Moraalne inertsus

Vikerkaares nr 10-11/2009 ilmus tõlgituna Adam Phillipsi kirjutis “Unustamise muuseum” (“The Forgetting Museum”) – alles nüüd panin tähele, et Phillipsi raamatus “Side Effects” on sel kirjutisel ka moto, mis Vikerkaares ilmunud tekstil miskipärast puudub, see on tsitaat Lionel Trillingilt ja kõlab nii: “...moral inertia, the not making of moral decisions, constitutes a large part of the moral life of humanity”.
Ei tea, kus ja mis asjaoludel Trilling selle mõttekäiguga lagedale tuli, kuid lausest endast lähtudes ei tähenda “moraalne inertsus” niisiis mitte irratsionaalselt inertset (jäika) kinnistumist kindlate moraalsete hinnangute külge, vaid pigem teatavat (inimlikku) loidust moraaliotsuste langetamisel. Ei tea muidugi ka seda, kuidas Trilling sellist “inertsust” ise hindas, kas heana või halvana või lihtsalt nentis, et see on nii...
Toon siin lambist ühe näite moraalitunde “inertsusest”, millele viimati mõelnud olen – usun, et neid inimesi oli tegelikult palju, kindlasti sadu, kes teadsid või olid lihtsalt kusagilt kuulnud, et reklaamimehele ja lastekaitsjale K. H.-le meeldivad “väikesed poisid”. Mina isiklikult kuulsin sellest (kusagilt) juba enam kui kümme aastat tagasi, aga ma ei saa öelda, et oleksin kuulduse põhjal langetanud mingigi “moraalse” otsuse ja ma ei mõelnud muidugi seda asja ka lõpuni (võikaimate konsekventsideni), ma ei saanud ka teada seda asja lõpuni (kus võiks joosta kellegi jaoks piir “väikeste” ja “noorte” poiste vahel ja missuguseid aktiivsusi võiks kaasa tuua meeldimine jne), ehk siis ma ei söendanud mõelda halvasti – kas mitte selles inertsuses ei seisnenudki minu inimlik “moraalsus” kui teatav inertsus mõelda kellestki väga halvasti, tõeliselt halvasti?
Millist mõtet rõhutab sellise moto valik aga Phillipsi jaoks? Tema kirjutise üldideest lähtudes ilmselt siis seda, et ei tohiks karta mälu “moraalset inertsust”, täpsemalt, me ei tohiks sundida sakslasi mäletama natsi-minevikku “õigesti”, üksnes ja ainult moraali (õige elu- ja mõtteviisi) seisukohalt.
“Andmaks võimalust mälule – mittealistuvale, mittekunstlikule mälestusele –, tuleb lubada unustamist,” kirjutab Phillips, kuid korrigeeriksin teda: asi ei ole mitte niivõrd mineviku unustamise võimaldamises, vaid pigem selles, et inimestele tuleks jätta võimalus tükikesele puhtale, ajaloost (ja tulevikust) puutumatule mälestusele näiteks isiklikust noorusõnnest ja eneseteostusest (kas siis koostöös natsi-režiimiga või mitte), mälestusele, mida ei varjuta suur kollektiivne ja järglastele edasi kanduv süükoorem.
Juhin siin tähelepanu ka Aare Pilve kirjutisele, kus öeldud, et meie kõigi ja eriti sakslaste “mäletamiskohustuse pealispinnal on moraalse teadlikkuse põhjendus, aga “pinna all” on hirm selle ees, mida mälu kontrollimatult võib “välja kaevata””. – Ja mida see mälu siis välja võiks kaevata?

Eks ikka tükikesi süüdimatult kaunitest ja “moraalselt inertsetest” eluhetkedest.
Niisiis ei ole asi mitte niivõrd “Unustamise Muuseumi” vajalikkuses, vaid, nagu Phillips ka ise ütleb, mälu jätmises omapäi, iseenda hoolde (left to itself) – ja see, mille hooleks mälu jätta tuleks, on moraalne inertsus.
Ehk siis see, mida Phillips, kes ise on juut, nüüd lõpuks õigeks peab, on moraalselt inertne suhtumine Natsi-Saksamaal elanud inimeste kunagisse moraalsesse inertsusse...
Inimlik ja moraalne suhtumine mälusse (mis tähendab tegelikult siis moraalse suhtumise inertsust) peaks seega põhinema arusaamal, et inimestel on õigus (üldtunnustatud) moraalseid otsuseid langetamata (ehk siis ka süüd või häbi tundmata) mäletada oma möödunud elu just nii moraalselt inertsena (või eba- või amoraalsena) kui see kunagi oli...
“Tulevik on alati veel olematu – mis tähendab ju teisiti öeldes seda, et mitte keegi ei ole olevikuhetkes võimeline ette nägema, mille eest temalt tulevikus vastutust võidakse nõuda,” kirjutab Pilv.
Jah, aga kujutlegem pedofiil K. H.-t kohtupingis sõna võtmas: “Noh, teate, tol hetkel ei kujutanud ma lihtsalt ette, et keegi võiks mind tulevikus selle eest vastutama panna...”

Reklaamikool: nagu kaks tilka vett

Ühed on vist teistelt midagi maha pannud, aga so what.

Niisiis, Tel Avivis ja Dubais on kasutatud nahavähi riski teadvustamiseks rannale laotatud erikujundusega rannalinasid - päevitajad, heidate end ise ahju/kirstu!

Iisraelis kiskus Vähiliidu kampaania ka kergelt skandaalseks.

Kes kardab Virginia Woolfi? - No78 - nähtud 12.12.2009

Panen kirja muljed, kuigi olen juba kuulnud vastuväiteid.
On vist veel neid, kes paratamatult vaatavad seda etendust Mike Nicholsi 1966. a valminud filmi taustal ja kindlasti määrab filmikogemus mingil viisil etenduse vastuvõtu.
Sellest võrdlusest tulenevalt ka tähelepanek ühest olulisest nihkest – nimelt, minu mälestuses on filmi keskseks ja ühtlasi kõige aktiivsemaks tegelaskujuks, kunstilise ruumi sidujaks ja valitsejaks Liz Taylori mängitud Martha ja minu meelest on ta ka selle tüki sisemise loogika kohaselt (intersubjektiivses psühholoogilises plaanis) aktiivsem pool - s. t tema on see, kes (veel, ikkagi) midagi loodab, kogu „mängu“ käivitab ja seda juhib.

