reede, 27. veebruar 2009

Mehelikust protestist


Lugesin hiljuti Freudi 1937. aastal avaldatud – niisiis üht tema hilisemat – kirjutist nimega "Lõpetatud ja lõpetamata analüüs". Ta arutleb seal asjade üle, mis tollal olid muutunud juba liialt küsitavaks ja kahtlusi äratavaks (ja on seda tegelikult siiani): miks on psühhoanalüüs nii pikaajaline?, milline on psühhoanalüüsi kui teraapia eesmärk ja tulemuslikkus?, millal ja kas üldse võib lugeda teraapia lõppenuks? jne.
Freud räägib pikalt sellest, mis raviprotsessile juba inimloomuses endas vastu seisab ja tagasilööke põhjustab -
toon siin välja vaid ühe probleemi, mis on seotud sugupoolte erinevusega ja kastratsioonikompleksiga ning ilmneb naistel ja meestel erineval viisil (naiste osa ei hakka siin torkima).
Meespatsientide puhul – kui analüütik on samuti mees – on probleemiks nende allumine, täpsemalt, nende vastuseis passiivsele ehk naiselikule (st "kastreeritu") positsioonile, kuhu analüütiline olukord nad teise mehe, analüütiku suhtes vältimatult paigutab ("the struggle against their passive or feminine attitude towards other men"), meestel tekib "mehelik protest" ("masculine protest"), mässumeel, mis tühistab igasuguse teraapilise tulemuslikkuse.
Freudi sõnul on tohutult raske, peaaegu tühi töö veenda meespatsienti, et "passiivne suhe teise mehesse ei tähenda alati kastratsiooni ja et paljudes elulistes suhetes on see lihtsalt vältimatu".
See osa kirjutisest meenus mulle tegelikult täna hommikul kohvi juues, kui mõtlesin eelseisvale autokooli õppesõidule – sellele, et tänagi pean asetuma passiivse, st saamatu, kogenematu, noomitusi alla neelava ("Kas sa ei saa ükskord aru, et enne parempööret tuleb reastuda paremale" jne, jne) subjekti positsiooni.
Mõtlesin ka sellele, miks ma valisin sõiduõpetajaks mehe asemel kohe, ilma pikemalt kaalumata naisterahva – kas seetõttu, et olen naiselik memmekas (lootsin, et naine on leebem, poputavam) või seetõttu, et olen lihtsalt nii räige heteroseksuaal (ei talu, raisk, nende vanade rallipeerude üleolevat mõnitamist).
Mõtlesin ka sellele, et tõenäoliselt taluksin totalitaarset (kirjanduslikest utoopiatest tuttavat) ühiskonda paremini siis, kui seda valitseksid NAISED, mitte mehed. Miks?
Ja veel – kas ma meesõpetajale saaksin tunni lõppedes autost elegantselt väljudes öelda midagi sellist nagu ma ütlesin oma närvi läinud naisõpetajale: "Ärge võtke seda nii traagiliselt".

Sildid: ,

kolmapäev, 25. veebruar 2009

Milleks kirjandus?


