseloomuliku ärapöördumiseni "psühholoogiast" – tõesti, tõesti, justkui oleks ta psühholoogitsemisega juba liiga ohtlikult (reetlikult) kaugele läinud võtab Felix (Tuglas) kohe kõik tagasi ja laseb naisel (Marionil) sulguda mingisse igavesti mõistatuseks jäävasse taimsesse eksistentsi (hea tahtmise korral võiks siin siis taas ära tunda mehe "panteistliku" elutunde – tolle kirjandusliku panteismi, kuhu päris elu ja psühholoogia eest peituda): "

Ja kui ma ka teaksin ta minevikku, mis oleks mul sellest kasu? Ta ise jääb mulle ometi igavesti saladuseks, nagu lill rannal, nagu pilv, mis üle lainete rändab."

Ärme räägime päris naistest, sellest, mida nad tegelikult tunda võiksid, see on liiga reetlik mehe enda suhtes (ja see ei ole "kirjanduse" asi) – räägime parem igavesest mõistatusest, lilledest, pilvedest ja lainetest, mille keskel lapsena lullitada tahaks.

Panteismist ja modernismist

Viimases "Loomingus" (nr 5) on Jaan Unduskilt üsna kummaline, lihtsustav ja küsitavustest kubisev kirjutis "Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest".

Undusk kirjeldab seal Tuglase elutunnet ja "maailmavaadet" kui panteistlikku ("jumal on sisestunud kogu loodusse, mida hoiab koos otsekui nähtamatu erootiline niidistik") ja tunneb "Felix Ormussonist" lähtudes huvi, kuidas taoline elutunne mõjutab inimlikke vahekordi, täpsemalt, suhteid naistega.

Selgub, et "panteistlik elutunne ei mahu personaalsesse vahekorda" ja teose minajutustajal, Ormussonil ei õnnestu oma suurt armastust "loodusliku kõiksuse" vastu realiseerida inimsuhetes, täpsemalt, armuafääris ühe või teise naisega – iga tema armastusavaldus on "olemuselt umbisikuline, nii-öelda panteistlik, ja seeläbi vastava isiku jaoks mittesiduv" ("Mees ei suuda oma kosmilist tungi piisavalt isikustada. Naine võtab armastust kui isiklikku asja ning ei soovi või ei julge olla nimetu kosmilise tungi nimetu objekt").

Ei suuda siin lihtsustuste kallal põhjalikult hammast teritada, selleks kuluks terve artikkel, pealegi, minu meelest on "Felix Ormusson" isegi liiga keeruline tekst, st liiga palju probleeme on sinna sisse pakitud, seejuures just "psühholoogilisi" probleeme – olen niisiis risti vastupidisel seisukohal Unduskile, kes kirjutab, et inimsuhted on romaanis "iseenesest kerglased ja ei paku psühholoogilist huvi“.

Minu meelest on Tuglas selles teoses erakordselt huvitav just nimelt psühholoogina, tundeelu peene eritlejana (ja see, et Emake Loodus meis "panteistlikku" joovastust äratab ja et me tema rinnal lebades ozeanische Gefühl’i või unio mystica’t vms võime kogeda ei ole ju tegelikult mitte selline asi, mis teisi asju selgitab ja - nii banaalne või universaalne kui ta ongi - ise mitte mingisugust psühholoogilist selgitust või põhjendust ei vaja).

Kuid võtkem näiteks see lõik: "Üks või teine naine ei oma suuremat tähtsust. Neid võiks romaanis olla rahulikult ka kolm või neli, sellest ei muutuks midagi. See, mis meid veenab, on armastusavaldus maailmale kui tervikule." – Esiteks, meid ei veena mitte kuidagi see väidetav armastusavaldus maailmale kui tervikule, sest mitte mingil juhul ei armasta Felix Ormusson maailma kui TERVIKUT, parimal juhul suudab ta armastada vaid oma KUJUTLUST maailmast ja – inimsuhete pinnal – vaid oma KUJUTLUST naisest.