No-teatri lavastuses on selliseks lavaruumiliseks ja mänguliseks valitsejaks aga kahtlemata Hendrik Toompere mängitud George.
Ja veel - kui filmis mõjus George passiivse ja resigneerununa (naine oli „üleskeeratud“, kõik tema visad provokatsioonid jooksid tühja või muutsid asja veelgi lootusetumaks), siis etenduses mõjus Marika Vaariku Martha lootusetult äraaetuna (noh, eks ta muidugi pidi seda olema…), mees aga seevastu „üleskeeratuna“, s. t neurootiliselt visa, pealetükkiva tegutsejana.
Mõtlesin koguni korraks, et kas mäletan filmi valesti või siis on etenduse jaoks Martha teksti ja tegevust kärbitud, s. t tema osakaalu pisendatud – sedavõrd suur tundus nihe filmi Martha-kesksuselt etenduse George'i-kesksusele.
Peaks muidugi filmi üle vaatama, sest asi võib olla ka filmis kui „ideoloogilises aparaadis“, nimelt – naiskriitikud on väitnud, et teatud sorti filmid ongi olemuselt naiste-kesksed, s. t naine on see, keda rohkem näidatakse ja vaadatakse ja naise domineerimine visuaalsel väljal võib tekitada illusiooni tema suuremast tähtsusest, suuremast rollist.
Richard Burton oli muidugi briljantne, aga filmi mäletame peaasjalikult siiski Liz Taylori hiigelrolli kaudu, No-teatri etenduses tegi tähelepanuväärse rolli aga Hendrik Toompere – eks seegi mõjuta rõhu paiknemist mälupildis.
Tundub, et Vaarikul oli halb päev või läheb tal veel aega, et seda osa endas kasvatada. Martha puhul pidin tegelikult mina, vaataja ennast pingutama, et mitte näha temas lihtsalt üht väsinud, labast ja võimukat naist (sest see ei oleks ju NII huvitav või kuidas?).
Meeste osad olidki minu mulje põhjal soorituselt kaalukamad – ka Sergo Vares väärib kindlasti kiitust.
Teine asi, millele mõtlesin, on mängulaad, mida endamisi nimetan „nurgeliseks“ – nurgeline mängulaad on omane neile, kes mängivad hästi siis, kui neil on midagi füüsiliselt teha, kui on aktsioon. Kui näitleja peab väljendama tundeid, hakkab ta nurgeliselt käituma, mõnikord lausa nagu marionett või mehhaaniline nukk. Nurgelist mängulaadi võiks erinevatel juhtudel nimetada ka markeerivaks, ekspressiivseks või karikeerivaks (ja see sobib hästi „avangardteatri“ tegemiseks, see sobib ka siis, kui on vaja vaatajale vahetult näpuga silma torgata, teda ehmatada või naerutada jne).
Me tegelikult teame, et tegelikult – vähemalt enamuse ajast – käitub inimene siiski sujuvalt, pehmelt ja „loomulikult“.
Mirtel Pohla Honey oli sellise nurgelise mängulaadi hea näide ja on tegelikult tore, et ta ei hakanud mängima „taime“.

Üks kahest või kaks ühest - selles on küsimus

"Indiviidi hingeelu mängib seestumuses olulist rolli selle tõttu, et seestumus on seisund, milles normaalsed psüühilised ja sotsiaalsed piirangud ning määratlused ei kehti. Selles seisundis võib pühendunu väljendada neid enese tahke, mida tavaliselt välja näidata ei tohi või mida on just ebateadlikult arendatud. Lisaks on tal võimalik täita soove ja kompenseerida häbiväärseiks peetavaid või keelatud ihasid ning kihusid. See faktor muudab seestumusliku seisundi saavutamise ja selles käitumise pühendunu jaoks nii teadlikult kui ka alateadlikult eriti ihaldusväärseks."

(S. Walker, "Ceremonial Spirit Possession...")

Darren Aronofsky “Requiem for a Dream“ (2000)

See on üks neid filme, mis peaks kindlasti jätma oma jälje vaataja visuaalsesse-emotsionaalsesse mällu, kuid mis ei nõua erilist intellektuaalset, vaimset pingutust, s. t. olles küll emotsionaalsel tasandil pingestav, ei nõua ta mõttetööd SISU kalla – ja tegelikult ei nõua seda ju suurem osa filmidest (nagu suurem osa kogu kunstist).

Oli see nüüd üllatav tähelepanek? Ei vist…
Aronofsky lihtsalt keskendub nelja inimese allakäigu kujutamisele ("The hopes and dreams of four ambitious people are shattered when their drug addictions begin spiraling out of control") ja kui esimese 10 minuti jooksul ei pruugigi aru saada, mis toimub ja kes on kes, siis on see tegelikult nii ju iga filmi puhul.
Häid filme – ja üldse mistahes vormis head kusti – saab põhimõtteliselt teha väga lihtsatest sõnumitest lähtudes, näiteks: "ÕNN/UNISTUS ON KÄTTESAAMATU"; olenevalt autori soovist ja nägemusest saab seda traagilist sõnumit kuidagi varieerida või täiendada või isegi põhjendada kas psühholoogiliselt, sotsiaalkriitiliselt, metafüüsiliselt jne ("Õnn on kättesaamatu, sest… inimene on loomult nõrk… või: ühiskondlikud olud/perekondlikud traumad ei soosi unelmate täitumist… või: Saatuse vastu ei saa… või: Kurjus on ilmas… "jne).