Tegu on ühe Ecuadori reklaamiagentuuri töödega mingi kohaliku raamatupoe (Rayuela Bookstore) reklaamimiseks –
ei postitanud neid mitte seetõttu, et reklaamiidee mulle meeldiks, pigem vastupidi, kui asjasse süveneda, on nad sisulisel (moraalsel, "filosoofilisel") tasandil küsitavad, kui mitte eemaletõukavad.
On võetud tuntud romaanide pealkirjad ja neid muudetud vastavalt reklaami põhilubadusele ("Life without consequences" - kuidas seda nüüd tõlkidagi).
Küsitavused algavadki juba põhilubadusest, mis võimendab või vähemalt võimaldab lugemisele negatiivse (või ütleme siis, et eskapistliku, infantiliseeriva) tähenduse omistamist: lugemine kui viis elada tagajärjetut – viljatut, steriilset, sisutühja? – elu. Üldiselt on ju suutmatus (või tahtmatus) mõelda oma tegude tagajärgedele omane lastele, lollidele, kergemeelsetele jne, lugemisel on see aga justkui lubatud, isegi soositud, sest kirjandus EI OLE päris elu.
Ja lubatud on see (populistlikult) seetõttu, et see ongi see, mida me oma pueriilsuses tahame: mitte VASTUTADA tagajärgede eest, mitte KANNATADA nende pärast.
Teiseks esitavad mõlemad reklaamlaused ("Kuritegu ilma karistuseta", "Olemise talutav kergus") teoste sisu või põhiideed moonutatult – kas ei väida Dostojevski ja Kundera elu ja olemise kohta hoopis midagi muud (mitte seda, kui KERGE on olla vaba, vaid seda, kui RASKE on olla vaba)?
Reklaamides jääb kõlama vabaduse ja selle kerguse, selle võimalikkuse lubadus: lugedes võid sa olla vaba moraalsetest piinadest, ühiskondlikest piirangutest, emotsionaalse pühendumuse katsumustest, eksistentsiaalsete küsimuste raskusest jne.
Minu meelest on kirjanduse mõistmise ja õpetamise, samuti kirjanduse "müümise" seisukohalt kõige otsustavamaks küsimus kirjanduse ja elu suhtest (mul on siiani kuklas kunagi koolipraktikal Elva õpilastelt, õnneks mitte kirjandusklassi õpilastelt kuuldud küsimus: "Mis kasu on kirjandusest? Mida see meile elus annab? Mis me sellega elus teeme?") – igasugune kirjanduse ja elu lahususe rõhutamine (nagu neiski reklaamides) on kahjulik, kuna muudab kirjanduse elu seisukohalt tõepoolest justkui TAGAJÄRJETUKS (ja teeb seda isegi – või just eriti – siis, kui paigutab kirjanduse meelelahutuse, pehme narkoosi ja lohutusvahendi staatusse).
Tagajärjetus ei tähenda muidugi samas veel automaatselt kasutust - kirjandus kui puhkus õudsest tegelikkusest ja vabanemine vastutustundest oma tegude (ja isegi mõtete) pärast võib rekreatsiooni (töö- ja tarbimisvõime taastamise) mõttes olla vägagi tõhus.
Kuid olen ajapikku (igapäevaste eluliste tähelepanekute najal) jõudnud hämmastavalt lihtsa, lausa banaalse tõdemuseni (mida ma koolipraktikal 1990. aastal veel ei osanudki mainida): need, kes ei suuda mõista (analüüsida) kirjandusliku tegelase motiive, ei suuda mõista ka inimese kui sellise motiive – ja need, kes ei suuda mõista iseenda kui lugeja emotsioone, ei suuda mõista oma emotsioone ka argielus.
Ses mõttes ei tohikski kirjandus olla elust lahus, ta ei tohiks meie psühholoogilise või emotsionaalse intelligentsuse seisukohalt kujutada katkestust või väljalõiget meie igapäevasest vaimsest toimimisest, pigem peaks ta seda toimimist just nimelt võimendama, intensiivistama, proovile panema, provotseerima, rutiinist vabastama jne.
(Omaette küsimus on muidugi see, kas mõistmine on või peab või üldse saabki olla alati nii-öelda ratsionaalne ja sõnastatav, aga - kas mitte sõnastades, asjade üle arutleda suutes ei õpi me tõeliselt? Umbusaldan vaistlikult seda "hingelist", sõnastamatut mõistmist, see ei ole "kontrollitav" ja vahendatav, ei allu täpsustamisele jne.)
Ehk siis, kirjandus peaks olema raskem kui elu, ta peaks olema õppus, test, proovikivi – "Raske kirjanduses (õppustel), kerge elus (lahingus)" ja mitte vastupidi.
Paraku tuleb muidugi tõdeda, et kuigi ühelt poolt need reklaamid küll valetavad (me ei leia neist romaanidest seda, mida pakutakse), siis teisalt jälle mitte - tunnistan näiteks ausalt, et vähemalt esimesel lugemisel tapsin ma koos Raskolnikoviga vihatud (ja ju siis ka tolle süütu) vanamuti, kui tema lõi kirvega, lõin ka mina, selles olen ma kindel, aga ma ei ole kindel, kas või kuidas mind karistati.
Aga ju siis sellest piisas.

