Robustne kaunishing

Muidu ikka huvitava kirjutajana tundunud Paavo Matsini viimastes avaldustes on miski hakanud häirima, häirima mitte nüanssides, vaid milleski põhimõttelises. Kas oskaksin üldistada?
Toon ära tsitaadi tema kommentaarist nullindate kirjandusarutelude kohta viimases Sirbis: "Kogu protsessile saaks kirja panna ka hoopis teistsuguse vaate, kus ei oleks luule puhul keskmes mitte oma tõesti naiivsete maailmavaluprobleemidega tegelev fs, vaid hoopis näiteks kogu eksperimentaalsemat kirjandust pöördumatult mõjutanud Kiwa. Kus aga on pikemad käsitlused näiteks Kiwa väga põhimõttelise ja murrangulise loomingu kohta? Miks ei ole Kiwa (kui kirjanik, aga ka kui organisaator) saanud aastaauhindu ja ordeneid?"

Just "dissidendid", vastumõtlejatena esinevad kriitikud (need, kes õhutavad ja esindavad mingeid alternatiivseid vaateid kirjandusele) on need, kes kipuvad meile alati, ühel või teisel viisil meelde tuletama, et kirjanduselu on olelusvõitlus – mis pole iseenesest halb.
Halb on see, et ühtegi Matsini kirjutist ei ole viimasel ajal saanud lugeda nii, et ei peaks süüd tundma… selle või tolle autori kiitmisega kaasneb tal tingimata etteheide mingile "instantsile", mingitele otsustajatele või teistele kriitikutele (lugejatel), kes pole enne teda, Matsinit suutnud seda autorit avastada, hinnata, esile tõsta, premeerida, märkamisest rääkimata…. (Mõni aeg varem kirjutas ka Berk Vaher pea eranditult samal süüdistaval viisil: iga tema silmis hea autori eelduseks oli see, et see oli teiste poolt piisavalt tunnustamata).
Matsin kurdab, et kus on pikad ja põhjalikud käsitlused Kiwast?
Mida v…u ta sinna Eesti Kirikusse ja Playboy’sse on nikerdanud, selle asemel, et ise Kiwast midagi põhjalikumat kirjutada (ja ma söön oma mütsi ära, et kui ta nüüd kirjutakski Kiwast, mis tal kardetavasti siiski väga õnnestunult välja ei kukuks, kaasneks sellega topeltannuses süüdistusi kõigi aadressil, kes seda mingil mõistetamatul põhjusel enne teda teinud ei ole – see on selline äraspidine (perversselt suure- ja ohvrimeelne) eneseimetlus: mul tuleb kõik teie lollide eest ise ära teha, minuta on kirjanduselu üks juhmakate ja äraostetavate hingede kohmitsemine pimedikus… ).

Hegeli on kirjutanud "kaunishingedest" ("Schöne Seele"), tema järel ka Lacan (muidugi ka paljud teised) – kaunishingede häda on lühidalt selles, et nad eitavad iseenda vastutust, enda haaratust sellesse, mis nende ümber toimub ja mida nad neurootiliselt (ohvrite ja impotentidena) kritiseerivad.
Võtan selle kokku kolmes asjakohases (st. Matsinisse jt-sse kaunishingedesse puutuvas) punktis:
1.
Tehakse etteheiteid kirjanduselu aadressil, aga kuidagi nii, et ise justkui paiknetakse mingil välisel (libidinaalsest ökonoomiast ja võimuvõitlusest puutumatul) positsioonil – ehk siis, ei tunta ennast ära maailmas, mille puudusi kirglikult kritiseeritakse.
2.
Kuigi esinetakse jõuliste (kategooriliste) avaldustega ja käitutakse mingi välise jõuna, esinetakse samas ometi… jõuetu ja impotentse pealtvaatajana (varjatult isegi ohvrina) – ehk siis ei tunta ennast ära selle (välise) maailma ühe osa või, õigemini, sellesinatse maailma sümboolsete suhete positiivse tingimusena (nii nagu näiteks ema, kes hädaldab, et tema on peres ainuke, kes kraamib ja koristab, on ise teiste korratuse positiivne tingimus ja ei loobuks tegelikult mingil tingimusel oma identiteedist, oma rollist kannatajana, oma ohvripositsioonist).
3.
Ei suudeta taibata, et esitatakse vastukäivaid, põhjendamata, isegi selgrootuid vaateid ja hinnanguid – ehk siis iseenda vaimne korratus projitseeritakse ümbritsevasse.

