Lugemine ja logelemine

Võtame sellise teema nagu - puhkus.
Oletame, et puhkuse ajal tahab inimene logeleda ja tal on miskipärast ettekujutus, et logelemise juurde kuulub heade raamatute lugemine.
Aga heade raamatute lugemine ei sobi selle inimese jaoks logelemisega kokku, sest tal tekib lugedes vaimne erutus (kui raamat teda esimesel kolmandikul ei eruta, jätab ta selle nagunii pooleli).
Vaimselt erutudes on ta aga sunnitud lugemise katkestama, sest vaimses erutusseisundis tahab ta end füüsiliselt liigutada (teame ju, kuidas erutunud inimesed edasi-tagasi käima hakkavad jne), ta on rahutu, tal tekivad mõtted: "Teeks midagi! Käiks kusagil!" ja ta aktiviseerub - ta ei suuda taluda logelemist kui olemuslikult passiivset seisundit.
Hea raamat on alati pingestav, vaimselt kurnav, vajadus vahelduseks, puhkepausideks on loomulik - aga puhkusel, eriti suvepuhkusel on raske taluda ja realiseerida sundmõtet lugemisest kui järjekindlast ja süvenevast intellektuaalsest tegevusest...
Nii jätabki see inimene tõenäoliselt selle raamatu pooleli, sest - see ei anna rahu ja vaevab, ei lase tal ei füüsiliselt ega ka vaimselt logeleda: ta lükkab selle raamatu lugemise lihtsalt edasi, kujutledes (irratsionaalselt), et ta loeb seda edasi siis, kui tal selleks rohkem aega on (!), s.t kui ta parajasti ei PUHKA, kui tal puhkus läbi on ja on võimalik lugemisele korralikult - autori vääriliselt - keskenduda.
Ja ta võtab ette järgmise hea või veelgi parema raamatu.
Jne.
Jne.

Tammsaare kui eestluse, kultuuri ja kohavaimu looja

"Juri Lotman näitab, et tekst mitte üksnes ei lähtu sellele eelnevast kontekstist, vaid ka muudab seda, võiks koguni öelda, et loob selle. Veelgi enam, tekst loob oma lugeja ja lugejaskonna ning on olemas tekste, mille olemasolu tähendus on antud kultuuri jaoks kriitiline. Nii võiks vene kultuuri määratleda kui Pushkini lugejaskonda, eesti kultuuris on arvatavasti samas funktsioonis Tammsaare tekstid (...)."

(Mihhail Lotman, "Paradoksaalne semiosfäär")

...

Albu vallavanem Kalju Kertsmik kõneles Tammsaare kohavaimust. "Et Tammsaare on sündinud ja lapsepõlve veetnud Albu mail, on juba ette ära määranud meie kohavaimu,» lausus ta. «Kõike, mida me siin teeme, mõõdetakse tammsaarelikus mõõtkavas: kuidas suhtume oma kodukohta, mida me siia juurde ehitame, kuidas on haritud meie põllud ja lapsed, missugused on vallarahva suhted isekeskis."

(...)
Kirjandusteadlase Rein Veidemanni meelest on Tammsaare andnud romaaniga "Tõde ja õigus" rahvale tüviteksti, milles eestlased võivad vaadata oma ajaloo- ja hingesügavikesse. "Nad võivad küsida läbi "Tõe ja õiguse", kus on nende isiklik tõde ja õigus ja kus on Eesti tõde ja õigus," arutles ta.
Veidemanni veendumus on: "Eesti tõde ja õigus saavad kokku õigluses, millest omakorda sõltub meie armastuse suurus Eesti vastu. Seda ongi meile õpetanud Anton Hansen Tammsaare."

(Marika Rajamäe artiklist "Albu rahvast innustab kohavaim")