Sildid: ,

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Moodne paranoia

Inglise psühhoanalüütik ja esseist Adam Phillips näeb piltidel välja nagu Bob Dylan. Kuigi ta kaldub vahel – vähemalt viimases kogumikus "Side Effects" – ka liialt nämmutama, on ta esseistika, st vaba arutluskunsti alal üks minu lemmikuid.
Mulle on ammu huvi pakkunud kirjutised, kus paranoiast on tehtud mudel ja viitetaust moodsa inimese ja ühiskonna mõtestamisel.
Üldiselt on nii, et paranoiat peetakse reaktsiooniks seisundile, kus (sümboolne) universum on kaotanud "Jumala surma" järel keskpunkti ning maailm ja subjekt on voolanud tähendustest (ka korrast, seadustest, hierarhiatest) tühjaks. Paranoia on subjekti katse päästa olukorda – see on iseenda asetamine tühjaks jäänud keskmesse, keskpunkti säilitamine, mille tagajärjeks on siis teatavasti enesekohase tähenduslikkuse üliküllus, inflatsioon (kõik "viitab" minu mega-Minale).
Ka Phillipsi arutlustes paranoiast on esiplaanil küsimus TÄHENDUSEST – siis eelkõige subjekti, aga vältimatult ka kogu maailma tähendusest või tähendusetusest.
Subjekt on paranoia serval siis, kui ta ei suuda taluda, tunnistada oma tähtsusetust, kui see on tema jaoks MÕELDAMATU.
All üks tsitaat Phillipsi kirjutisest "Paranoid Moderns":
"The paranoiac is the person who has realized that he is no different from anyone else. So his singularity – and the importance of singularity – becomes his hobby-horse (the contemporary preoccupation with finding one’s voice is clearly a derivative if this). The idea of individuality may emerge at the point at which it begins to occur to people that there may be no such thing. People may be unique, but their uniqueness may be insignificant".
Tsitaadis ütleb ta niisiis seda, et individuaalsus ja ainulaadsus muutuvad probleemiks (ja ühtlasi sundmõtteks) siis, kui meil on kahtlus, et mingit erilist, relevantset erinevust või ainulaadsust ei olegi.
Paranoiku põhiküsimuseks on ERISTUMINE, enda esile tõstmine teistest, tähendusetust massist. Mõtet arendades võiks seega öelda, et paranoia ei olegi muud kui iha tähenduse järele, iha selle järele, et Minu erilist staatust märgataks ja tunnistataks. Ja seda iha saab rahuldada ainult kõrgendatud TÄHELEPANU tajumise (või luululise kujutlemise) kaudu.
Kuna "moodsa paranoia" projekti kuulubki tuntuse, kuulsuse, tähelepanu taotlemine (tähelepanust saab subjekti identiteedi ja tähenduse, tema TÄHTSUSE kinnitus), siis tuleks rääkida rõhu nihkumisest varjatud – st üksnes subjekti enda poolt fantaseeritud – tähelepanu vormidelt sotsiaalselt aktsepteeritud, kõigi poolt tunnustatud ja märgatud tähelepanu vormidele, st avaliku teabevälja (meedia) tähelepanule. Kui sind ei ole seal (meedias, avalikul teabeväljal), ei ole sind olemas.
Ja veel - meditsiinilise paranoia puhul on tagakiusamine (vihkamine) osa paranoiku identiteedist, tema tähtsuse määr on vastavuses fantaseeritud tagakiusamise määraga ("Nad vihkavad mind, kuna olen eriline; olen eriline, kuna nad vihkavad mind") ehk siis tagakiusamise, jälitamise määr ongi ainus määr, mis määrab paranoiku jaoks tema tähtsuse, erilisuse jne määra.