Hegeli järgi on kaunishingena käitumise ainsaks tulemuseks hullumeelsus (Hegel lähtus oma õest, kes lõpetas hullumajas, samuti Moliere’i "Misantroobi" Alceste’ist –paradigmaatilisest kaunishingest).
Mina siin esitakse järgmise tulemuse:
Ennast vastumõtlejaks kujutlev kaunishing lõpetab loogilisel viisil nii, et minetab arusaama heast kirjandusest ja õigustatud kriitikast – tõepoolest, heal kirjandusel on pistmist olemuslike, metafüüsiliste probleemidega, kuid see ei tähenda näiteks seda, et kiita tuleks neid kirjanikke, kelle loomingus on müstilised, metafüüsilised, spirituaalsed jne motiivid või probleemid esil mingil lapsikul, siililegi selgel viisil.
Kirjanduses on suurel hulgal nii pseudo-spirituaalsust kui ka pseudo-eksperimentaalsust – nn eksperimentaalne kirjandus võib tänapäeval olla lihtsalt teatav stiil, konventsioon (sürrealismi kitš: "rohelised ideed magavad raevukalt" jne ), millest võib sündida midagi huvitavat (mõjuvat) või midagi tüütavat. Aga on ka varjatud (implitsiitset) spirituaalsust ja varjatud eksperimentaalsust.
Kiwa ei ole minu jaoks andekas kirjutaja mitte "eksperimentaatorina", ei oska teda ka murranguliseks pidada (üks luuletajaid, keda võiks nullindatel teatud mõttes murranguliseks, noorema luule jaoks "teedrajavaks" pidada, on just nimelt Matsini poolt halvustatud fs – ja veel, mis siis, kui käiksin Matsini vaimus välja järgmise süüdistuse: miks need vaimuvaesed jobud, kes peavad fs-i sotsiaalkriitiliseks vms luuletajaks ei ole veel taibanud, et tegelikult tuleks temast põhjalikult kirjutada kui moodsast metafüüsilisest luuletajast – aga selle taipamiseks ei ole mõistagi kasu klammerdumisest Meyrinki-maailma).

Esitagem rohkem idiootlikke küsimusi

E. Epneri vestlus üle-eelmises Sirbis (11.11.2010) kahe kunstikriitiku, õppejõu ja kuraatori M. Scotini ja A. Brinkmanisega – miski jäi kripeldama,
mingi ärritus, rahulolematus...

Kui noppida vastustest välja põhilised steitmendid (muu diliitida), on tulemuseks selline (ringlev) mantra: "... institutsioonid hoiavad tänases kunstimaailmas kõike kontrolli all... valitseb küll liberaalne suhtumine kunstiturgu, teiselt poolt püütakse tugevdada aga turvalisusideoloogiaid... majanduslikud eesmärgid ja kultuuriline tulemuslikkus on ühendatud... ja kodifitseeritakse ainult juba aktsepteeritut... uut ja täiesti "sõltumatut" ei aktsepteerita absoluutselt… oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla, kuid kultuuris valitseb neoarhailine süsteem, mis soovib asja kontrolli all hoida... "
Mis siin häirida võiks? –
Ega ei leiagi nagu esmapilgul millestki kui küsitavast kinni hakata, v. a. ehk väide, et "oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla…" – Kes meid selleks sunnib? Kus, mis "meediumide" kaudu see sundus toimib?
Küsida võiks ka nii: Kas institutsioonid peaksid samuti kogu aeg muutma või kohandama oma arusaamasid kunstist (kui "meie" oleme selleks väidetavalt mingite protsesside – ? – mõjul sunnitud)?
Kas see peaks toimuma mingi "avatuse" või muutuse kui sellise, muutumise kui iseväärtuse nimel?
Millele tuleks "avatud" olla?
Ja kus siis õigupoolest sünnib ja elutseb too uus ja "sõltumatu" ja pidevalt muutuv kunst, mida neoarhailised institutsioonid kunstina kodifitseerida ei taha…?
Kerge ärritusega võiks (juba) lugeda aga järgnevat mõtteavaldust: "Leksika, mis varem erines, on ühtlustunud ja kunstivälja sekkuvaid võõraid nähtusi ei ole enam võimalik otsekohe ära tunda" – Millal on suudetud uusi ja võõrad nähtusi kunstiväljal kohe ära tunda, kohe kunstina kodifitseerida? Millistel (ajaloolistel, ühiskondlikel) tingimustel? Kelle poolt mõtestatuna ja kellele või millele (mis "epohhilistele" muutustele näiteks) vastu tulles?
Ja millistest võõrastest kunstinähtustes jutt konkreetsemalt käib (ma saan aru, et sellised nähtused juba kusagil vohavad või vähemalt pulseerivad ootevalmilt).
Kõige enam ärritab mind (vist) ikkagi järgnev mõtteavaldus: "Kuigi "kunsti" ja "kunstniku" mõiste on muutunud, mõtleme neist ikka samamoodi nagu XIX sajandil. Neid vanamoodsaid mõisteid hoitakse elus, haagitakse need "autorsuse", "eraomandi" ja muude sääraste mõistete külge. Olulisim on aga kunsti sidumine "väärtusega". Kunstil peab alati olema justkui mingi väärtus – kas majanduslik, sümboolne, ideoloogiline või mõni muu. Kunstiteos läheb hinda siis, kui ta on miski, millest saab mingigi väärtuse välja imeda."
Mida on tahetud? –
Kunstniku ja kunsti või üldse kunstilise tegevuse mõtestamine (ehk siis selle mõtestamine, mis on kunst ja mis ei ole kunst) on aja jooksul ju tõepoolest muutunud, aga kas mainitud kategooriad peaksid üldse kaduma, kas neid ei peaks üldse "elus hoidma"?
Millega need siis asendada?
Või tuleks kunsti ja kunstniku mõistete tähendust veelgi enam nihestada, teisaldada, laiendada – mis suunas, kui palju ja põhimõtteliselt: miks?
Kas muuta need mõisted veelgi sumbuursemaks, hajuvamaks vms?
Ja mida tähendab kurtmine selle üle, et kunstilt eeldatakse (ikka veel) mingit väärtust?
Milline oleks kunst, millel puudub väärtus – nii esteetiline väärtus (mida loetelus miskipärast ei mainita) kui ka ideoloogiline või sümboolne, intellektuaalne, sentimentaalne jne väärtus?
Kas mingil objektil või tegevusel ei tohikski olla mingit suhteliselt eristuvat või hoomatavat väärtust? Ja kas seejuures ei tohiks olla ka mingit raami, keskkonda, esitluskohta vms, mis sellise väärtuse võimalikkust meile signaliseeriks, selle võimalikkusele vihjaks?
Eriti: kas objektil või tegevusel ei tohikski olla mitte mingeid seesuguseid väärtusi või tunnuseid, mis aitaksid neid eristada (väärtustavalt esile tõsta) teistest, mittekunstilistest objektidest ja tegevusest?
Mis hakkaks eristama kunsti argiobjektidest ja -tegevustest?
Kas kunsti ei peaks üldse hindama?
Või tuleks hinnata küll, aga kuidagi teisiti – mis alustel?
Kas meil tuleks loobuda neist väärtustest, mis on aegade algusest alates (ja tegelikult siiani) kunsti defineerinud – näiteks kultusväärtusest, esitlusväärtusest, ideoloogilisest või kogukondlikust väärtusest (iidses mõttes siis rituaalsest väärtustest)?
Mis oleksid siis üldse kunsti funktsioonid?

