pühapäev, 28. märts 2010

Freudist Kadriorus

Sildid:

laupäev, 27. märts 2010

Sfinks

Sildid:

neljapäev, 25. märts 2010

Wrangleri reklaamid

Kisub mõtisklema reklaamide üle kahes varasemas postituses.
Kaks kampaaniat sama reklaamlausega ("We are animals"), kuid olulise nihkega.
Esimeses loodus kui selline, isegi mitte eksootiline, täiesti tavaline, meile tuttav – ja noorukid, omamoodi küll mõistatuslikud, kuid siiski vaid loomulikke vaiste järgivad (animaalsed) olendid.

Näeme neid justkui möödaminnes, juhtumisi nende võõruses, teisesuses: nad on pelglikud, haavatavad ja "ära" ja nende sisemus on meie jaoks suletud, lukus.

Teises kampaanias on toimunud huvitav, kuid "kultuurilooliselt" loogiline transformatsioon – meile ajalooõpikuist tuttav üleminek looduse ja instinktide demoniseerimisele.

Väline ja loomulik (realistlik) vaatepunkt on asendunud sisemise ja fantasmaatilise (kaemusliku) vaatepunktiga – visiooniga sisemisest passioonist (otsekui näidates nüüd, mis nonde animaalselt pelglike ja endassetõmbunud olendite sisemaailmas tegelikult aset leiab). Rahulikku looduslikku keskkonda ja sellesse sulandumist asendab intensiivne "psüühiline" ruum – kas juba põrgu või alles puhastustuli?
Pärast pattulangemist, süütuse kadu...
Lihtsatelt animaalsetelt instinktidelt on jõutud deemonitest vaevatud (kõiki piinu/kirgi kogeva) inimhingeni.

Sildid:

kolmapäev, 24. märts 2010

We are animals 2010





Wrangler has revealed its new image for this 2010 Spring/Summer season, which goes by the name of Red. A powerful, visceral campaign centred on the human being's most primary instincts. Men and women have been photographed in red waters or amidst the fury of twirling red dust. A new approach to the concept We Are Animals by a fit, strengthened Wrangler.
The campaign We Are Animals comes packed with emotions. Each image is a high dose of adrenalin, tension and passion, with red as the basic colour. Each character becomes the personification of the inner strength of an unleashed man, a sweeping animal alter ego.

Sildid:

We are animals 2008







The "We Are Animals" campaign for Wrangler was created by photography star Ryan McGinley for Parisian ad agency Fred & Farid, and depicts teen models, in various stages of undressed-down-to-their-jeans, behaving like... animals.
The 2008 campaign won the Lion d'Or prize at the Cannes Lions International Advertising Festival.

Sildid:

laupäev, 20. märts 2010

What are you going to do today?

Sildid:

reede, 19. märts 2010

Viimane aeg

Sildid:

neljapäev, 18. märts 2010

Start a revolution


Haakuvalt mõni aeg tagasi postitatud reklaaminäidetega noorte sihtgrupi asendumisest (täisealiste) laste sihtgupiga.
Nagu näha, on itaallased teinud kevad-suveks 2010 Meltin’ Pot’ile reklaamikampaania, mis kutsub üles alustama revolutsiooni. Revolutsiooni teema kasutamises pole miskit tähelepanuväärset peale selle, et seda pööret (revolutsiooni), milleks üles kutsutakse, on varjamatult esitatud pöördena infantiilsuse suunas – see pole mäss kivistunud arusaamade ja institutsioonide suhtes, vaid lapsikult õnnis mängusõda, mille puhul isegi ei teeselda, et seda saaks või peaks tõsiselt võtma (kogu "radikaalsus" jääb kindlate seinte vahele, inside the box).
Revolutsiooniline ongi vaid see seninähtamatu pööre pehmesse infantilismi, ideaalsele beebitasemele.
Kui Diesel õhutas loovuse maskeeringus teismeliste stupiidsust (BE STUPID), siis Meltin Pot põrutab meile roosast ja pehmest armastusekahurist: BE A BABY