Teiseks, see nn panteistliku elutunde esindaja Felix Ormusson ei suuda armastada isegi mitte loodust kui tervikut, sest loodus on talle vastuvõetav (talutav, armastusväärne) vaid kolmel põhilisel viisil: 1) siis kui ta saab loodust vaadelda distantsilt, st kui loodus PAISTAB talle esteetilise, kunstipärase, dekoratiivse, harmoonilise ja uinutavana; 2) siis kui loodus mõjub talle rahustava ja hällitava Emana, kelle rüpes saab sootuks lapseks regresseeruda (sulguda sümbiootilisse vahekorda); 3) kolmandat juhtumit võiks nimetada hingede – Looduse või Kõiksuse hinge ja mehe hinge – kooskõlaks (st loodus resoneerub mingil literatuurselt kunstipärasel moel tegelase hingeliste läbielamistega: mehe hinges otsib väljapääsu maru ja, ennäe, ka taevas on kiskunud äikeseliseks vms).

Mis saab siis, kui selline nn panteistlik (isekalt valikuline, infantiilne ja "esteetiline") suhtumine loodusse või maailma kui tervikusse kanda üle inimsuhete sfääri – st mis saab siis, kui oodata ka naistelt ohutut dekoratiivsust, kõikevõitvat emalikku leebivust ja "spirituaalset" kooskõla isiklike tundeseisunditega (äärmuslikul juhul peaks naine kandma välja selle, et mees projitseerib temasse isikliku spirituaalse ideaali, kujutleb selle ideaali realiseerumist naises vms)?

Aga kuidas siis üldse naistega suhestuda? – See on moodne (ja Freudi kaasaegsele väga kohane) küsimus, selles on murrangute eelaimdust.

Kindlasti on Tuglase "Felix Ormusson" üks selliseid teoseid, kus kogu looduselamuste ja muu konventsionaalselt romantilis-literatuurse krempli varjus on põhiküsimuseks mehe suhe naisega ja kus selle suhte problematiseerimise kaudu otsitakse varjatult vastust moodsatele (modernselt hüsteerilistele) küsimustele: mis on üldse naine, mis on üldse mees, mis on nende (mitte)suhe ja mis on üldse subjekt, subjektsus?

Näen Ormussonis niisiis midagi muud: mitte panteisti, vaid esimest tõelist modernistlikku meestegelast eesti kirjanduses – esimest ilmselget meeshüsteerikut.

"Loomingu" samas numbris leidub toreda kokkusattumusena Lauri Pilteri novell "Minu jiidiši sõbrannad", kust leiame järgmise lõigu (see lõik mõjub kaunis ormussonlikult või – ütleme nii, et – võtabki üsna kainestavalt kokku kogu ormussonlikkuse, kuid kas oleks sedagi võimalik lugeda kui tõendit jutustaja "panteistlikust" elutundest???): "Ma olin noorukina süütu üksiklane, kes oma liigset energiat vallandas metsas vallatledes. Mul oli armusuhe pigem kevadise metsaga, lõhnava sambla ja pohlalehtedega… – kui mõne noorukese naisolendiga, kelle hellitlemine oleks saanud viia ainult pettumuse ja valuni, ühe- või kahepoolse ülekohtuni. Aga sellises süütuseski on omad ohud – suunates oma armutungi metsa, looduse poole, seksisin ma surmaga, sügisega, kõdunemisega nagu külmunud naisekehaga, ja mul oli kaua raske naises ära tunda iseväärtuslikku vaimolendit".

Vesuuv

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).

Nagu kaks tilka vett

Urmo Soonvald (Delfi)

Uncle Fester (Addams Family)

Miks kirjandus ei saagi enam mõjuda

"14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

See on lõik Siim Nurkliku Sirbis ilmunud tekstist ("Miks kirjandus ei mõju enam"), siin-seal on seda juba kommenteeritud ja parodeeritud. Mida omalt poolt lisada?