"Kes ei ole kodifitseeritud maailmas sees, seda ei aktsepteerita" – Jah, aga kuidas siis teisiti? Kust hakkab jooksma piir (kes sees, kes väljas) või polegi ideaalsel kunstiväljal enam piire vaja?
Kellele (mis teenete eest, mis hinnangute alusel) tuleks siis maksta?
Kõigile? Mitte kellelegi?
Kes seda kunsti siis vajaks? Kõik? Kes tahes?
Ükskõik kes?
Mida kunst peaks minuga (või mina kunstiga) tegema?
Miks mul (rahval, inimkonnal) seda kunsti vaja peaks olema?

"… kui ei tee oma kunsti teatud moodi või kui ei esitle teda teatud moodi, siis ei saa ka osa privileegidest, näiteks publikust, toetustest, näitustest jne…" – Kurb küll, aga kui mingit väärtust ei olegi nagu õige kunstist "välja imeda", siis millest ikkagi nood privileegid ja toetused?

Kas on nii, et idioot jõuab rohkem küsida, kui tark vastata?
Või on nii, et tark tahab rohkem teada, kui idioot jõuab küsitavusi õhku pilduda?

"Saime öösel...

"... rongi peale. Ühes kohas nimega Honsa pidime teise vagunisse kolima. Nüüd sõitsime kaubavagunis. Aga me polnud veel kuigi palju edasi sõitnud, kui konduktor meid juba märkas ja rongilt maha pani. Olime kõik kõvasti purjus. Ühel mehel oli kaabu kadunud ja ta kõndis paljapäi."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia" - minu sõrendus)
Lugedes võivad mõte ja kujutlus takerduda mõnikord ootamatult mõne esmapilgul tähtsusetu lause külge - just mingi pisike lauseke, detailike võib sus vallandada tervikliku kujutluspildi ja muuta teravalt tajutavaks kultuuriliste konventsioonide ajalisuse.
(Kes näeks katmata peaga mehes ka tänapäeval mäletamisväärset korratuse võrdkuju?)

"Club Estonia" by Marco Laimre

AGA KUI SINU TÜTAR ARMUB KRISTLASESSE? (Erinevus rikastab)

Saatan on pisiasjades