Meltin’Pot: "Start a revolution. The new MP 001"
Advertising Agency: Armando Testa, Milan, Italy

Executive Creative Director: Michele Mariani
Art Directors: Francesco Guerrera, Laura Sironi
Copywriters: Nicola Lampugnani, Maria Meioli
Photographer: JeanYves Lemoigne

Sildid:

Lahkujad

Sildid:

esmaspäev, 15. märts 2010

Hädaväljapääs

Sildid:

laupäev, 13. märts 2010

Urszene 2

Sildid:

reede, 12. märts 2010

Urszene 1

Sildid:

neljapäev, 11. märts 2010

Be stupid!



Dieseli reklaamid kevad-suveks 2010 (BE STUPID) mõjuvad mulle tegelikult millegi enamana kui ühe järjekordse kampaaniana - tundub, et nad ei ole suunatud mitte lihtsalt ühele sihtgrupile, põlvkonnale, isegi mitte noortele või noorusele (nooruslikule elutundele) kui sellisele - tundub, et nad on märk millestki laiemast, millestki murrangulisest ja isegi pöördumatust.
Tähelepanuväärsel viisil kujutavad reklaamid endast stupiidse (s. t. otseselt arukusele vastanduva) eluhoiaku illustratsioone ja vastavaid manifesteeringuid (Dieseli saidilt saab ka pikemalt lugeda: "... Smart may have the brains… but stupid has the balls. The smart might recognize things for how they are. The stupid see things for how they could be. Smart critiques. Stupid creates. Smart may have the plans… but stupid has the stories. The stupid isnt afraid to fail. The stupid know there are worse things than failure… like not even trying").
Niisiis sõnades küll meelelisuse, loovuse, seikluslikkuse, vabaduse jne väärtustamine, kuid kas pole see sisult siiski vaid diibina mõjuda tahtev suitsukate debiilsuse (totruse, süüdimatuse ja ajuvabaduse) ülistamisele: ideaaliks ei ole mitte (igavene) Noorus oma traditsiooniliselt üllates, romantilistes, progressiivsete jne kvaliteetides, vaid spetsiifiliselt kaasaegne infantilism.
Ja kas pole nii, et Dieseli turundusosakond ja agentuur Anomaly lihtsalt üritavad üleüldisest infantiilistumise-rongist mitte maha jääda (ajaga kaasas käia tahtes tuleb vaimset latti lasta paratamatult madalamale).
Diesel on, pangem tähele, siiski edurinnas, ta justkui ütleks meile: oli aeg, kui reklaamid olid enamasti suunatud justkui igavestele noortele (õhutades igavest noorust), nüüd on nad juba varjamatult suunatud igavestele alaealistele (jää lapsikuks, be stupid!).

Sildid:

reede, 5. märts 2010

"Fašismi massipsühholoogia"


