esmaspäev, 28. juuni 2010

Taaveti täht päästis kahe eriagendi elu!

Eile TV3-s näidatud "NCIS kriminalistides" (3. hooaja 12. episoodis) jälitasid Tony ja Ziva mingis NY kaubasadamas Al-Qaeda relvasmugeldajaid, sattusid tulevahetusse ja jäid ühte konteinerisse lõksu.
Mobiililevini jõudmiseks meisterdas nutikas Tony vapra Ziva juukseklambrist ja kaelaehtest antennipikenduse ja torkas selle ventilatsiooniavast välja (kiskus kuidagi ebatõsiseks, eneseparoodiliseks juba).
Päästev kõne sai igatahes tehtud.
Ziva kaelaketi küljes olevale sümbolile ei fokuseerutud (näpuga ei näidatud), aga me teame ju niigi…

Konteineris olid relvade (või eeldatud lõhkekehade) asemel Bollywoodi armastusfilmide DVD-d, salaseina taga aga dollaripakid.
Kas "tekst tekstis", autorefleksiivne vihje sarja enda - ja filmitööstuse kui sellise - varjatud tõele…? (Lisaks oli filmis juttu ka laste – meie lapsemeelsuse? – ärakasutamisele salakaubitsejate poolt.)
Ma ei imestaks, kui tegijatest tarkpead sellist metafiktsionaalset paralleeli ka ise teadvustasid, ka mõne täiesti lameda Ameerika filmi puhul võib täheldada üllatavat nutikust peidetud vihjete või vihjevõimaluste osas (sealsed tegijad ei ole mingil juhul LOLLID, lollid ei saa teha filmidega raha).

Sildid: , ,

pühapäev, 13. juuni 2010

On vajadus muuta kirjanduse jõujooni

Vaatasin otsisõnu, neid, millega siia blogisse on jõutud, ja avastasin ühe sellise huvitava kirje: "jaanus adamson+berk vaher+loss".
Tähendab, keegi on huvitunud, kas või mida mul siin blogis on Berk Vaheri kohta öelda olnud.
Selle tõukel tsiteeringi üht lõiku Sirbis ilmunud Berk Vaheri kirjutisest nullindate kirjanduse kohta ("Üle õue lendas linde..."), ta kirjutab seal Hasso Krullist nii: "et kümnendihaku postmodernistlike teooriate vahendajast on tänaseks saanud ennekõike uuspaganliku vaimulaadi triksterlik kandja, ütleb kümnendi jõujoonte ja nende muutmisvajaduse kohta ka nii mõndagi".
Lugedes väljendit "muutmisvajaduse" ei uskunud ma kohe oma silmi ja lugesin lausa mitu korda – "muutmisvajaduse…"
Isegi kui see on vääratus, on see ilmekas, väga karakteerne vääratus…
Tähendab, kirjanduslike jõujoonte puhul ei ole tegu mitte lihtsalt mingite muutumiste, trendide või suundumustega, mis tekivad, kujunevad kuidagi iseenesest jne.
Ei. Kirjanduse puhul on tegu "muutmisvajadusega", vajadusega midagi muuta, Berk Vaheri poolt (ja antud juhul siis Krulli näitel, Krulli kui kompassi kasutades) tunnetatud ja meile kätte näidatud vajadusega.

Küsimus on nüüd selles, et kes neid jõujooni õiges, vajatavas suunas muutma (painutama, õgvendama) hakkab?
See on ju lausa omaette töö või kutsumus või passioon minu meelest...
Ja mis suunas ikkagi – kas uuspaganluse või mida iganes selle all mõeldakse suunas?
Ja kuidas seda ikkagi teha – kas käärime lihtsalt käised ülesse ja hakkame muutma (näiteks "uuspaganlikku" luulet propageerima)?
Kas hakkame muutma, sest on selline vajadus kirjandust muuta, suunata, teda vajatavas suunas suruda…?

Sildid:

kolmapäev, 9. juuni 2010

"Mis kirjas, see karjas"

Otsisin hiljuti "Vanasõnaraamatust" (1984) teatud puhul sobivaid vanasõnu ja avastasin, et raamatu lõppu on lisatud temaatiline alajaotus nimega "Mõistmata mõistukõned".
Saan aru nii, et sinna on koondatud vanasõnad, mille tähendus jääb konteksti puudumisel segaseks, ei anna end selgelt, ühemõtteliselt kätte.
Mõne puhul on taha sulgudesse lisatud ka selgitus või arvatav tähendus küsimärgiga. Mõned näited, mis huvitavatena silma torkasid:
Mis kirjas, see karjas.
Selgitust pole, aga tundub, et seda vanasõna võiks rakendada tänapäevase massikultuuri kohta – see, mis kuskil kirjas, läheb karja (massidesse), kirjutatut usutakse ja korratakse (stigmatiseerimine, sildistamine jne). Järele mõeldes näib lähtekohaks olevat pühakiri, kari on aga kogudus (kirikuõpetaja kui karjane).
Kuhu sa kõnnid, sinna lähed; kuhu astud, sääl oled.
See mõjub jälle kuidagi idalikult (taoistlikult) või fatalistlikult – kulged sinna, kuhu kulged; jõuad sinna, kuhu jõuad.
Kulund hiirt põle keegi näind, aga kulund hiireaukusid küll.
Sellele on pakutud tore (freudilikult mõjuv) selgitus: "Suhted vastassooga "kulutavad" naise reputatsiooni rohkem kui mehe oma?" Ehk siis: hiir-peenis/hiireauk-vulva.
Üheksa hunti, ühed jäljed.
Kas seda võiks täna kasutada näiteks poliitikute/parteide kohta?