Tagakiusatuks olemine muudab (paranoilise) subjekti reaalseks, ainult vihatuna tajub ta end olevana – vihkamise objektina on ta teiste (ja iseenda) jaoks elus, elav.
Olla olemas, olla TÄHTIS tähendab paranoikule seega –
olla tagakiusatud, olla ohver.
Moodsa paranoia puhul on selle vasteks aga: olla meedias ja… olla meedia poolt jälitatud, olla meedia ohver.
Näiteks meenub, kuidas Värskes Ekspressis uuris Mihkel Raud peatselt käivituva reality-show tüdrukutelt, kas nad ei karda, et neilegi kleepuvad külge nimed a la Paari-Paavo, Bussi-Birjo (st et nendegi üle hakkab rahvas ilkuma jne) ja… tüdrukud ainult kehitasid õlgu ja tegid: "Määä…".
Tähelepanu taotlemine ongi tänapäeval vihkamise provotseerimine ja tõeliselt olemas saabki olla ainult ohvrina, tagakiusatuna, vihatuna (vihkamine ja vihkamise provotseerimine kuuluvad lahutamatult kokku ka meditsiinilise paranoia struktuuris).
Intrigeerivaid mõttearendusi õhutas ka Phillipsi mõttekäik, et hirm jälitamise ja tagakiusamise ees varjab tegelikult hirmu selle ees, et MIND EI MÄRGATA, et mind ei peeta tähtsaks, oluliseks.
Sellele mallile tuginedes saab ju konstrueerida teisigi kahtlusi:
1) hirm vägistamise ees – juhul, kui see muutub patoloogiliseks – võib peita subjekti ebakindlust oma seksuaalse atraktiivsuse suhtes;
2) teadlase hirm, et talt varastatakse ideid, võib peita hirmu, et tal ei olegi erilisi originaalseid ideid;
3) mingi vähemuse hirm diskrimineerimise ja solvangute ees (kõrgendatud tundlikkus nende võimalikkuse suhtes) – või siis hirm mingi vähemuse pärast, "poliitilise korrektsuse" pedantne nõudmine – võib peita hirmu, et mingeid erilisi erinevusi või vähemusi enam ei olegi või et tegelikult ei mängi need mingit otsustavat rolli, ei lähe kellelegi tõeliselt korda ega muuda midagi, make no difference (ainus võimalus tänapäeval veel mingit erinevust või erilisust, seega ka mingit TÄHENDUST rõhutada, esile tõsta on… otsida ohvrit, solvatut, muutuda solvatuks, ohvriks).
Olla ohver, eriti meedia ohver –
see on moodne MEGALOMAANIA, see on õigus tähendusele ja tähtsusele.

Sildid:

neljapäev, 19. veebruar 2009

Ristna rannal

Viimase Sirbi vahel olnud Rohelisest Väravast leidsin Ameerika süvaökoloogiks ja loodusfilosoofiks nimetatud David Abrami lühiteksti, mõned kohad sealt:
"Põliste vormidega ühendust saades inimese aistingud ärkavad ja ergastuvad aegamööda, moodustades üha muutuvaid mustreid. (...); nende rütmid ja vormid koosnevad varasemate rütmide kihtidest, ja nendega kokku puutudes juhitakse meie meeled põhjatusse sügavusse, kust kajab vastu meie enda ihu.
Üle kivide voolava oja pinnal, jalakapuu koorel või murumättal moodustuvad mustrid koosnevad kõik korduvatest kujunditest, mis mitte kunagi ei kordu täpselt samasugustena, aina uuesti ilmuvatest vormidest, millele meie meeled suudavad häälestuda, samas kui nende kujundite pidev nihkumine ja muutumine juhib me teadvust ootamatutesse ja ennustamatutesse suundadesse. (…) – kõik need, nagu me kehadki, kannavad endiselt mustri tekstuuri ja rütme, mida meie pole välja mõelnud, ning nende vaikiv dünaamika räägib otseselt meie meeltega."

Abram on peenelt väljendanud seda, mida omal viisil kogesin viimati eelmise aasta sügisel Hiiumaal Ristna tuulisel ja külmal rannal – harjumatult vahetu ja TERVIKLIKULT haarav kokkupuude jõuliste ürg- või algelementidega, tuule, vee ja kividega (nende kordumatult korduvate mustrite ja vormide dünaamikaga) vallandas minus, linnainimeses veidra joovastuse, mingi pooldeliirse seisundi.
Midagi sellist olen harva (või ei mäletagi, millal üldse) kogenud – tundsin kutset tormata vööni vette, hõikuda midagi mõttetut tuulde, istuda ran
nale ja mängida mulla ja kivikestega jne.
Aga… jäi üle, nagu ikka, iseendasse tõmbuda ja pilte klõpsida.

Sildid:

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Värskes "Sirbis"

Viimases "Sirbis" arvustan Rein Raua "Venda" –
vedasin ennast kuidagi välja, aga sain jälle aru, et ei istu mulle arvustuse formaat, ei istu mulle ka eesti uuemast kirjandusest (või üleüldse kirjandusest) kirjutamine, üha enam tundub see olevat (või mis tundub – see ongi) ebarahuldav juhusuhe.
Hea vähemalt seegi, et luulest kirjutamist on mul korda läinud paremini vältida kui proosast kirjutamist.
Eks inimlik edevus tõuka takka (midagi "suurt" ei saa kirjutatud, siis lepid "väikeste otsadega", ei taha ju inimeste teadvusest päris ära ka kaduda), eks puhtalt edevusest panengi siia
lingi tolle kirjutise juurde.

Sildid:

Värskes "Vikerkaares"

Kuna ma pikki lugusid siia loe-edasi-võtte abil paigutada ei oska (üleskutse mulle nõu anda ei kandnud vilja) ja täispikkuses mõjuksid nad "koormavalt", siis lihtsalt osutan, et "Vikerkaare" värskes topeltnumbris (EHI 20. aastapäeva n.-ö teemanumbris) ilmus ka minu kirjutis "Meie olemise tuumast".
Mõned tsitaadid sealt huvi tekitamiseks: "Liikudes nalja-Freudilt unenäo-Freudile (Freudi naljateoorialt tema unenäoteooriale) tuleks meil seega oletada, et meie olemise naudinguline, naudinguprintsiibile alluv tuum – seesama tuum, millele Freud "Unenägude tõlgendamises" viitas – peab seisnema MÄNGUS, tähendusetus, mõttevabas, mõttevastases mängus. (…) Tsensuuri – Üli-Mina (superego) esindava instantsi – fundamentaalseks objektiks ei ole mitte keelatud ihad või amoraalseid mõtteid, mida tsensuuri ninapidi vedamiseks tuleks unenägudes kuidagi peita või moonutada (nagu standardne psühhoanalüütiline selgitus kõlab); tsensuuri esmaseks funktsiooniks on tsenseerida primaarsete protsesside mõttevabadust ehk siis pidurdada täielikku psüühilist regresseerumist mõttevastasuse naudingusse. Tsensuuri esmaseks objektiks on pidurdamatu mõttetus."