Pärast Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is" lugemist tekkis tunne, et loeks siis juba ühe soojaga läbi ka Wilhelm Reichi "Fašismi massipsühholoogia" ("Massenpsychologie des Faschismus", 1933) – tegelikult olen üritanud seda korduvalt lugema hakata, aga alati toppama jäänud ja lihtsalt lehitsemisega piirdunud.
Nii läks tegelikult ka seekord, horisontaalselt lugedes läbisin esimese kolmandiku ja sinna see jäi. Mis põhjusel?
Ma olen muidugi ka krooniline raamatute pooleli jätja, aga pean siiski tunnistama, et tänasest perspektiivist mõjub Reich ikkagi kaunis tüütu, pinnapealse ja keskpärase, kuigi ambitsioonika mõtlejana (jah, laiemalt võttes olid mitmed tema ideed psühhoanalüüsi hilisemate suundumuste ja arengute seisukohalt esirinnas, ka marksismi ja freudismi ristamist tavatsetakse tema puhul esile tõsta jne).
Ei taha ülekohtune olla… võib-olla on asi lihtsalt minu kärsituses, kui järele mõelda, siis mõtlemisainet pakub Reich ju küll. Talle on viidanud Deleuze ja Guattari "Anti-Oidipuses" (ei oska hetkel täpsustada, aga asi puudutas kindlasti perekonda kui autoritaarse ühiskonna tugipunkti jne) ja Veiko Õunpuu räägib tast tunnustavalt Fassbinderi filmide ja fašismi üle arutledes (fašism kui igapäevane sadism ja masohhism).
Kuid põhimõtteliselt esindab (ja võimendab) Reich siiski just toda 20. sajandi alguskümnenditel levinud ja laiatarbekaubaks muutunud "freudismi", mis oma lihtsustustes vastab siiani enamuse ettekujutusele psühhoanalüüsist (mitte nende arusaam Freudist ei ole enamasti vulgariseeriv, vaid freudism ise on nende arust alati juba vulgariseeriv). Ehk siis - fašismi fenomeni ja masside valmisolekut alluda autoriteedile selgitab Reich just nii nagu vulgaarne arusaam freudismist ette näebki: seksuaalsuse tõrjumise (de-erotiseerimise) ja libiido kanaliseerimisega.
Võib-olla postitan siin kunagi ka teisi Reichi mõttekäike, kuid praegu toon ära ühe, mis võib mõjuda lausa koomilisena.
Me ju teame, mida üks tõeline freudist igalt poolt otsib ja avastab – eks ikka seksuaalseid sümboleid!
Ses mõttes on Reich lausa esinduslikult "karikatuurne" näiteks haakristi süboolika (ja mõju) selgitamisel – ise ei oleks tõepoolest selle peale tulnud, et haakristi kujundis näha kahe olendi (mehe ja naise, Maa-Ema ja Jumal-Isa) suguühte kujutist: üks seljakil all, jalad konksus, teine käpakil peal (kuigi ega see ju ebaloogiline ei olegi kui mõelda päikesele, viljakusele, loovusele ja teistele haakristile - või n.n. svastikale - omistatud tähendustele).
Reichi vabalt tõlkides: "Kui haakristi kujutist (…) tähelepanelikult vaadelda, siis selgub, et see esitab skemaatiliselt, kuid siiski äratuntavalt kahte teineteisesse haardunud inimest. (…) See on elusolendite fundamentaalse funktsiooni/ürgakti võrdpilt.
Haakristi seesugune mõju masside teadvustamata tundeelule ei selgita muidugi fašistliku massipropaganda efektiivsust, kuid on seda siiski võimsalt toetanud.(…) Võime põhjendatult eeldada, et sümbol, mis kujutab kahte teineteisesse klammerdunud inimest, stimuleerib jõuliselt inimese orgaanilisi süvatasandeid ja teeb seda seda enam, mida vähem on inimene seksuaalselt rahuldatud".
All pildil on üks seksuaalne sümbol (haakrist) teisel seksuaalsel sümbolil (lennukil).

Sildid: , ,

neljapäev, 4. märts 2010

Kate

Sildid:

teisipäev, 2. märts 2010

Loe: "Külalisena Kolmandas Reich'is"