Jarmuschi "Võimu piirid" on aga – vastupidi – film, mis justkui nõuaks vaatajalt intellektuaalset pingutust ja jätaks justkui otsad lahti, kuid nagu me S. V. kirjutisest lugeda võisime, on ka selle filmi sõnum taandatav väga lihtsatele tõdemustele, seejuures veel nii, et me ei pruugi või ei tahagi S. V. kombel hoomata vastuolusid (näiteks: tegelikkus on arbitraarne ja seda ei saa kontrollida / tegelikkust saab kontrollida, sest tegelikkuse määrab ära meie kujutlus).
Inimaju on evolutsiooni teel arenenud liigitajaks ja lihtsustajaks, seejuures võivad inimese jaoks segamatult kõrvuti eksisteerida täiesti vastuolulised tunded, uskumused või põhimõtted…(seda on näidanud ka Freud näiteks).
Mõlemad mainitud filmid on loomulikult head ja meisterlikult tehtud filmid, kuid ma liigitaksin neid SISUST lähtuvalt ad hoc nii: üks on varjamatult lihtsa sisuga (sügav) film ja teine on pretensioonikalt segase sisuga (lame) film.
Filme saab nautida visuaalselt, niiöelda sisust hoolimata – ma võiksin veel ja veel vaadata seda, kuidas Jarmuschi filmis üks mees lihtsalt kõnnib mööda tänavat ja seejuures ei ole oluline, kas ma ikka saan õigesti aru, miks või kuhu ta seal kõnnib…

Jim Jarmuschi "Võimu piirid" (2009)

PÖFFil linastunud Jim Jarmuschi „Võimu piirid” (The Limits of Control) on „krüptiline mõistatus“ ja „ehtjarmuschlikult sümbolistlik lugu“, kirjutab S. V. oma blogis.
Pisut sellest filmist tema tsitaatidele tuginedes, kuid samas kirjutan S. V. jutu pisut ümber:
Filmis tegeleb Jarmusch „reaalsuse ambivalentsuse ja arbitraarsuse teemaga“ - ei ole „ühtset, loogilist, ainuõiget reaalsust, ainukest tõde“ jne.
Film räägib loo „nimetust mehest (Isaach De Bankolé), kes reisib läbi Hispaania, et täita teatud salajane ning tähtis ülesanne“ - täpsemalt, filmi alguses saab ta mafioosodele sarnanevatelt meestelt ülesande: „Mees, kes arvab, et ta on suurem, kui ta tegelikult on, peab surema“.

Sihiks on tappa Suur Tähtis Nina, „Ameeriklane (Bill Murray), keegi ülitähtis asjamees, kellest ei saagi aru, on ta poliitik, maffiaboss“ vms.
Torkab silma, et mõrvar „tegutseb intuitiivselt, kasutades oma kujutlusvõimet“ ja järgides „juhuslikkuse loogikat“ – ta „käib kunstinäitustel ja ööklubides, istub mitu päeva ühes kohvikus“ jne, s. t. ta ammutab oma ülesande (mõrva) sooritamiseks inspiratsiooni kunstist ja saab abi kunstiga seotud inimestelt („Nimetut meest abistavad tema teel mõned kunstnikud, muusikud ja boheemlased… Jarmuschi järgi on just kunsti ja kunstnike – või ka uudsete teaduslike ideede – võimuses purustada illusiooni totaalset kontrolli taotlevast ühesest tegelikkusest.“)

Fundamentaalseks lähtekohaks paistavad sellise selgituse kohaselt olevat lihtsad binaarsed vastandused: kaos vastandub korrale (või kontrollile), määramatus (või juhus) vastandub ettemääratusele jne.
Kokkuvõttes võib kirjutaja jutust jääda mulje, et filmi mõtteks on meile sisendada seda, kuidas Vaim (Kunst ja Kujutlus jne) suudab väärata Võimu või mistahes võimuahneid (riiklikke, ideoloogilisi, korporatiivseid jne) pretensioone kontrollile Tõe ja Tegelikkuse üle – ja selles võitluses totaalse kontrolli vastu moodustavad kunstiinimesed justkui mingi nomaadliku salaseltsi või risoomse võrgustiku („Pole kahtlust, et filmis „Võimu piirid” on Ameeriklase kontrollida Deleuze`i-Guattari mõttes riiklik organisatsioon, kunstnike-teadlaste salaselts on aga nomaadlik moodustis“).
Niisiis film, mis peaks kõnelema meile ambivalentsusest ja arbitraarsusest, tugineb sellise nägemuse kohaselt paradoksaalselt üsna jäikadele tähendustele ja ühemõttelistele vastandustele (s. t. Jarmuschi kunst sisendab meile midagi, mis filmi enda sisu põhjal justkui ei tohiks olla kunstile siseomane).
Pangem siiski tähele, et kõik nood väidetavad kunstiinimesed (täpselt samuti nagu mafioosod jne) on tegelikult kahel jalal kõndivad kinniskujundid, klišeede klišeed, mis tõepoolest rändavad nomaadlikult ühest filmist teise:



Filmi väidetava idee (tegelikkuse tinglikkuse, juhuslikkuse ja ambivalentsuse jne) esitamise teenistusse ei ole rakendatud mitte lihtsalt stereotüüpsed või klišeelikud tegelaskujud, vaid ka tegevuste monotoonne korduvus – sündmuste näilisest juhuslikkusest ja segasusest hoolimata on tegu niisiis püsimotiivide ja tsitaatidega (korduste kordustega) ning väga kindla struktuuriga: mõrvari liikumine sihile on ebainimlikult vääramatu, häirimatu (juhuslikkus, täpsemalt, „kunstiline“ juhuslikkus ja ambivalentsus on hõlmatud edukalt paratamatusse: keegi peab surema ja surebki).
Kas ei ole filmi sisuks siis mitte niivõrd Vaimu (kunsti, muusika, teaduse) vastandumine Võimule, vaid pigem Vaimu hõivamine Võimu teenistusse (üks kuritegelik grupeering tellib teise kuritegeliku grupeeringu ninamehe mõrva)?
Või on mõte hoopis selles, et Kunstist (või Kujutlusest) võib lõigata kasu ka Kuri: see, mis korratusest sündida võib, on määramatu ehk kokkuvõttes sõltub kõik sellest, millele tähendus omistatakse ja millistele konkreetsetele huvidele see tähendus meelevaldselt, kuid korrastavalt allutatakse?
„Elu pole midagi väärt, sest elu on hindamatu,“ on S. V. esitanud suurepärase kokkuvõtte filmi sõnumist, kuid võiks lisada ka teise ja „paranoilise“ sõnumi: “Kui kõik on arbitraarne, siis kõik on tähenduslik“ või „Alles siis, kui tajume kõike juhuslikuna, omandab kõik meie jaoks potentsiaalselt saatusliku tähenduse“.
Kõik on küll juhuslik ("Reality is arbitrary"), näib film rõhutavat, kuid ometi näitab film sedagi, et ühe või teise võimaluse tegelik realiseerumine ei ole mitte lihtsalt juhus, vaid ikka ja alati mingi juhendi (näiteks: „Kohtu Viiuliga!“) või eelnevalt seatud eesmärgi (kujutluse) poolt determineeritud.

Või ütleks siis nii: isegi kui tegelikkus ongi arbitraarne, ei ole seda kujutlus mitte. Kujutlus on fataalne ja determineeriv. Või veelgi enam: KUJUTLUS ON ISE ALATI DETERMINEERITUD!

Catherine Breillat' "Sinihabe" (2009)

Üle väga pika aja jälle Pimedate Ööde filmifestivalil – Catherine Breillat' "Sinihabe", ka tema kõmulist "Romanssi" käisin kunagi pöffil (1999?) vaatamas.

Filmis kaks tasandit (liigutakse ühelt teisele ja tagasi):
1) kaks väikest tüdrukut, õed maja pööningul kuskil 1950ndatel vist (rezhisöör Breillat ja tema aasta vanem õde olid just samas eas 50ndate alguses); noorem õde (Breillat alter ego) loeb vanemele õele entusiastlikult ette muinasjuttu Sinihabemest, laste naljakad kommentaarid loetule, kuid algusest peale on õhus väikest terrorit, kuigi lapsikult süütut (vanem õde ei taha kuulata lugu koletisest, ta on liiga "sensitiivne", kuid noorem käib õhinal peale); filmi lõpus kukub vanem õde ootamatult alla ühest avatud luugist ja sureb – mida on sellega tahetud öelda?
Kuigi diskreetselt, on muinasjutu sisusse (fiktsiooni) kuuluv traagika ja vägivald toodud reaalsuse (ehk siis muinasjutu ettelugemise, fiktsiooni jutustamise) tasandile – vanem õde astub kogemata üle serva just tänu loo kuulamisest tekkinud hingelisele segadusele.
Tahetakse sellega öelda, et lood, mida me jutustame, ei ole kunagi süütud, et need võivad meid terroriseerida ja et lugudel võib elus endas olla traagilisi tagajärgi (erinevalt muinasjuttudest, kus kõik lõppeb õnnelikult)?
2) Muinasjutt, kuhu noorem tüdruk end sisse loeb ja mis meie ees tükk tükilt lahti rullub, on aga tinglik, väheste vahenditega loodud "kostüümidraama"(15.-17. saj?) täis nii-öelda freudistlikke motiive ja sümboleid (nagu muinasjutud ikka).
Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, kuid mitte eriti sagedane – põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil – keeld tekitab iha (ei ole iha ilma Seaduse ja üleastumiseta), kuid võti on maagiline, veri ei kao sellelt (taas levinud motiiv) ehk siis süütuse kaotamist ei saa enam ära kaotada, tühistada või varjata Isanda eest.

Karistuseks on surm ja siingi – nagu ma eelmises postituses kirjutasin – on surm seksuaalsuse korrelaat (ühtki otsest viidet seksuaalsusele pole ei muinasjutus ega ka filmis, kuid me loeme selle välja karistuse põhjal: seksuaalselt üleastunud, ihale allunud või – öelgem siis lihtsalt, et ihalevad – naised traditsiooniliselt tapeti).
Teisalt räägib muinasjutt lastele õpetlikult muidugi sellestki, et minnes oma ihas lõpuni võime jõuda millegi kohutavani, mis ületab meie soovid (oodatud rahuldus ja saadud rahuldus ei lange kunagi kokku, need ei ole kunagi vastavuses – seda, mida me neurootikute ja mittevalgustatutena saame või usume saavat, on alati kas liiga vähe või liiga palju).
Ja teatud mõttes on too "keelatud ruum" muidugi muinasjuttu lugeva või kuulava väikese tüdruku (Sinihabeme noore naise) enda sisemine fantaasiaruum, hirmude asupaik (seksuaalsuses on midagi sadistlikku jne jne).
Üks asi hakkas silma, kui rääkida Breillat’ kriitilisest, feministlikust positsioonist: keelatud ruumis rippusid poodud naised, neid oli silmatorkaval viisil just kolm – miks? Naiste asetus, see, kuidas nad olid üles riputatud, nende konfiguratsioon meenutas kolme mehe rippumist ristil, Kolgatal.
Niisiis teatav "ikonograafiline", kuid negatiivi pööratud ja seejuures üsna diskreetne tsitaat – viide mitte lihtsalt naistele kui "ohvritalledele", vaid meestekeskse religiooni õudsele pahupoolele (lunastus põhineb naise ihade sulgemisel keldrisse, nõiajahil jne).
Poodud naisi väga detailselt ei näidatud, kuid nägime, et neil olid pikad, abjektsed varbaküüned (elajad, loomalikkus), Sinihabeme rõivastuses oli aga viiteid katoliku preestri rüüle.
Aga kokkuvõtteks –
laste väärkohtlemises süüdistatud lastepsühhiaatri Bruno Bettelheimi järgi räägib see muinasjutt meile ANDESTAMISE vajalikkusest, selle paratamatusest.
Alternatiiv: sa lihtsalt kaotad pea (lõpustseenis on Sinihabeme pea naise liual nagu Olovernese oma).

Pilte Jõgevalt

Tahaksin kunagi kirjutada (või siis lugeda kusagilt) rongijaamade psühho-semiootikast, mind isiklikult fastsineerivad ("lummavad") rongijaamad väga, ei mäletagi, mis ajast ja kust kohast see lumm lähtub, tõenäoliselt Tartu-perioodist.
Just (Eesti) väikelinnade rongijaamad.
Ma arvan, et linnasemiootika plaanis on rongijaamad omalaadsed vahealad, piiri- või ülemineku kohad, tajud, et oled serval, mingis eri tsoonis, ristil või 0-punktis, seda ka siis kui Jaam ise ei paiknegi linnapiiril, tal on ikkagi oma Väli: raudteeliin jaotab ikkagi linnaruumi ja viib varem või hiljem servani, nii sümboolsele kui ka empiiriliselt tajutavale üleminekualale, kus linn (s. t kultuur) ei ole enam päriselt linn, aga maa ei ole veel päriselt maa (loodus).
Ma tean, et psühhoanalüüsis on ronge ja iseloomulikku (rütmilist jne) liikumist seostatud seksuaalsusega - kuid selline vulgaar-folkloristlik selgitus ei ole vast piisav, kas ei võiks võrdlusaluseks ollagi just nimelt seksuaalsuse transgressiivsus, olemuslik paigutumine looduse ja kultuuri (keha ja keele) piiri- või vahealale?

Kontrastiks nüüd midagi muud -
kas mitte Rilke ei öelnud midagi sellist, et ilu on viimane (ainus?) loor õuduse ees (ülevuse taga on tühjus)?

Kui kusagil Eestis on säilinud midagigi luuletajanna (ja laiemalt luule) asetamisest pühale, subliimsele kohale, siis kindlasti Jõgeval Betti Alveri luulepäevade aegu.

Bloody, bloody, bloody...

Jäin hiljuti telekast vaatama üht filmi, mitte päris algusest, aga just sealt kohast, kust vaja, kohast, mis mind edasi vaatama panigi – seal TAPETI ja zhanri tunnuste (teen slasher) põhjal oli loota, et tapetakse veel, kohast, kus tundmatu mõrtsukas tappis autos amelenud paarikese, esmalt ennasttäis kuti, kes oli väljunud urineerima, ja siis autosse jäänud tütarlapse,
noori oli rohkem,
tegu oli ühte majakesse kogunenud noorukitega ja nagu ma õigesti aimasin, hakkaski tundmatu neid ükshaaval tapma, mind ei huvitanud, miks (põhjendused on sageli lihtsad ja etteaimatavad) – mul oli lihtsalt see ootus, et keegi veel tapetaks, veel ja veel... põhimõtteliselt siis A. Christie "kümne väikese neegri"-fenomen, kes järgmisena ja kuidas, kuid seekord oli tegu korealastega (Korea film "Bloody Beach").
Selliste filmide skeem on sageli üks – esmalt kas otseselt või varjatult noorte tärkava seksuaalsuse või seksuaalse ohjeldamatuse ja moraalse lodevuse teema ja seejärel otsekui selle kättemaksuks – kuigi seda nii ei artikuleerita – rida mõrvu (seksi ja surma morbiidne põimumine, fataalsus jne).
Psühhopaadist sarimõrvari pidurdamatu tapahimu on seal noorte pidurdamatu seksuaalsuse (sariseksi) omalaadne korrelaat, tapmine on seksi avalik kate, metafoor - läbi pidurdamatute mõrvade fantaseerime me ohjeldamatust seksist, kuigi niiöelda ümberpööratult, karistuse vormis (fantasmaatilisel tasandil on seks ka mõrvade ainus mõeldav ja tõepoolest sisuline, kuigi alateadlik põhjendus, rõhutan – alateadlik, teadvustamata, enamus vaatab filme nagu 5-aastased lapsed).
Kui surma lähedus vallandab seksuaalsuse, siis seksuaalsuse lähedus vallandab mõrvarlikkuse – mõlemad seosed on kaunis levinud...
Pinge ei lahtu filmi lõpus mitte seetõttu, et mõrvari isik ja tema "lugu" on paljastatud, vaid seetõttu, et meil ei ole enam oodata mitte ühtki mõrva...

ja koos sellega saabub pettumus, ahah, selge, tajume end äkki ükskõiksete, hoolimatutena, hülgame selle filmi vähimagi kahetsustundeta nagu millegi, mille oleme lihtsalt ära kasutanud (üks oluline motiiv on seejuures see, et me tegelikult tahame, et meid ära kasutataks ja naudime seda isegi sellest endale aru andes – "Do it, kasuta mind ära, kasuta ära mu väljatõrjutud mõrvarlikud impulsid..." –

ja samas oleme ikkagi meie need, kes on kasutanud filmi ära teatava alibina, et oodata kellegi surma: see on vaatajate ja filmitegijate vastastikune "pinna alune" kokkumäng) .

Ah jaa - filmi moraaliks on loetud sedagi, et ei tasu kunagi oma arvutist lahkuda (noored kutsuti rannamajakesse anonüümse isiku poolt interneti teel, nii et, püsi oma toas ja ära kipu sealt kuhugi, väldi kohtumisi teistega reaalsuses, virtuaalselt on KÕIK, ka su elu turvalisem).

Ebasümmeetria ülistuseks (2)

Ebasümmeetria ülistuseks

Jätkuks eelmisele postitusele –
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):

Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:

Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.

Reklaamikool: mida mehed ei taha

Õppisime neist meeste aluspesu reklaamidest niisiis järgmist: üldjuhul mehed ei taha näha alasti mehi ja seetõttu ei pane nad ka vastavaid pilte (näiteks) oma blogisse (või siis - erijuhtumite korral - lihtsalt ei julge seda teha).

Von Trieri "misogüüniast"

(Mõned tsitaadid Acidemicu blogist:)
ANTICHRIST is great, don't let the frightened critics spook you just because there's some genital mutilation and shocking sexuality; you can handle it. If you're like me and a lifelong victim of anxiety and depression, then you'll really handle it…
(…)
It's always amazing to read just how dumb so many people are that they think Trier is a misogynist. He's not, he makes films that address misogyny as a warping factor in archetypal cinema-psychology and there's a difference!
(…)
Yet the same critics who hate ANTICHRIST undoubtedly are rejecting something, the right of femininity to show its true self, the raw ambiguity of desire and creation/destruction.
(…)
May I venture to take a page from the book of Camille Paglia and suggest that if someone is afraid to even look head on into the wild devouring Dionysian oceanic dissolution represented by pure unleashed feminine sexual drive, then it is they - such as Dafoe's behavioral therapist husband - they are the misogynists, not Von Trier….