Sildid: ,

neljapäev, 12. veebruar 2009

Ärgem olgem sinisilmsed

Huvitav lugu – see on nüüd seotud nende jalanõudega – juhtus mõni aeg tagasi Viru Keskuse Montoni kaupluses.
Olin kuidagi süüdimatult uskunud, et "letialune" kaup jäi nõukogude aega, aga see juhtum pani mind selles kahtlema.
Niisiis, ühel päeval põikasin korraks – lihtsalt selleks, et sealt igaks juhuks läbi käia, midagi eriti lootmata – Montoni esinduspoodi Viru Keskuses ja proovisin seal, lihtsalt selleks, et midagi proovida (kui juba tuldud sai), mingit kinga jalga – olin seda kinga tegelikult varemgi korduvalt käes näperdanud.
Tundsin, et king on natuke väike ja silm langes käeulatuses olevatele kingakarpidele "leti all" (s. t selle lauakese all, kuhu see king oli vaatamiseks välja pandud); ja kuna ma ei tahtnud müüjat tülitada ("ah, nagunii ei osta ma neid ära"), aga tahtsin seal veel veidike huvilist teeseldes jalgu puhata, siis võtsin sealt "leti alt" omavoliliselt ühe kingakarbi, lihtsalt niisama, prooviks ja… kujutage ette, just like that langes mulle sülle õnn – mingid hoopis teist sorti kingad, aga just need mister Õiged.
Paraku olid needki tsipa väikesed, aga kuna nüüd ei tahtnud ma seal enam iseseisvalt tuhnida (olin nüüd täieõiguslik ostja), siis pöördusin esimese ettejuhtuva teenindaja – ühe kintspükstes noorhärra – poole, kes oli kogu aeg ignorantselt veidi eemal seisnud.
Ootasin lihtsameelselt tema rõõmsat – mis siis kui isegi teeseldud – üllatust, umbes seesugust emotsiooni, et "Ohoo, mis tore klient ja kui õnnestunud kingavalik, lubage Teid Montoni nimel õnnitleda!", aga võta näpust! Ei mingit empaatiat, ei mingit sära silmis, pigem näis, et ta on ebameeldivalt puudutatud (aga heitsin selle inetu mõtte kohe peast).
Sõnagi lausumata tõi ta mulle kusagilt teisest kastivirnast (mitte kõik ei olnud TOLLE lauakese all peidus) teise paari – ja miskipärast tundus, et justkui vastu tahtmist (aga heitsin sellegi inetu mõtte kohe kõrvale).
Kingi jalga proovides üritasin kutiga joviaalselt suhelda, et "näe, ikka sobivad vist, mis teie arvate" jne… kuid ta vaikis kogu aja ja vaatas mind kuidagi imelikult, hoomasin isegi mingit allasurutud pirtsakust tema kehakeeles (kitsaste puusadega tundlik natuur, mõtlesin, võib-olla on põhjus minu mehelikus sarmis…)
Ühesõnaga, alles hiljem tuli pähe, et võib-olla oli asi selles, et need kingad ei olnudki üldse mõeldud "leti peal" müümiseks – käisin seal hiljem huvi pärast vaatamas, ei olnud NEID kingi kusagil väljas, ei olnud ega saanud olema.
Kuhu nad kadusid? Kes neid ostsid?
Kas neid müüdigi sealt, kastidest otse neile, kellele vaja, mingile Angelole näiteks?
Tükike ENSV-d keset kapitalistlikku ostuparadiisi?

Sildid:

kolmapäev, 11. veebruar 2009

Kuidas pikemalt panna?

Oleksin tänulik, kui keegi juhendaks, kuidas pikemate tekstide postitamisel kasutada "Voldi lahti/Lükka kokku"-võtet nagu lehel artishok.blogspot.com (seda kasutatakse muidugi ka teistel blogspot.com-saitidel, a la "Loe edasi" vms),
ma lihtsalt ei leia sellist võimalust mingil põhjusel.
Ja eelmise jututeema jätkuks veel üks näide teksareklaamist - see haakuks nagu kuidagi ka siinse pealkirjaga.