Hakkasin mõtlema, et ehk on Nurkliku tekst maailmaajalooliselt enneolematu ja ühtlasi ilmutuslik või sümptomaatiline selles mõttes, et 27-aastane mees (noorkirjanik, avalik nö intellektuaal) ei pea mõõtuandvaks kultuuritarbjaks (mudelsubjektiks) mitte täiskasvanuid ja isegi mitte "noori", vaid 14-aastaseid poisse ja tüdrukuid.

Milliseid arenguid võiks kultuuri (ja kultuuri ideealtarbija) infantiliseerumises ette ennustada? Mitu aastat võiks kuluda, et keegi ilmuks lagedale seesuguse murega: "7-aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

Lühidalt, millal hakkab keegi ette heitma, et 7-aastased ei saa aru kaasaegsest kirjandusest (ja seejuures ei käi jutt laste- või noorsookirjandusest)?

Veiko Õunpuu olevat kunagi filmikooli tudengeid ärritanud väitega, et enamik inimesi jääb oma vaimses arengus 5-aastase tasemele. Õunpuuga võrreldes ei mõju Nurklik, kes arvestab 14-aastaste tasemega, ju enam üldse nii ehmatavalt.

Hallo, Kosmos! Tere, Maa!

9. mail näidati teles pronkssõduri juurde kogunenud inimesi, neil lasti rääkida oma tunnetest seoses Suure Isamaasõja võidupäevaga.

Huvitav oli see, et enamasti lõpetati intervjuu (täiesti haakumatult) küsimusega: "Kas teil on hea/teile meeldib Eestimaal elada?"

Kõik, kuivõrd nägin, vastasid "truult", jaatavalt, aga tundus, et see küsimus nagu ehmatas neid, kainestas, lõi näkku... sul lastakse ilmutada oma inimlikku palet (sa heldid, poetad pisara, meenutad esivanemate kannatusi)... ja siis äkki pöördutakse su poole nagu oleksid sa ikkagi, kõigest hoolimata tulnukas, pärit kusagilt teiselt planeedilt ("... Ja kuidas teile siin meie Maal siis muidu meeldib?").

Kas need, kes tähistavad 9. mail Isamaasõja lõppu on mingite eelduste kohaselt ikka veel riigivaenlased (nõukaaja ihalejad ja eetilises mõttes ebardid, kes sooviksid eestlastele koha kätte näidata)?

Kas meedia haistis ja otsis intriigi (inertsist)? Või lihtsalt tšekkis igaks juhuks? Või kogus ettearvatult/ettenähtult positiivset tagasisidet (suunas seda ise, lõikas sobivaks: näha sai ju eranditult heatahtlikke ja hingestatud kaasmaalasi, mitte veidrikest ätte ja jubedaid baabasid)?

Küsimus on ühe kognitiivse dissonantsi küsitavas, loodetavasti üha enam hääbuvas võimalikkuses - kui sulle Eestis meeldib, siis ei saa sa ju seal mälestada langenuid, ja, vastupidi, kui sa neid seal mälestad, siis ei saa sulle ju Eestis meeldida!

Küsimus "Kuidas teile Eestimaal meeldib?" ei ole kunagi mõjunud nii tülgastavana (nilbelt armuliku, patroneerivana).

How technology can save you serious money

You might be asking ‘why hasn’t anyone thought of this before?’ But the garden fence industry is very powerful and they kill any idea that would threaten their plank quantity sales.

Teisi huvitavaid ideid variationsonnormal.com

Mida on õppida naistelt

Küsimus soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt: kas seda, et naised on meestest verbaalselt andekamad, ühtlasi ka võimekamad sotsiaalses suhtlemiskunstis, tuleks afisheerida ka Small talk'i raamatukaanel? Kas vestluskunsti tuleks õppida naistelt?

Ja kas see teisalt ei kinnista trafaretset ettekujutust naistest kui tühja jutu ajajatest, mokalaada pidajatest?

Kujundajaks Tiiu Allikvee.

(Huvitav täheldus: kui panna pealkirjaks suunav küsimus, teadvustab peaaegu iga vaataja kohe, et raamatukaanel on kujutatud naisi; ilma suunava küsimuseta pandaks seda vaevalt tähele - minul läks küll tükk aega, et naisprofiilide olemasolu üldse teadvustada.