Iha õppetunnid

Eelmised postitused ja viimane anonüümne kommentaar ("see blogi rajaneb ainult ihal, pole vahet, mis soost isik seda kirjutab") inspireerisid mind jätkama iha teemal.
Jutt on nii-öelda lacanlikust ihast, ihakäsitusest.
Kui mängus on iha, siis – mis siis saab?
Siis muutuvad asjad problemaatilisemaks, kui nad esmapilgul tunduvad olevat.
1.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei naudi piisavalt – probleem on seegi, et meil pole võimalik mitte nautida (nauding kleepub kõikjale).
2.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei ole (piisavalt) head, moraalsed vms – probleemiks võib olla seegi, et me ei saa olla mittehead, ebamoraalsed.
3.
(Foucault’likult:)
Mitte ainult see ei ole probleem, et meil pole võimu – tegelik probleem on hoopis selles, et me ei saa elada väljaspool võimu, ise võimu rakendamata (võim läbistab kõike).
4.
(Ja nüüd siis tolle viimase kommentaari kommentaariks:)
Mitte see ei ole probleem, et ihalevate subjektidena ei suuda me olla üheselt naised või mehed (või et iha hägustab soorolle või et ihalev subjekt on indifferentne soo suhtes vms) – suurim probleem võib olla hoopis see, et iha subjektidena on meil siiski täiesti võimatu olla mittenaised või mittemehed (sugu kleepub kõikjale).

Intriig

Soo(b)loog kehutas lugema "uut intrigeerivat blogi ylestunnistused.wordpress.com" -
lugesin, ja üks intrigeeriv mõte tekkis: olen valmis kellegagi millegi peale kihla vedama, et too ylestunnistuste kirjutaja ei ole kõigest hoolimata mees.

No mis nii viga!

www.youtube.com/watch?v=RradOrYKF8U

Nägu

Jään vahel telekast midagi täiesti juhtumisi, planeerimatult vaatama - ja olen nüüd aru saanud, et teen seda sageli NÄGUDE pärast, selleks, et vaadata üht või teist nägu, veel vaadata, rohkem näha. Nägu kui visuaalse välja (vaatepildi) kese on see, mis naelutab mu vaatama.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):

Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:

Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.

Heast ja kurjast

Elli on oma blogis tsiteerinud üht mu mõttekäiku Kureishi viimase romaani kohta: "Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse ja banaalsena mõjus näiteks järgmine "tõdemus" (…): "Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad". Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine …" - ja ta on seepeale väljendanud kahtlust, mis jääb hämaraks: "Ma ei suuda end lõpuni veenda, et selline asi on olemas".
Kas küsimus on selles, kas üks kirjanik – näiteks Kureishi või Coelho – saab oma raamatus meile näidata midagi, mida ta otseselt justkui ei näita? Jah, mingi "vint" tuleb alati ise peale keerata (teose sisu või "mõte" ei taandu kunagi autori intentsiooni selgitamisele).
Konteksti muutmine hajutas tsiteeritu algse tähenduse, aga tegelikult tahtsin toda mõttekäiku siin nagunii arendada: inimesed tõepoolest võivad olla (ja ongi) hullemad, kui nad uskuda tahavad, ja psühhoanalüüs on tõepoolest selle paljastamise teenistuses nii-öelda, näiteks iga eneseeitust või õilsat tegu varjutab varjatud masohhistlik nauding või isekas eneseimetlus (naudingust ehk "kurjast" EI SAA mitte kunagi lahti, see kleepub kõigele – kel silmad on näha, see nähku), aga küsimus pole selles; see, mis kultuuri-inimest elus (ja Kureishi romaanis) tõeliselt vaevab, AHISTAB – Kureishi ei viita mitte asjata nii sageli Freudi tekstile "Ahistus kultuuris" – ei ole mitte niivõrd inimese pahu- või ööpool, tema "ebamoraalsus", millest kunagi lahti ei saa, vaid, vastupidi, tema headus, "moraalsus", millest ta kunagi lahti ei saa – s. t teda ei "ahista" mitte see, et ta halb on, vaid see, et ta ei suuda mitte kunagi olla nii halb kui ta tegelikult on või tahaks olla või – isegi – oleks justkui igati õigustatud mingitel juhtudel olema.
Ehk siis – tolle Freudi Unbehagen’i, ahistuse ja ängi nimi on HEADUS.
Olen Freudi "Ahistust kultuuris" igal võimalusel üliõpilastel lugeda soovitanud ja saanud tagasilööke, aga, ent, siiski, niisiis – millest too ahistus? Miks on ängistavalt raske olla kultuuris, kultuurne? Sest me oleme piinavalt HEAD ja ei saa teisiti!
Või nimetagem seda siis teisiti, harjumuspärasemalt: meil on ÜLIMINA ehk süütunne.
Ma kannatame oma headuse ja (objektitu) süütunde tõttu ju isegi siis, kui me otseselt miskit halba MÕELNUD ei ole, tegemisest rääkimata, ka siis istub meil Headus kukil nagu KURAT…
Kes seda "teooriat" (spekulatsiooni, mõttetut abstraktsiooni) hetkel ei usu, proovigu kohe järele – katsugu, kui "kerge" siis ikkagi on olla halb, kuri, palun, TEHKU KURJA!
Eks see oli ka Dostojevskil Raskolnikovi probleem – või, näiteks, mina ise: ma juba tunnen, et tegin Kureishile oma kirjutises ülekohut, äsasin liialt, virutasin ja virutasin liiga jämedalt (minu headus – õiglus- ja süütunne – asub mind ahistama); just sirvisin ta romaani ja mõtlesin, et täitsa "vahva" jne, aga: sattusin kohale, kus üks tegelane ütleb: "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" – ja siis ikkagi mõtlesin, et kuigi virutasin jämedalt, lähtus see minu häiritud "hingepeenusest" (nimelt: öelda seal kontekstis, et "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" on lame – ja jälle kerkib küsimus: kas lugejad ikka saavad aru, et see ON nooruslik ja pinnapealne lamedus?).
Mõistagi saaks sel teemal paralleele vedada – kui mõelda, et üks kummituslikumaid Ülimina’sid kultuuris on Kristus, keda nii mõnegi rumala poolt peetakse siiani meid "ahistava" headusenõude motivaatoriks, siis mõelgem ka Nietzsche antikristlikule vahkvihale näiteks jne.
Ja mõistagi puudutab mu eelnev jutt (sellest, et me ei kannata mitte niivõrd meie Kurjuse, vaid pigem meie Headuse pärast), üksnes neurootikuid, s. t. normaalseid inimesi, mitte psühhootikuid.
Kureishi romaanis ütleb minajutustaja psühhootikute kohta järgmist: "Mulle meeldis nende keskendumus ja kindlus, nende sümptomipuudus, see, kuidas nad ei pidanud miskiks neid neurootilisi pelgusi ja kabuhirme, mis meie, ülejäänute elu nii raskeks tegid. Psühhootikud paistsid elavat vähimagi mureta, nad suutsid tublisti kriitikat kannatada ning neist said head poliitikud, juhid, kindralid. Paraku oli nende nõrkuseks paranoia, mis võis väga teravaks muutuda."
Psühhootikud on vääramatud (ja kurjad, neid ei lõhesta nende kahtlused, täpsemalt, headus), kuid nende häda on niisiis selles, et neid hakkab ikkagi vaevama pidev paranoiline kahtlus, et teised (neurootikud) võivad olla ideelised "reeturid", inimlikult lõhestunud, kõikuv element – neurootikud ja hüsteerikud ei suuda olla terviklikud "instrumendid" – mis psühhootikute vaatepunktist ei tähista mitte headust, vaid Kurja ennast.
(On näiteks meeles, kui halastamatu ülbusega suhtusid poliitik-"psühhootikud" Toompeale protestima läinud "hüsteerikutest" meditsiinitöötajatesse – ei mingit kahtlust, viimased ei suuda aru saada poliitilis-majanduslikest paratamatustest, ei suuda end jäägitult instrumentaliseerida Tõe ja Euro saabumise teenistusse).