Sildid:

teisipäev, 10. veebruar 2009

Blue Jeans

1997. aastal ostsin endale Calvin Kleini teksased, olin need proovikabiinis korra jalga ajanud - kiiresti nagu ikka - ja tundusid sobivat.
Jõudsin pükstega isegi mõned korrad linna peal käia, kuni jõudis kohale masendav tõdemus: lõige ei sobi kohe mitte, säär ei lange kingale kenasti jne.
Hiljem ajasin kodus (justkui transis olles) riided seljast, läksin paljajalu ja palja ülakehaga (täpselt nagu meesmodell Kleini teksastega kaasas olnud reklaamsildil, kuid mitte sellel, mis siin on) peegli ette ja lausa tardusin lummatult: NÜÜD istusid püksid nagu valatult.
Ja nii ja ainult nii nad minu meelest üldse istusidki (nüüdseks olen jõudnud kindlale veendumusele, et teksareklaamidel ei näidata palja ülakehaga inimesi nii sageli mitte ainult seksikalt mõjumiseks, vaid ka sel
väga lihtsal põhjusel, et kõige paremini istuvad teksad – igasugused teksad, igasugustel inimestel – just siis, kui nad on AINUS riideese inimese seljas; kõlab müstiliselt, aga võite ise järele proovida).
Noid Kleini teksaseid ma enam kunagi pärast seda jalga ei pannud, seisid aastaid kapis, kuni andsin ära ühele kodutule.
Aga kirjutama hakkasin seda postitust üldse seetõttu, et teksad, mida praegu kannan (Zara), tundusid hommikul kuidagi halvasti istuvat (obsessioon!?) ja ma mõtlesin jälle oma noorusajale 70ndate lõpus – mõtlesin, et kuidas see ikka nii sai olla, et tollal nägin kodulinnakeses teksaseid küll äärmiselt vähestel, aga nad istusid kõigil, eranditult kõigil, minu meelest lummavalt hästi.

Ma ei mäleta, et 70ndatel oleksid teksad üldse kellegi jalas halvasti istunud – ja ma ei usu, et see on mäluhäire või "optiline" illusioon, pigem usun, et vahepealsetel aastakümnetel on midagi juhtunud teksa- ja moetööstusega (või inimeste endiga).
Millistes tohututes lademetes leidub praegu Eestis poelettidel (juba kaugelt näha, et nõmedaid, halvastiistuvaid) teksaseid ja kui massiliselt neid kõigest hoolimata siiski kantakse! Panin tähele, kui hästi istusid meestel teksad (või üldse riided) Pariisis näiteks.
Eestis tuleb viimastest aastatest meelde ainult üks kord, kui vaatasin kellegi teksaseid sama lummatult ja kadedalt kui 70ndatel mingi Tartu hipi Wrangler’eid – need olid ühel moeüritusel Marko Reikopi jalas.
Ma ei ole üldiselt viriseja, ei kurda saatuse ega millegi üle, aga ühte asja oleks küll elult (ja kapitalistlikust Eestist) rohkem oodanud – teksaseid, selliseid, nagu minu lapsepõlves, siin ja praegu.

Sildid: , ,

neljapäev, 5. veebruar 2009

Depressiooni fetiš


Praegust majanduskriisi on hakatud võrdlema Suure Depressiooniga 1930. aastatel -
hiljuti reprodutseeriti meil ajakirjanduses koguni Dorothea Lange ikooniks muutunud foto muremõtteis emast ("Migrant Mother").
Siinne vähem tuntud foto ("Mended stockings", 1934) on heaks näiteks, kuidas ka nii-öelda dokumentaalfoto on alati "lavastamine" (valguse ja varju tähenduslik kontrast) ja kujundiloome (osa terviku asemel).

(Best known for her enigmatic photographs of migrant workers and destitute families during the Depression, Dorothea Lange's arresting images will remain with you once you've seen them. This salient 1934 photo of mended stockings on young feminine legs tells an entire story in one instance. Her shadows and the parts of the subject that she does not show are certainly as important as the picture you see.)

Lange masendavatele nõelutud sukkadele olgu kõnekaks kontrastiks aga pea 20 aastat hiljem loodud Warholi gay-sukk täis häid soove ("A Whole Stocking Full of Good Wishes" 1956), fetiš-antidepressant:

Sildid: ,