Selleks et midagi näha, pead sa teadma, mida ja mis seisukohast, mis moraalsest perspektiivist jne vaadata.)

Jodi Dean "Blog Theory"

Võimalikele huvilistele: siia klikates saab lugeda Jodi Deani läinud aastal ilmunud teost "Blog Theory".

Ta kasutab mõisteid "communicative capitalism" ("Just as industrial capitalism relied on the exploitation of labor, so does communicative capitalism rely on the exploitation of communication") ja "decline of symbolic efficiency" ("important for theorizing communicative capitalism is the decline of symbolic efficiency (aka the collapse of the big Other)").

Kontseptuaalselt lähtub Žižekist, tsiteeritud mõtlejatest torkavad silma näiteks Foucault, Agamben jpt.

Ei ole jõudnud põhjalikumalt tutvuda, aga paistab olevat vähemalt sirvimist ja siit-sealt ka süvenemist väärt.

J. D. enda blogisse saab siit.

Kuidas mind peaaegu nutma aeti

Viimases Sirbis on M. Oidsalu kriitiline NO72 retseptsiooni suhtes, teatrikriitik võiks tavavaatajast eristuda ehk siis targem olla, teda võiks tavavaatajast eristada "lavastuse kunstilise vormi intellektuaalse analüüsi ja lavastuse afektiivse mõjuvuse üksteisest lahutamise, nende eraldi käsitlemise võime".

Ma ei saa nagu aru, miks peaks lavastuse kunstilist vormi ja afektiivset mõjuvust üksteisest eraldi käsitlema? Põhimõtteliselt on see muidugi võimalik: näiteks kulutan 99% arvustuse mahust flambuajantsele vormianalüüsile ja lõpus ütlen ühe lausega ära: "Sorry, mind isiklikult kogu see jant siiski eriti ei puudutanud" – ja, noh, eks seegi muuda meid juba natuke targemaks, aga... kas pole siiski olulisem suuta näha seda, kuidas lavastuse elamuslik sisu (mõjuvus) on tingitud vormist?

Kas poleks huvitav uurida, kuidas ja miks mingi artefakti (näit antiikse amfora) või ka loodusnähtuse (näit tormise mere) suhteliselt objektiivselt kirjeldatavad vormilised tunnused põhjustavad meis teatavaid subjektiivseid tundmusi ja esteetilisi elamusi: oh kui kaunis, oh kui ülev vms. Kas ei erista just selliste põhjuslikkuste uurimine kunstiteadlast tavainimesest?

Kas poleks huvitav uurida teadvuse tingimusi, mingi afekti tingimusi, mingi väite tingimusi – sellega tegelevad ajuteadlased, psühholoogid ja filosoofid, mitte nö tavainimesed.

Toon isikliku näitena ühe lugemiselamuse.

Mõne päeva eest lugesin Alessandro Baricco "Siidi", lõpus, seal, kus on puänt, tundsin, et tahaks nutta – usun, et olin olnud emotsionaalselt normaalne ja sensitiivne (st adekvaatne ja standardne) lugeja, olin lõpus tundnud seda, mida paljud teisedki, olin lõpus tundnud seda, mida ma olingi ette nähtud tundma (kindlasti on mainitud tundmusel – kahetsus- või heldimuspisaratel, kui Kundera kitschi-definitsiooni meenutada, suur roll "Siidi" populaarsuses). Aga ma usun, et erinevalt paljudest teistest nutu äärele aetud lugejatest hakkasin mina oma peas automaatselt teksti nö tagasi kerima: hakkasin mõttes läbi käima seda, milliseid nö temaatilisi ja narratiivseid (kompositsioonilisi, stilistilisi jne) võtteid kasutades oli autor mu sellise seisundini viinud, kuidas ta oli minuga suhteliselt edukalt manipuleerinud.

Ehk siis, ma isiklikult ei tahaks käsitleda teose afektiivset mõjuvust lahus teose kunstilistest (manipulatiivsetest) vormivõtetest.