Täna...

...lumi summutab karjed.

"Mitte midagi ei ole öelda"

Ilmunud on üks sellist pealkirja kandev arvustus -
isekalt lahmiv?; õiglaselt tigetsev? - Hanif Kureishi viimase romaani ("Midagi sulle öelda") kohta. Vt eilses Sirbis.

Uus "dekadents"

Feministlikult meelestatuid rõõmustab kurvikate naiste ilmumine moepildile, kuid kas ei tekita see ka kurja kahtlust, et tegu on kalkuleeritud pendlivõnkega... ehk siis mitte "loomulikkuse" ja "tervise" tulekuga, vaid omalaadse "amoraalsuse" ja "dekadentsi" puhanguga – paradoksaalselt siis vaid väikese värskendava üleastumisega (… ja Deleuze’i ja Guattarid tsiteerides,"üleastumine pole tegelikult midagi, ta on vaid jäljendamise vahend").
Ja kas leevendab see iluterrorit?
Kuigi lisandunud on volüümi ja pehmust, on see mõistagi disainitud ja - ütleksin isegi, et - šikk korpulentsus ja kehailu.

Ja kas pole nii, et väikesed erinevused on peaaegu alati masendavamad kui suured erinevused (lõhe reaalsuse ja mudeli vahel piinab seda enam, mida ületatavam see tundub olevat… kuigi seejuures on mõistagi tegu võimatu ülesandega).
Veel tsitaate D & G-lt (seos siinse teemaga jääb aimatavaks): "Iha on fundamentaalselt mitmemõtteline, ja see mitmemõttelisus teeb temast ühe ja sellesama iha, mis hõlmab kõike. (...) mitmemõttelised naised tekitavad lakkamatult naudingut, ja see on ükssama nauding kohtunikele, advokaatidele ja kaebealustele."
Ja veel: "Pagemisjoongi on osa masinast".