Nägu 2

"Inimesest sai inimene, kui ta end inimesena teadvustas. Juhtus see aga siis, kui ta märkas, et inimkarja üksikliikmeil on erinevad näod, erinevad hääled ja erinevad elamused. Individuaalne nägu, nagu ka individuaalne seksuaalne valik, on tõenäoliselt inimese esimene avastus inimesena." (J. Lotman, "Kultuur ja plahvatus").
Turovski on väitnud, et loomad, vähemalt osa liike, eristavad üksteist "näo" järgi - kas "nägu" tähendab loomadele sama mida inimestele? Mis tähendus oleks karja jaoks sellel, kui üks loom ilmuks nende sekka riidesse mässitud koonuga (miskipärast arvan, et nad ei pööraks sellele erilist tähelepanu, igal juhul mitte "inimlikku" tähelepanu... vähemalt siis mitte, ma arvan, kui riie ei varja mõnd tähtsat liigikuuluvust tähistavat signaaltunnust - näiteks kakarikidel on peas punane laik, ilmselt oluline liigilise "näo" element, selleta ta küll eristuks "indiviidina" , kuid eristuks liiga, s.t ta ei kuuluks "meie" sekka).
...
Avalikus ruumis, koolis, pangas, lihtsalt tänaval, on meil nägu reeglina katmata ja keha (suguelundid) kaetud. Pahupidimaailmas on vastupidi - teame vähemalt filmidest, et salajastel riitustel ja orgiatel on inimeste näod kaetud (maskiga) ja kehad katmata.
On ka muid kombinatsioone: keha ja nägu mõlemad katmata, keha ja nägu mõlemad kaetud.
Moslemite komme katta avalikkuses nii naiste keha kui ka nägu on otseses negatiivses viitesuhtes individuaalse seksuaalsusega - ja kas ka sellega, et keha on isiklik või isikustatud?
...
Kombinatsioon katmata keha+katmata nägu ei ole igas olukorras seotud individuaalsuse ja seksuaalsusega (üks pluss üks annab tulemuseks nulli), näiteks massis, saunas või nudistide linnakus. Katmata keha, eriti katmata kehade massilisus röövib midagi igaühe näo individuaalsuselt (öeldakse, et saunas oleme kõik võrdsed). Alasti karjas justkui pääseksid mõjule ja varjutaksid liigitunnused meie individuaalsed tunnused - näo.
Inimene, kes tahab olla indiviid, peab avalikkuses katma oma keha ja paljastama oma näo - see on fundamentaalne kultuuriline konstant.
...
Mainisin kunagi Agu Pildile, et tema piltidel on naised alati maskis või näotud, ta sattus mu tähelepanekust õhinasse ("Jah, just..."), aga miskipärast ei jõudnud me selle üle põhjalikumalt arutleda ja enam pole selleks ka võimalust. Hiljem panin tähele, et tal on sageli (või enamasti?) ka meesfiguurid piltidel ilma näota (võib-olla oli näo kujutamine talle tehniliselt liiga keerukas, või ei olnud näol tema esteetilises ruumis olulist rolli või - muutis ta näo puudumise tahtlikult märgiliseks...).
Oluline on siin taas see korrelatsioon: kehad on tal enamasti katmata (või poolkaetud) ja näod enamasti siis ka puuduvad.
Esteetiline maailm, mis vastandub tavamaailmale nagu rituaal argielule.

Credo quia absurdum

"Küsimus on selles, kas me oleme rahul 65-70 protsendi tasemega Euroopa keskmisest jõukusest. Eestil on vaja terviklikku programmi, mis muudaks meid heaolult Põhjamaade sarnaseks,“ ütles Marju Lauristin eile toimunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu koosolekul.

Põhimõtteliselt seadis sama sihi – teenida 40 000 kuus nagu keskmine soomlane, saada viis korda suuremat pensioni nagu saavad eakad rootslased jne ehk siis saada heaolult Põhjamaade sarnaseks – ka Andrus Ansip oma kunagises reklaamikampaanias, kuigi sealt on ilkujatele ja parastajatele peaasjalikult meelde jäänud vaid lubadus viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (minu meelest üks löövamaid, mõjuvamaid ja innustavamaid lubadusi meil üldse).

Ei olnud seal isegi mingit küsimust, kas me oleme praeguse tasemega rahul, vaid teati, et "me suudame ja väärime paremat".

Mida seal siis nii väga ilkuda on/oli? Seda, et ei suuda või ei vääri või?

Klassiku kättemaks

Kas irriteerisin oma eelmises postituses Suure Kirjanduse Vaimu ja ta tahab end kehtestada?

Võib vabalt kujuneda ka nii, et Tammsaarest ei saa mitte paopaik mõttetusetunde eest (nagu ma asja üle dramatiseerisin) või alternatiiv toredale-tegusale suvele (milline jultumus üldse sedasi mõelda), vaid sisuka suve igati loomulik kaaslane.

Ootamatult kerge ja huvitav on lugeda - igatahes ei mäleta küll varasemast (kooli- ja ülikooliajast), et Tammsaare nii kerge ja huvitav on.

Tammsaare kui platseebo

Suviti, eriti linnas, on mind läbi aegade, kuigi hooti, aga siiski järjekindlalt tabanud eriline suvine tühjuse-, mõttetusetunne.

Abiks on olnud, kuigi mitte alati edukalt, lugemine – seekord olen valinud välja midagi tüsedat, rahustavat, midagi, mis ei tohiks alt vedada: eesti kirjanduse nii-öelda tüviteksti, Tammsaare "Tõe ja õiguse", tegelikult siis kogu Tammsaare üksteise järel (või nii ma seda suurejooneliselt kujutlen).
Mul on imaginaarne, udune nimekiri teostest, mille puhul tunnen, et peaksin neid kindlasti oma elus (üle) lugema, see on sisetunde asi, sisemise väärikuse küsimus – eeldan (vähemalt enda jaoks, ennast silmas pidades), et kirjandusest kirjutav isik või "kultuurne inimene" peaks sinna nimekirja kuuluvaid teoseid üsna hästi teadma.
Niisiis "Tõde ja õigus" – olen siiani jõudnud (ühe hooga) lugeda umbes paarkümmend lehekülge, ma ei sunni end takka, sest Tammsaare lugemine ei ole ülesanne, väljakutse, pigem rahustav taandumine või siis lihtsalt TEADMINE, et... kui mõttetusetunne tabab, siis võtan selle ja… (nagu mõnel, et tabletid on igaks juhuks sahtlis ja juba see teadmine ise on rahustav).
Muidugi loen pidevalt midagi, aga kalduvus raamatuid pooleli jätta on sügisest alates lähenenud kriitilisele piirile… võitlen sellega, aga vist ikkagi pigem loiult.
(P.S. Kui järele mõelda, siis olen teinud siin Tammsaare lugemisest tühjusetunde indikaatori, kui mul esimene osa - enamat eriti ei loodagi - suve lõpuks lugemata on, siis oli järelikult tore ja tegus suvi.)