Ei ole siin varem lugemissoovitusi jaganud, seekord siiski – ka ise hakkasin seda lugema soovitamise peale:
niisiis, Soome luuletaja, kriitiku ja reisikirjaniku (Saarikoski sõbra) Olavi Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is", mis ilmus Soomes juba 1936, meil aga 2009, tõlkijaks Piret Saluri.
Reisikiri on kergesti loetav, vahetul elamuslikkusel põhinev, väga tundlikult, tähelepanelikult ja intelligentselt kirja pandud ning lausa lihvitult täpseid üldistusi esitav sissevaade rahvussotsialismi kui elutundesse, kui USKU (ja selle praktilisse kultiveerimisse, propageerimisse) Saksamaal.
Raamatu põhiosa moodustab 1936. aasta Nürnbergi parteipäevade kirjeldus – vahetu kajastus paraadidest, Hitleri esinemistest jne. Paavolainen viibis seal aukülalisena koos teiste Travemünde kirjanikemaja (Dichterhaus) asukatega, natsi-kirjanike ja Põhjamaade loomeinimestega, kõik mõistagi nii-öelda "Põhjarassist" - valikuliselt, napilt, kuid hingeseisundeid avavalt on ta üles tähendanud ka nende omavahelisi jutuajamisi, vestlusi sellest, mis siis ikkagi toimub Euroopa SÜDAMES ("Me läheneme peadpööritava kiirusega Euroopa ajaloo vahest suurimale pöördele. (...) Nüüd peab julgema mõelda apokalüptiliselt").
Nagu järgnevast tsitaadist näha, ei ole Paavolainen natside propagandistlikke vaatemänge kirjeldades imetlevate epiteetide ja võrdlustega koonerdanud: "Kui Arbeitsdienst’i etteaste avaldas muljet karmi, piduliku ja puritaanliku alastiolekuga, poliitiliste juhtide esinemine vapustas barbaarselt särava värvidejoobumuse ja salapärase inimjumala austamisega ning Hitler-Jugend’i vaatemäng oli nagu helge ja värske, nooruslik hommikuhümn, siis SA, SS-i ja NSKK-meeste ülevaatus mõjus võimsalt rahuliku ja tasakaalukalt kauni mehelikkusega."
Saame ülevaate ka parteipäevade raames toimunud naistekoosolekust (Tagung der Nationalsozialistischen Frauenschaft), kus Paavolainen istus saalis ainsa meeskülalisena tuhandete naiste keskel – piletit sinna pidi ta nõudma "tungiva viisakusega", tekitades segadust ja hämmingut, ei eeldatud, et mees võiks parteipäevadele tulles sellise ürituse vastu huvi tunda (erilise selgusega tuli ilmsiks "uuele saksa mehele" iseloomulik põlastav suhtumine naistesse: "oma organiseeritusega uhkustavad mehed peavad neid a priori kogu ühiskondliku korralduse jaoks kõlbmatuteks olenditeks").
"Poliitiline kanala" – nõnda on vastav peatükk ka pealkirjastatud: kohal olnud "lihtsad pereemad ja maanaised" mõjusid Paavolaisele tõepoolest ogaratena (kas polnud kogu rahvas Führer'i jaoks nagu NAINE?).
Huvitav on aga see – ja selles väljendub minu jaoks Paavolaise eriline vaist ja nutikus – et just tänu naistekoosolekule trügimisele koges ta Hitleri tegelikku "läbikukkumist", s. t. alles naistele peetud kõnes paljastus Paavolaise jaoks esimest korda Hitleri tõeline, häbitu silmamoondajalikkus (justkui kinnitamaks teesi, et mehe hiilgus ja viletsus tuleb alati esile vastamisi nais(te)ga, naiselikkusega – nii oli see muuseas ka Freudi puhul!).
Ja vastumeelsusest hoolimata (ta nimetab naistekoosolekut "Nürnbergi suurimaks komöödiaks") kirjutab Paavolainen ometi möönvalt Hitleri ülimuslikkusest: "Niisugust mängu julgeb mängida vaid mees, kes on harjunud võluma ja võitma ja valdab kõnekunsti nagu vaevalt keegi teine."
"Noorsookasvatus, naise tõrjutud seisund ja erootika halvustamine… Rahvussotsialismi põhiline joon: maskuliinsuse ülikompensatsioon," kirjutab Paavolainen ja lõpetab raamatu sõnadega: " – karm, õhutühi, rõõmutu, piiratud, puritaanlik meeste ja sõdurite maailm."
All on veel üks vaatepilt Nürnbergist 1936, raamatust saab lugeda, mis tundeid see Paavolaises äratas.

Sildid: , , ,