"Antikristus" 2

On ka üks teine filmikriitik, kelle sõnavõtt mind tõsiselt üllatas:
"Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks."
Filosoofid on öelnud midagi sellist, et inimenese maailma piir on tema keele piir – selle "keele" all ei mõelda mitte lihtsalt keelt, sõnu, vaid põhikategooriaid, mis struktureerivad inimese mõtte- ja tundemaailma, kontseptuaalset sõrestikku, mille kaudu inimene nähtut ja kogetud suudab mõista jne.
Optimism ja pessimism on kaks sellist kategooriat, mis tunduvat seostuvat lootuse ja lootusetuse kategooriatega.
Kunstiga seotud ootused on sageli seotud lootusega, kunst peaks sisendama lootust: isegi kui seda otseselt ei taheta tunnistada, paistab see enamasti, varjatult ikkagi nii olevat – lootust sisendav film on parem kui film, mis näib pessimistlikult kõnelevat lootusetusest, s. t pessimism kunstis on halb, sest kunst peab aitama inimesel elada, kätkema endas optimismiraasukesi…
Kurb on muidugi mõnikord näha nende raasukeste korjajaid (kõikjalt, lausa kerjates), aga – nad on lihtsalt sellega harjunud (ehk teisitiöelduna, nad mõtestavad elu ja kunsti sellistes keeleraamides).
Kuulsin hiljuti kontoris pealt sellist dialoogi:
A: "No miks sa selline pessimist pead alati olema!?"
B: "Ma ei ole pessimist, ma olen realist…"
Inimene, kes tajub maailma optimismi ja pessimismi kontseptide raamistikus (kes on nende mõistete vanglas) ei mõista realisti – otsustav viga, mille ta realistiga vastamisi olles teeb, on see, et ta tajub realisti pessimistina (s. t iseenda vastandina, sest kolmandat võimalust ei ole tema jaoks olemas).
Ta ei mõista, et realistlik suhtumine ei tähenda sugugi lootusetust (ja ta ei mõista seda seetõttu, et peab lootust optimistide omandiks).
Olla realist ei tähenda loobumist võitlusest (näiteks mõne töise ülesande või elulise probleemi lahendamisel) – realist ei ütle, et me ei suuda seda; ta lihtsalt näeb ette (ja taha) tegelikke probleeme ja kaardistab olukorda selle tõsiduses ja võimalikes (ka äärmuslikes) tagajärgedes; just realist, kui teda kuulataks, võib olla toimivate lahenduste pakkumisel kõige konstruktiivsem, kuna tema konstruktsioonid arvestavad töömahu ja pinge (või piina ja ängi) tegeliku suurusega.
Optimistile tundub, et realist võimendab selle pinge suurust ehk… on pessimist, kes lihtsalt ei suuda või ei taha uskuda ja loota.
Realistile tundub optimist aga sageli sisemiselt nõrga silmadesulgejana probleemide ees või lihtsameelse ullikesena.
Trier ei ole misantroop ja pretensioonikas pessimist – minu meelest on ta täiesti selgelt realist (psühholoogiline realist täpselt samas mõttes nagu muinasjutud on psühholoogiliselt realistlikud, kuigi väliselt fantastilised).
Teda ei saa liigitada paremaks või halvemaks skaalal: optimistlik/pessimistlik, s. t teda ei ole ülepea vaja nii mõtestada.
Ehedad muinasjutud on alati kuidagi vägivaldsed (vägivaldsemad kui Trier), aga just seetõttu on nad psühholoogiliselt realistlikud ja "ravivad" lapsi – kuulajaid; kõnetavad neid mingil teisel (s. t mitte ratsionaalsel) tasandil, kõneldes neile "realistlikult" (kuigi kujundites) kõige hullemast neis endis.
Muidugi on muinasjuttudes oma "optimistlik" lõpp sageli – kas Trieril seda polnud?
Ma mõtlen seda viimast nägemust, kus naised tõusevad pühale mäele ja samas viljad valmivad – ei saa ju enam lihtsamalt ja selgemalt rääkida sellest, mis on "reaalne" nii müüdilisel kui ka psühholoogilisel tasandil.
On see optimism? – Ei, Trier kui realist ütleb, et SEE LIHTSALT ON NII…
Uuemal ajal on muinasjutud (ka vanad muinasjutud) ümber tehtud "humaansemaks" – nad on TÜHJENDATUD sellest ainest, millest me inimestena tegelikult tehtud oleme.
Õunpuu filmi tegelased – mitte ainult peategelane Tõnu – on kõik tühjad, ka Jumal on tühi. Nad on märgid, karikatuurid, žestid… ja see on siis see (näpuga silma torkav, aga cool) humaanne ühiskonnakriitika?
Jah… "kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks" – ja see on siis see lootuseraasuke, mille järele lootuse kerjaja oma väriseva käe sirutab?
Turvaline, eks ole.

"Antikristus"

Elus satume vahel vastamisi asjadega, mis panevad meid ennast (või teisi) ümber hindama – taipame äkki, et see, mida arvanud olime (endast, teistest) ei olnud päriselt õige.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.

Ma ei suutnud uskuda oma silmi, lugedes, mida üks filmikriitik, keda seni olin pidanud intelligentseks, arukaks, oli "Antikristuse" kohta kirjutanud: "Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklike õudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi."
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).

Ahhaa-arthouse

"Püha Tõnu kiusamist" vaadates häiris mind sama asi (ja veelgi enam), mis "Sügisballigi" vaadates -

see, et tegijate mõte ja tegevus (s. t valik või lahendus ühe või teise stseeni või võtte või vaatepildi puhul, ehk siis see, mis "nuppudele" ja miks vajutatakse) on liialt LOETAV.

Selle filmi vaatamisel tekkivaid tundmusi võiks kirjeldada mini-ahhaade jadana:

Ahhaa...selle stseeniga näidatakse nüüd, et...

Ahhaa... seda näidatakse nüüd NII pikalt selleks, et...

Ahhaa... nüüd muusika PÕHJA, et tekitada...

Ahhaa... veel üks viide tuntud stseenile filmiajaloost, kus...

Ahhaa... nüüd tahetakse meile öelda inimeste kohta, et nad...

Ahhaa... see peaks nüüd küll HINGE minema...

Ahhaa...

Ahhaa...

Ahhaa... see on KUNST!

(Katariina Lauk mõjus filmis peaaegu et "võõrkehana" - tema on ka ainus naisosatäitja, keda kiita saaks (ta oleks justkui pärit olnud mingist "paremast filmist"), aga ta on ka parim eesti naisnäitleja oma põlvkonnas.)

Mittelugemissoovitus

Paar tsitaati Hanif Kureishi romaanist "Midagi sulle öelda".
Teatrilavastaja Henry:"Enamik inimesi käitub liiga hästi, (...). Nad lähevad hauda, mõeldes endamisi, kas nad oleksid pidanud ehk teistele rohkem halba tegema, teades, et oleksid jah."
Psühhoanalüütik Jamal: "Ent on vähe inimesi, kes vanast peast soovivad, et nad oleksid elanud vooruslikumat elu. Selle põhjal, mida ma oma toas kuulen, kahetseb enamik inimesi, et nad rohkem pattu ei teinud. Nad kahetsevad ka seda, et nad oma hammaste eest paremini ei hoolitsenud."
Juhin tähelepanu tsitaatides esinevale sõnale "enamik" - ehk ongi minu jaoks selle romaani põhihäda (tüütavus) selles, et jutustatakse pealiskaudselt ENAMIKUST...

Tsüklist "Eros & Agape"

Pilte Saaremaalt

Mõned pildid 3. oktoobril Saaremaal Sakla seltsimajas toimunud "Sakla luulelt" ja aftekalt Maasi hobusetallis Orissaares, korraldas MTÜ Hea On Olla (vt lisa siit ja siit):

Werbung Schule: Hitler im Fokus