Mossadi mainekujundus

Põhimõtteliselt on ju teada, et laiatarbefilmid on ideoloogilised relvad, et nad on nii või naa vahendid mingi elustiili (maailmavaate, moraaliõpetuse vms) propageerimiseks.
Kuivõrd selliste filmide vaatamine on ajupuhkus, üks osa inimese lülitumisest mugavustsooni, siis tavaliselt lihtsalt ei viitsi filmi "ideoloogiale" keskenduda, eriti sarja puhul, mida võiksid pidada oma lemmiksarjaks, s.t sarjaks, mida mõne muu saate asemel eelistad lõõgastumiseks vaadata – pean siis isiklikult silmas telesarja "NCIS Kriminalistid" (Naval Criminal Investigative Service eriagentide igapäevatööst).
Seda sissejuhatuseks, jõuda tahtsin aga selleni, et juba mõnda aega ei ole võimalik mööda vaadata selle telesarja ideoloogilisest aspektist.
Algas see sellest, et Caitlin Todd sai kuuli pähe (teda kehastav Sasha Alexander lahkus sarjast) ja tema asemele tuli, esialgu ainult eriülesande raames, kuid siis täiskohaga Ziva David (Cote de Pablo) – Mossadi (endine) agent, fotograafilise mäluga spetsialist lõhkeainete, tapmisviiside ja muu säärase alal.
Igas sarja osas on ühel või teisel viisil – kas mingi operatsiooni käigus, dialoogides jne – rõhutatud Ziva supervõimeid ja tausta (tema väljaõpet ja karme kogemusi Iisraeli luureteenistuses).
Lühidalt, mitte kuidagi ei saa mööda sellest, et Ziva Davidi ilmumine sarja on osa Iisraeli mainekujundusest, omamoodi PR-projekt ajal, mil too maine üha negatiivsemaks on muutumas…
Kuidagi kõnekas on seegi, et Ziva osatäitjaks on valitud mittejuuditar (meenub, et ühe Venemaa ajaloolis-seiklusliku propagandafilmi lavastajaks valiti eestlane Puustusmaa – et liiga otsene, läbinähtav ei oleks?)

Sildid: , ,

neljapäev, 3. juuni 2010

Kollektivismist


Nägin hiljuti etv-s saadet lavakooli uutest lõpetajatest – 24. lend – ja täheldasin justkui teatavat (enam või vähem varjamatut) kollektivismi igatsust: üks tütarlaps kurtis, et ühtset punti või vaimsust ei kujunenudki, keegi teine täheldas, et kõik olid juba algusest peale ja jäidki omaette isiksusteks (mida muud siis olekski tulnud oodata?), arutleti justkui vabandavalt või nõutult selle üle, kuidas maitsed ja arusaamad erinevad (üks tahaks teha klassikat, teine avangard-teatrit), juhendaja Toompere jun. aga rääkis sellest, kuidas kõige olulisem on vastuvõtt (siis pannakse paika koosseis – nagu püdel mass? –, mida siis hiljem voolida nagu SAVI) ja möönis otsekui kahetsusega, et kõik olid juba alguses erinevad tüübid ja mingit ühtsust või tervikut (?) ei tekkinud.
Ei tea kas selline kollektivismi (või siis leebemalt: ühismeelsuse) igatsemine tuleneb Eesti teatris ja teatriõppes visalt püsivast nõukogudeaegsest mentaliteedist (kõik vikatiga ühetasaseks, anne ei tohiks esile kerkida, välja ulatuda, see tuleks suunata või lausa suruda sissepoole, nii-öelda kõigi teenistusse) või siis hoopis ähmasest ihast, et iga juhendaja võiks ideaalis olla guru ja koolkonna looja (kuidas kunagi Panso tegi ja mõjutas) ja et iga kursus võiks olla omamoodi sekt vms.
Justkui kollektiivi, mitte staaride kasvatamine.
Hea näitleja peab tunnetama laval partnerit, oskama töötada etenduse kui terviku nimel jne – seda muidugi, aga staarid seda kõike oskavadki. Kas selleks on vaja kollektivistlikku kasvatust.

Sildid:

Naljanurk

Anekdoot Freudilt: "Mehele serveeritakse kala. Ta pistab käed kaks korda majoneesi sisse ja tõmbab siis endal läbi juuste. Kui lauanaabrid imestunult vaatavad, näib ta eksitust märkavat ja vabandab ennast: andestust, ma arvasin, et see on spinat."
Pühendan selle anekdoodi anonüümsetele kommentaatoritele.

Sildid:

Plekk


Olen alati uskunud, et selliseid plekke nagu pesupulbrirekaamides näidatakse ei saa loomulikul viisil tekkida, et need on kunstlikud, kunstilised, disainitud plekid - seepärast mõjuski vaadeldav veeplekk kontori kööginurgas nii üllatavalt.

Sildid: