neljapäev, 25. juuni 2009

Kunstiiha (Tuglas 2.)

Pean lähiajal otsustama, kas osalen novembris Fr. Tuglase "Felix Ormussonile" (ja selle modernistlikele tõukejõududele ja taustadele) pühendatud konverentsil või mitte - eile mõtlesin, et mitte, täna, et miks mitte...
Peaksin kaks kuud tegelema innustunult kirjanikuga, keda ma viimased 20 aastat kordagi lugenud pole,
aga vähemalt olen saanud lisa oma "kunstiiha" sarjale -
pärast Helenet köidab Felixit ju hoopis Marion:
"Ma panen teda õhtulauas tähele, kui ta päevaseist liikumisist ja töist näib väsinud ning unine. Ta istub ettepoole kummaras, koonusetaolised rinnad õhukese riide all püsti, huulil ebamäärane, unine naeratus. Ma näen ta keha õrnu jooni, ja mulle meenuvad Botticelli õhulised naised."

Sildid: , , ,

Nagu kaks tilka vett... (jungiaanide-eri)

reede, 19. juuni 2009

Kunstiiha (Sacher-Masoch)

"See oli suur õlimaal, Flaami koolkonna jõulises maneeris... Ilus naine, päikeseline naer kenal palgel, antiiksesse palmikusse keeratud lopsakate juustega, mida kattis valge puuder nagu kerge härmatis...
"Venus karusnahas!" hüüdsin ma pildile osutades, "niisugusena nägin ma teda unes." - "Mina ka," ütles Severin, "ainult et mina olen oma unenägu avasilmi näinud"... Üks juut, kes fotodega kaupleb, mängib mu ideaali mulle kätte; see on väike leht, Tiziani "Venus peegliga", milline naine! Ma tahan luuletust kirjutada...
Okstes ja rohukõrtes kahiseb tasa ja mu raamatu lehed kahisevad ja terrassil kahiseb samuti.
Naiserüü... Seal on Venus - aga karusnahkadeta - ei, seekord on see lesk - ja siiski Venus... oo! milline naine!"
(Leopold von Sacher-Masoch, "Venus karusnahas")

Sildid: , ,

Kunstiiha (Tuglas)

"Helene – see on ju Lucas Cranachi naistüüp, keda see ikka uutes ja uutes variatsioonides on maalinud. Sellepärast näib ta mulle nii tuttav olevat! Sellepärast on mulle temas ikka midagi arhailist paistnud!
Ja ma nägin, et Helene ei sarnanegi õigupoolest niipalju näolt Cranachi naistega kui kehalt, kõigepealt puusade hoiakult.
See on imeline seisang, mis omane kõigile Saksa ja Madalmaade renessansimeistrite naistele, olgu nad maalitud riietes või alasti: puusad ette, jalad ja kael taha painutatud, peened lapsekäed rinnal või kõhul risti.
See on asendi ideaal, millele praegune kaelkirjakupoos on otse vastandiks. Veel vanadel markiisidel enne krinoliinide aega oli selline seisak."
Sellise avastuse teeb Tuglase Felix Ormusson.
Püüan meenutada autoreid, kelle kangelaste iha on mingil ilmutuslikul äratundmishetkel saanud tõuke naisobjekti sarnanemisest kunstilisele objektile, Taiesele -
või kelle kangelased on naise idealiseerimisel lähtunud kunstist, kunstilisusest (põhjus võib olla nii üldises vormis kui ka pisidetailis vms).
Balzac, Sacher-Masoch, Proust –
teab keegi veel mõnd head kirjanduslikku näidet?

Sildid: , , ,

kolmapäev, 17. juuni 2009

Samsa-subjekt

Multifilmides jooksevad tegelased vahel õhus tükk maad edasi enne kui alla vaadates taipavad, et pind on alt kadunud –
justkui mõjutaks Sümboolne (signifikatsioon, tähendustamine) tõepoolest Reaalset (loodusseadusi).
Kafka "Metamorfoosis" on tegu samalaadse inertsist (või, õieti, meeleheitest) ka
ntud jooksmisega "tühjuse" kohal: hommikul ärgates avastab Samsa kohe, et ta on putukas (pind on kadunud), kuid ta lippab veel pikalt oma varasemat (inimlikku) elu struktureerinud Sümboolse masinavärgis, s. t pere- ja ühiskondlike kohustuste, jah, eelkõige just kohustuste rattas (siit ka koomilis-kohutav vastuolu Reaalse külgetõmbejõu ja Sümboolse kui "tühja" masinavärgi funktsioneerimise vahel).
Kui võtta inimeselt ühiskondlik-sümboolne (turva)võrgustik, ei jäägi tal muud üle kui v
ajuda tasapisi ja pöördumatult oma Olemise autistlikku substantsiaalsusse (putukalikku nürimeelsusse, elementaarsete himude ja aistingute lamedusse jne).
Kunagi keegi küsis, et kuidas mõista subjekti defineerimist "Reaalse vastusena Sümboolse valla (ehk suure Teise) küsimusele" – s. t küsimusele, mis "kutsub oma adressaadis esile süü ja häbi efekti, lõhestab ja hüsteriseerib teda" (tsiteerisin siin Žižekit).
Seda võikski näiteks mõista kui Samsa lõhestumist oma Reaalse (substantsiaalse) olemise suhtes - kui tema süü- ja häbitunde tekkimist iseenda kui "objekti" (s. t putuka) pärast.
Samsa putukaks-olemine ongi Reaalse vastus suure Teise (näiteks ärijuhi) küsimustele – see lõhestabki ta subjektiks, häbistabki ta subjektiks.
Samsa kui SUBJEKT lacanlikus tähenduses niisiis ei olegi muud kui see LÕHESTATUS, see HÄBI, see SÜÜTUNNE…
"Härra Samsa," hüüdis ärijuht kõrgendatud häälel, "mis siis lahti on? Te barrikadeerite end oma tuppa, vastate ainult "jah" ja "ei", teete oma vanematele raskeid ülearuseid muresid ja jätate peale kõige muu ka oma ärilised kohustused hoopis ennekuulmatul viisil lohakile. Ma räägin siin teie vanemate ja teie peremehe nimel ja palun teilt täiesti tõsiselt silmapilkset seletust".(…)
"Aga, härra ärijuht," hüüdis Gregor tasakaalu kaotades ja erutuses kõiki muid asjaolusid unustades. "Kohe, silmapilk teen ma ukse lahti. Kerge haigushoog, peapööritus ei lasknud mind üles tõusta. Laman veel praegugi voodis. Olen aga kohe jälle täiesti värske. Ma tõusengi juba... ma panen end kohe riidesse, pakin kaubaproovid kokku ja asun teele. Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?"
Kas see, millest Kafka kirjutab, ei ole ühtlasi ka lohutav –
sealpool "ühiskondlikke maske" või "sümboolseid mandaate" ei olegi meis mingit paremat Mina või õilsamat olemust.
Nii et kandkem neid maske ja mandaate au ja tänutundega ("Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?")

Sildid: ,

teisipäev, 16. juuni 2009

Psühhoanalüütiline filmielamus

Üle pika aja –
sai söödud pitsat ja käidud kinos (kuidas Culkin ükskord ütleski - "I eat junk and watch rubbish" - ?).
Filmis "Lohista mind põrgusse" (Drag Me to the Hell) saadavad judaistliku "lapsetoaga" Sam ja Ivan Raimi oma naiskangelase üheainsa väärteo (ehk mitzvah mittetäitmise) eest katoliiklikusse põrgutulle.
Sisuliselt alla 12 aastaste vaimsele tasemele vastav õudusfilm on alla 12 aastastele keelatud ja räägib (psühhoanalüütilisel tasandil) tütarlapse ebaõnnestunud sirgumisest naiseks – tema võitlusest preoidipaalse (oraalse) emaga.
Proua Ganush (Lorna Raver) neab ära laenuhaldur Christine Browni (Alison Lohman), kuna viimane jätab rahuldamata tema palve pikendada pangalaenu tähtaega – Ganush on tegelikult (s. t fantasmaatiliselt) ühe silmaga nõid, Christine’i teadvustamatuses peituva kõikvõimsa Emakuju negatiivne variant, ilmselt tema enda alkohoolikust ema (keda filmis vaid korra mainitakse) infantiilselt võimendatud kujutis.
Oraalses faasis viibiv laps ei erista veel end emast, ta tajub oma (oraalset) raevu emast lähtuva agressioonina ehk pöörab selle ümber, projitseerib selle emasse – ka proua Ganushi käitumine filmis on teatud mõttes vaid Christine’i enda negatiivse ema-suhte projektsioon.

Vaid selline psühhoanalüütiline klišee aitab selgitada, miks Ganushi kõige kohutavamad rünnakud on oraalselt tungilised - ta üritab Christine’i õgida (nii käitub tegelikult agressiivne imik ema rinnaga) - ja samas ka koomiliselt "hambutud" (raevukas laps ema rinnal on ju ise veel hambutu).
See selgitab ka, miks proua (nõid-ema) Ganush rögastab pangas lauale ja oksendab hiljem Christine’ile näkku ja suhu – tegelikult teeb seda ju imik ise (näiteks pärast söötmist kui üles ajab).
Ambivalentseid siirdeid on mõistagi veelgi – näiteks kägistamine autos: kas see on moondnud mälestuspilt sellest, kuidas deliiriumis ema lämmatas tütart teel iseseisvumise
le (kohtingule poistega) või hoopis sellest, kuidas tütar ise püüdis kunagi vägisi ära hoida purupurjus ema autosõitu (näiteks uue viski järele).
Imaginaarsetes peegeldus-suhetes teeb teine seda, mida mina teen (või vastupidi) ja vastastikune vägivaldsus on vaid (äraspidine) märk ihast, intsestilisest klammerdumisest (nb! – seesugune vägivaldsus leiab sageli aset kohtades, kus harilikult armatsetakse).
Sind jälitavad (ja püüavad hävitada) just nimelt need, keda liialt armastad (nagu laps) või kellelt liialt (vanemlikku) armastust ootad - kas see paranoiliste jälitusluulude kohta käiv tõdemus ei kehti ka teatud õudusfilmide puhul?
Laskumisel Ganushi hauda om
andab Chritine’i olek "fallilise" kvaliteedi, ta on "erekteerunud", kehaliselt kõvastunud ja kuidagi metalljas, metalljaks kõvastunud (nagu heroilis-militaarsed skulptuurid või Ristid vms) – ta tungib Fallosena Maa-üska, mis on muidugi ühtlasi tema enda Teadvustamatus, maa-alune Surmariik.
Naasmine hauast on vaevaline nagu (uuesti)sünd - ja Raimi on selle arhetüübi võimsalt välja mänginud.
Otsustavaks on filmis kingi, sümboolse vahetuse ja äravahetamise teema – needusest vabanemise ainsaks võimaluseks on neetud eseme (nööbi) ärakinkimine ja selleks Christine Ganushi hauda tungibki, ta surub ümbrikus oleva nööbi laibale suhu (korduv sisse-välja-motiivistik oraalse iha ja raevu teljel), topib ta ahne suu täis, loodetavasti lõplikult, küllaldaselt, surmlikult (kõik tungid on fundamentaalselt surmatungid).
Ümbrikud on aga läinud vahetusse ja tegelikult surub ta laibale suhu RAHA - s. t ümbriku mündiga, mille ta oli kinkinud oma poissõbrale ("nohiku mündikollektsiooni").
Needust kandva nööbi vahetusseminek poissõbra mündiga viitab siin muidugi sellele, et nõia needuse objektiks (ja ühtlasi kõigi õuduste käivitajaks) ongi filmis raha, raha, mida Ganushil polnud majalaenu tasumiseks – ja samas esindab münt Raha kui sellist, Raha kui kõigi väärtuste ekvivalenti ja vahetussuhetes ringlevat "tühikut" (tühja tähistajat) ehk siis – ta esindab sümboolsust kui sellist (Sümboolse valda) – ehk siis see, mille Christine koletuslikule Gadoshile (Imaginaarse valla valitsejannale) hauas suhu topib on tõesti FALLOS, sümboolne Fallos kui Isa-printsiibi (sümboolse Seaduse) esindaja.
Niisiis Fallos kui tühik, sümboolse kastratsiooni tähistaja – Imaginaarse Ema lämmatavale haardele saabki vastukaaluks olla vaid sümboolsete suhete universum (see ongi Oidipuse kompleksi funktsioon), kuid sümboolsed suhted on fundamentaalselt vahetussuhted, s. t erinevalt imaginaarsetest suhetest – tingimusteta nõudest SELLE järele (s. t Kõik või Eimiski) – eeldab või, õieti, võimaldab Sümboolse vald rahulduse edasilükkamist ja osalisust (see ongi "kastratsioon"), tingimuslikkust ja kokkuleppelisust ehk siis "metafoorseid" asendussuhteid (mingit leppimist sellega, et see ei ole kunagi SEE, nagunii ei ole…).
Aga tagasi filmi juurde ja teisest aspektist –
- nööbi ja mündi saatuslik vahetusseminek (ja ühtlasi Christine’ i allajäämine Cad
oshile) saab võimalikuks vaid seetõttu, et ta poissõber Clay (Justin Long) on selline kuradima NOHIK, kes ikka veel münte kogub.
Kutt osutab filmis ka ise oma nohiklikkusele mündikogujana (– hm, kas ta on kinnistunud "anaalsesse" faasi?).
Eriti nohik on Clay suhetes oma - üllatus, üllatus! - võimuka emaga, kes (nagu filmis vihjatakse) on samuti alkohoolik.
Lühidalt – filmis puudub tähelepanuväärsel viisil isakuju (Christine’i isa on surnud) ja ühtlasi ka Isa-printsiibi selge kandja. Ei ole Fallost, Printsiipi ja Meest, on ainult nohikud ja pehmod (ja muidugi alkoholiseerunud emad – need irratsionaalsuse vankumatud kehastajad).
Huvitav on see, et Pangale (kui ebainimlikult funktsioneerivale Süsteemile) on antud inimlik pale – intelligentse ja (naiselikult) pehme juudi pale.
Christine’i ülemus härra Jacks (David Paymer) annab leebelt mõista, et ametialase tõusu eelduseks on raskete otsuste tegemine ja jätab otsustamise (kas pikendada Gadoshi makseaega või mitte) neiu enda õlgadele (kui palju lihtsam oleks viimasel olnud kehastuda mõne robotliku poker face’i pelgaks instrumendiks ja lükata kogu vastutus – vastutus Kõige eest – Seadusele, Sümboolsele süsteemile). Ja kuidas ta hüsteeritses kui talle Christine’i ninast verd näkku purskas ("Ega suhu ei läinud…!?").
Kõik läkski (põrgu)suhu.

Sildid: ,

laupäev, 13. juuni 2009

Miks värske vein ei taha voolata vanasse lähkrisse

Eile kuulasin raadiost (mis nagunii ühel kanalil lahti on) Berk Vaheri saadet Spiiker – küll mitte päris algusest, aga sain niimoodi aru, et ta üritas ülevaate anda nullindate ehk selle aastatuhande esimese kümnendi kirjanduslikest tendentsidest.
B. V. paistis minu meelest juba kümme aastat tagasi silma sellega, et tema jaoks oli kirjanduse TULEVIK ehk uus kirjanike põlvkond justkui juba SIIN – (Future is Now!) –
et see on kohe-kohe nii-öelda tiibu sirutamas ja taevasse tõusmas; aja jooksul on ta (eklektiliselt) panustanud küll ühtedele ja teistele tendentsidele ja tegijatele… nüüdki rääkis ta, küll mitte enam nii enesekindlalt ja entusiastlikult Värskest Rõhust kui tuleviku tegijate hüppelauast (nemad sealt hakkavad määrama kirjanduse tulevikku järgmistel kümnenditel jne).
See uus kirjandus pidi olema teistsugune, teistsugustest tunnetustest jne kantud kirjandus – ja loomulikult oli selle uue kirjanduse eeldatavat teisesust vaja (juba ette) kaitsta ja kuulutada, selgitada ja õhutada ja (juba ette) olla sarkastiline kõiksugu stagnantlike žüriide ja kivistunud institutsioonide suhtes jne –
aga nüüd teda kuulates tundus, et see uus kirjandus, kuigi seda tõepoolest ju ühte või teistpidi on tulnud, on B. V.-d justkui isiklikult alt vedanud: värske vein ei ole kuidagi tahtnud voolata vanadesse lähkrisse, ei ole tahtnud vormuda mõneks Suureks Nimeks, mõneks selgeltpiiritletud Liikumiseks või järjekindlaks Programmiks või Eneseteostuseks just ja ainult Suure Kirjanduse väljal – üheks lohutuseks avangardisti juba auklikku ja haisema hakanud lambanahka kandvale konservatiivile (ja nüüdseks ka institutsionaalsele "juhile") on hakata pedantselt üles lugema kõiki, keda on Keskväljalt tõrjutud (miks ei paku nominentide nimekiri üllatusi jne) ja olla valimatult sarkastiline kõigi suhtes, kes "Tallinnas" (totalitaristliku kirjandusvälja sünonüüm) nii-öelda läbi on löönud (puha mahitamine, eneseupitamine ja võimuiha, mis muud).
Miks muutuvad opositsionäärid halvimal juhul selgrootuteks (ja populistideks)? - Sest nende ainus väärtuskriteerium on kellegi erakordne "uudsus" ja tõrjutus (tunnistada, et ka "võimulolijad" midagi head on korda saatnud, ei tule kõne allagi või kui… siis kuidagi vastu tahtmist, moka otsast... ja miks seda üldse tunnistadagi… neil on ju niigi igasugu "privileege", sõite ja auhindu jne, mida nad veel tahavad…?).
Teatud laadi võimukriitika tegelikult ainult teostab ja toestab (iseendale sellest aru andmata) võimu ja võimudiskursust, sest – tal oleksid JUSTKUI olemas (lihtsad) vastused kõigile küsimustele… välja arvatud ühele lihtsale küsimusele… miks see kuradima uus põlvkond ja radikaalselt teisene kirjandus juba ükskord ja tõeliselt ei tule (kuhu? kuhu ta peaks siis tulema?– Keskväljal
e, Võimule, Privilegeeritute sekka?)
Kuhu tulla ja miks tulla?
Vähemalt kellegi peas on vanad lähkrid ikka veel ootel.
(Pildil ei ole mitte ingel, vaid Ikaros oma isaga.)

Sildid:

reede, 12. juuni 2009

Tühjast lugu

Viimases Ekspressis väidab Märt Väljataga ühe naisluuletaja uue kogu puhul, et "lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – "positiivset programmi" või helgusevõimalust".
Tal on (tahtmatult?) kokku sattunud kaks asja – samastumise võimalus ja positiivsuse (või helguse) võimalus, õigemini, nende puudumine, lohutuse puudumine.
Tundub, et teatud mõttes ongi samastumine (imaginaarne samastumine lüürilise Minaga, aga laiemalt ükskõik millise Minaga või Mina mis tahes emanatsioonide ja hüpostaasidega) ise juba LOHUTUS ja positiivsuse võimalikkus.
Ei saa olla samastumist "negatiivsuse" ja eimiskiga, nii-öelda tühja subjekti, subjekti tühjusega – kuid kas subjekti "tühjus" ei olegi subjekti tõde?
Prantsuse psühhoanalüüs kõnelebki subjektist ainult kui TÜHJAST subjektist (s. t subjekt on nende terminoloogias midagi muud kui Mina).
Ja kas Mina (identiteedi) tõde ei olegi illusoorsete projektsioonide või introjektsioonide alati habras ja vankuv tõde?
Või ei tohiks luules subjekti tühjust, tühikulisust ja Mina illusoorsust (selle tühisust) paljastada (see kvalifitseerub kirjutaja puudulikkuseks, oskamatuseks, tehniliseks ebatäiuseks)?
Kas luule peaks olema kenaks auguplaastriks või nähtamatuks, kuigi aeg-ajalt mõnusalt – ka "vana kooli" meestele mõnusalt – kirvendavaks õmbluseks, suture’iks?
Ära mine teiste ette, püksiauk lahti – näe, öeldakse, eimiski paistab sealt kohe välja! (Paljasta hilp-hilbult nagu teadagi kus – vuajöristi salaunistuseks on näha striptiisil naise "fallost"… fetiši ehk augutäite funktsioonis muidugi: ei, ära karda, mingit "tühikut" ju pole: emmel on see ka - SEE iha ja fallos).
Jah, aga "tehnika on läinud paremaks" ja see on hea, sest "Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma" – "Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult…".
On kahte sorti lugejaid või lugevaid kogukondi – ühed otsivad lugedes Mina, teised subjekti, ühed otsivad imaginaarset identiteeti (kirjutaja "oma" häält, selget steitmenti, ideoloogiat, programmi), teised loevad välja seda, kuidas tekst kui tekst, tekst juba tekstina põhimõtteliselt (ja paratamatult) nihestab ja õõnestab Mina alustalasid, samasusi, ideoloogiaid ja programme.
See teine hoiak on iseloomustanud üht suurt osa 20. sajandi lõpu ülikoolilikust mõtlemisest ja lähenemisviisist mitte ainult kirjandusele, vaid ka filosoofiale või isegi kogu humanitaarteadusele.
Kui nüüd ülikooli diskursuselt ja vintage-naistelt hüpata ühe tühja subjekti siin-ja-praegu-näiteni, siis -
kas keegi oskaks öelda, kas ennast Kiilakaks Lesbiks tituleerija on tegelikult üldse "õige" lesbi või mitte, kas selle nime taga on kirjutajana mees või naine või mis "alusel" seda selgitada ja kas ta teeb nalja (kirjutab fiktsiooni) või kirjutab sellest, mis "tegelikult" juhtus?
Ja miks üldse?

Sildid: , , , ,

neljapäev, 11. juuni 2009

Nagu kaks tilka vett... (lemmikute-eri)


Mari Kiduke
("…me oleme radikaal-, öko-, lesbo-, hetero-, libero-, intelofeministid, kodutütardest patrioodid…" –
"S00(b)loog")

Poppy Montgomery
("Poppy Montgomery has found success and prominence by playing the dramatic role of FBI agent Samantha Spade in the popular TV series "Without a Trace"")

Sildid: ,

teisipäev, 9. juuni 2009

Pealtvaatajad tarduvad…

Kuidas luua suuri, mitmekihilisi kujundeid - peaaegu ei millestki.
Jean-Luc Lagarce on näidendi "Meie, kangelased" kirjutamisel lähtunud Kafka tekstidest, eelkõige päevikutekstidest -
näidendi motoks on ta valinud Kafka "Päevikute" esimese sissekande, ilma kommentaarideta lihtsa lause - "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab" -, mida on nimetatud mõistatuslikuks ja dešifreerimatuks.
Linnateatri etenduse käigus me seda lauset ei kuule (see lause on kirjas kavalehel, näidendi pealkirja all).
Kafka lause saab tähenduse alles etenduse lõpus, kus (juudi) näitetrupp, kelle elu on etendatud, sätib end vastu ööd rongile, igaüks oma koikus, kohver pea all ja sõit rataste uinutavas rütmis algab – kuhu? – otseselt järgmisse linna, kus loodetavasti leidub rohkem tööd ja teenistust – ja samas, metafoorselt muidugi ahju, gaasikambrisse, surma (ja meie, "pealtvaatajad" tõepoolest tardume).
Tasakaalukas Nüganen ei ole holokausti ülerõhutanud, viide juutide saatusele on küllaltki "diskreetne" – tundeliselt jäi mõjuma hoopis nukker, kuid siiski kuidagi ka lohutav (kas pole see antud kontekstis omamoodi saavutus?) kujund surmaunest kui ainsast tõelisest lunastusest, rahupaigast, kõigi maiste vaevade lõpetusest.

Kindlasti jääb minu (teatri)mällu alatiseks ka Anu Lamp proua Tšissiku rollis.

Sildid:

laupäev, 6. juuni 2009

Süü ja iha. Part ja jänes

Eelnevast postitusest võis välja lugeda, et kui iha osaleb tões, lõikab sellest mingil moel kasu või on lihtsalt sekkunud selle kuulutamisse, siis on tõde kompromiteeritud, ei ole enam plekitu, puhas tõde – võimalus etteheiteks: sa kuulutad seda tõde, sest see langeb kokku sinu ihaga, vastab sinu ihale (siit ka see, miks näiteks poliitikas vm on korrektne taandada end otsustamisest, kui otsustamise tulemus võiks paista isiklikult kasulikuna).
Kas on olemas puhast, ebaisikulist tõde, iha poolt "kompromiteerimata" tõde?
Psühhoanalüütilise diskursuse raamides tuleks öelda, et ei ole – ja juba (või üksnes) seepärast, et tõde, millest psühhoanalüüs reeglina räägib ongi IHA TÕDE, tõrjutud ihade tõde ehk siis teadvustamatuse tõde (täpselt nii nagu subjekt, millest psühhoanalüüs räägib, on alati teadvustamatuse subjekt) – see on tõde, mis avaldub sümptomite või sümptomlike tegude (keelevääratuste, unustamiste jne) kaudu, see on alati tõrjutud ("tsenseeritud") ning seetõttu alati ka moonutatult avalduv tõde.
Ja kuivõrd subjekti iha tõde on oma avaldumisvormides alati kompromislik tõde – ta peab rahuldama kahte osapoolt, nii tsensuuri kui ka subjekti iha – ei saagi ta kokkuvõttes olla ei "süütu" ega "puhas" (ta on korrumpeerunud ja ebapuhas nii tsensuuri kui ka iha vaatepunktist).
Kuigi Deleuze ja Guattari käsitlevad Kafka "protsessi" fundamentaalse ja omnipresentse IHA-PROTSESSINA (ja nihutavad süü-küsimuse teisejärguliseks), on see protsess vältimatult ka SÜÜ-PROTSESS, süütunde tootmise lõputult venitatud, pikendatu protsess ( – kas mitte selles ei seisnegi tõeline karistus, on küsinud W. Benjamin).
Kafkat lugedes ei saa sellest või millestki sellisest – kuidas me seda ka tajume või endale sõnastame – kuidagi mööda.
Jacques Lacani 7. seminarist saame teada, et süütunne on psühhoanalüüsi jaoks
omnipresentne, läbistav ja kõikjaldane: "Kui on midagi, millele psühhoanalüüs tähelepanu on juhtinud, siis on see (…) süütunde tähtsus, ütleksin isegi, selle omnipresentsus".
Süütunde omnipresentsus tuleneb psühhoanalüüsi jaoks aga iha omnipresentsusest: kui on olemas inimlik, st keelelise ja ühiskondliku olendi iha, on alati juba ka süü.
Iha nimelt ei eelne tsensuurile ja ta ei eelne ka tsensuuri poolt tekitatud süütundele, iha tekib koos tsensuuriga või – kui Lacani mõisteid kasutada, siis – koos Seaduse, Keele ja Sümboolsega.
(Nii nagu freudistid ei saa rääkida teadvustamatusest ilma tsensuuri ja väljatõrjumiseta, ei saa lacanistid rääkida ihast ilma Keele ja Sümboolseta).

Kas iha ja süü on vaadeldavad topeltpildina, Wittgensteini part-jänesena? -
Suudad näha kas ainult parti või ainult jänest, kuid mitte mõlemat korraga?
Sama küsimus Kafka puhul, teda lugedes – kas näeme ainult "süütut last" või ainult "kuratlikku inimest"?
Kas on liiga KOHUTAV neid koos tabada, näha neid üksteises või üksteisena (see ongi see, mis pani mind
eespool parafraseerima Kafka kirjakohta: "Lapsed on kohutavad, kui täidame nende sõnad ja kavatsused täiskasvanu teadmistega").
Deleuze’i ja Guattari rünnakus psühhoanalüüsi vastu on midagi nahhaalselt tendentslikku, ebaausat – süütunde pisendamist kuni tühistumiseni ja iha paisutamist, kuigi inimlikus mõttes pole üht teiseta.
Veelgi õigem oleks vist öelda, et nad mõjuvad kas naiivsete või siis küüniliste UTOPISTIDENA – aga raske on muidugi omistada kellelegi autismi ja sotsiopaatia sihilikku propageerimist...

Sildid: , , ,