Nagu kaks tilka vett

"Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtan neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. (…) Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad. (…) Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia."

(Mati Unt. Vaikimisest. 1986)

"As Peter Sloterdijk put it: "More communication means at first above all more conflict". This is why he is right to claim that the attitude of "understanding-each-other" has to be supplemented by attitude of "getting-out-of-each-other’s-way", by maintaining an appropriate distance, by implementing a new "code of discretion".
European civilisation finds it easier to tolerate different ways of life precisely on account of what its critics usually denounce as its weakness and failure, namely the alienation of social life. One of the things alienation means is that distance is woven into the very social texture of everyday life. (…)

Perhaps the lesson to be learned is that sometimes a dose of alienation is indispensable for peaceful coexistence."

(Slavoj Žižek. Violence. 2008)

Pindpidevuseni

Tundub, et selle luulekoguga ("Su ööd on loetud") jõudis ka Asko Künnap omas laadis mingi täiuslikkuse, küpsuseni, mitte et sai "valmis", nii öelda ei kõlaks hästi... teised selle "põlvkonna" luuletajad (nomina sunt odiosa, s. t nimed on vihatavad) jõudsid selleni varem, eks te ise tea, aga ega ma nende kõigi teiste puhul ei oska - kohe lambist küll mitte - näppu peale panna sellele kogule, nendele kogudele, kus nad SELLENI jõudsid, selle oma sisemise potentsiaali maksimaalse kummumiseni, pindpidevuse piirini, teatud mõttes siis non plus ultra' ni. Künnapi selle kogu puhul, ma jätan selle endale meelde, see mulle NII tundub.
Rooste peeker ajab muidugi üle ääre (vist) juba mõnda aega - tilgub, nõretab, VOOLAB, nii see juba kord on.
Kui sisemine kõver tippu jõuab, ei tähenda see veel (enamasti) aastapreemiat.
Kellel ei oleks KÕVER, oleks ühtlane tõus? Kellel on, kellel võiks olla (teravalt) sakiline... eks paistab.
Nivoo (näiline) säilitamine on ka ik-ka-gi võimalik.
Oled sa juba lugenud, Ivar?

Värske "Vedelik" väljas (subjektiivne fotoreportaaž)

Teatud põhjustel (vein + vein + džinn + džinn + džinn + šampus + šampus + džinn + džinn + džinn...) muutus üritus mulle tähistajate tasandil voolavaks, aga nii palju kui ma aru sain, leidis 19. detsembril Andres Särevi kortermuuseumis aset "Vedeliku" (?) nr 6. esitlus.

Jana Lepik luulet lugemas.

Elo Viiding ja keegi raamatukujundaja (nime ei mäleta), kellega esimest korda kohtusin vist 1998. aastal Krullide juures, tutvumas värske väljaandega.

Keegi, keda tutvustati kui Vello Väärtnõu, st Eesti esibudisti poega (nime ei mäleta) - kartis, et näeb pildil halb välja ja väitis, et on Romanovite veresugulane.

Kusti (August) Künnapu ja Elo Viiding - juba 2 aastat tagasi (Võsul) rääkisin Kustile, et tahaks mõnd tema maali ära osta, nüüd sai kokku lepitud, et külastan lähemal ajal tema ateljeed, et midagi välja valida.

Sandra Jõgeva - "Tere, no mida sina siin teed?"

Elo Viiding ja keegi, keda tutvustati kui Ott Arderi poega (nime ei mäleta), tutvumas värske väljaandega. Tegevuspaik on kandunud KUKU klubisse.

Perfektsionistidele

"Possible slight imperfection of the leather material indicate further guarantee of quality."

Alati kui juhtun mõnelt tootesildilt lugema taolisi meeldetuletusi, olen sisimas liigutatud, tänulik ja mul on tunne, et ka mind võidakse mõista.

Päeva tsitaat (mis paneb mõtlema evolutsiooni teleoloogiale)

Freud Lichtenbergi kohta:

"Ta imestab, et
kassidel on kasukas just nende kohtade peal kaks auku, kus neil asetsevad silmad.“
(S. Freud, "Nali ja selle seos teadvustamatusega", lk 71)

Žižek on hakanud tõsiselt üle viskama

Olen ka ise kogenud, et ullikeselik, st piinlikkust tekitavalt ebakompetentne vaimustus Žižekist on nüüdseks (vist) laiemalt levinud ka kohalike humanitaar- ja kunstiüliõpilaste seas.

Larval Subjectist leidsin lingi Adam Kirschi kriitilisele kirjutisele “The Deadly Jester” (The New Republic) – terviktekstini peaks jõudma siit.
All on väljavõte teksti lõpust, kus Kirsch väidab, et Žižek on popkultuuri, nalja, rõveduse, liialduste ja paradokside katte varjus jõudnud kahtlaselt lähedale eelmise sajandi kurjuse – totalitarismi, revolutsioonilise terrori, utoopilise vägivalla ja anti-semitismi – rehabiliteerimisele, kuid tema kuulajad on kardetavasti liialt LÕBUSTATUD selleks, et tema mõttekäikude tegelikku sisu tabada.
“Under the cover of comedy and hyperbole, in between allusions to movies and video games, he is engaged in the rehabilitation of many of the most evil ideas of the last century. He is trying to undo the achievement of all the postwar thinkers who taught us to regard totalitarianism, revolutionary terror, utopian violence, and anti-Semitism as inadmissible in serious political discourse. Is Zizek's audience too busy laughing at him to hear him? I hope so, because the idea that they can hear him without recoiling from him is too dismal, and frightening, to contemplate.”

Vastukajasid Kirschi kriitikale näed siin ja siin ja siin.

Prostitutsioonist – akadeemiliselt

Akadeemik Jaan Unduskil täitus eelmisel kuul 50. aastat, ühinen õnnitlejatega.
"Loomingus" aeti juubelijuttu, ilmus ka intervjuu juubilariga, mida huviga lugesin – eriti "intrigeerivaks" osutus looke sellest, kuidas ta kunagi Viinis läks öösel pärast pikka ja pingutavat kirjatööd linna peale "selga sirutama" ja kohtus prostituutidega.
Esitan tolle huvipakkuva lõigukese väikeste väljajätetega (Looming nr 11, 2008):
"Eks tulnudki kaks tüdrukut ligi ja kutsunud endaga kaasa… Olid intelligentsed ja loomuliku olekuga, teenisid vist õppimise kõrvalt lisaraha. Küsisin siis, mis maksab… See pani mind tõesti imestama, ütlesin, et 20 minuti pärast pole ju üldse mõtet teemat üles võtta. Kui tahad kauem, maksad mitme korra eest, vastasid nemad. Selline masindamise-eetika tekitas tõesti kõhedust… miks pean mina neile selle rügamise eest maksma – hoopis nemad peaksid minule maksma, et ma nende juures käin! See on vist loogika, mille peale naised ise hästi ei tule… prostituut võib olla ekspluataator. Esmajoones on see ikka ahnus, mis välja paistab. No nii, sellised põgusad isiklikud kohtumised õpetavad rohkem psühholoogiat kui ideoloogiliselt korrektse prostitutsioonidiskursuse jälgimine."
Kas ei aita see sõnavõtt piiluda meeste, isegi (või eriti) vaimsete, lugenud meeste mõttemaailma telgitagustesse?
Mulle mõjus see jutt kuidagi ehmatavalt upsaka ja rumalana, rumal-upsakana (millal on upsakus rumalusest lahus?) - kõneleja upsakus väljendub teadjaks saanu, valgustatu positsioonis, ülevalt-alla-suhtumises, tema rumalus aga uskumatus naiivsuses, eluvõõruses.
Kui küpse meheeani uskuda 19. sajandi Vene kirjandust, kus prostituute on kujutatud Kristuse sarnaste, mehe seisukohalt lunastavat (kristlik-eetilist) alget kandvate olenditena, siis võib päris elul - kui sellesse korrakski n-ö sukelduda - olla tõesti mitte eriti meeldivaid üllatusi varuks.
Meenus üks lugu "1001 öö muinasjuttudest", mis räägib sellest, kuidas üks mees jõuab kõrbes ekseldes koopani, kus kolm tarka talle ütlevad: "Just sind oleme siin 300 aastat oodanud!"
Muinaslugu Gürteli-tänaval oleks välja näinud aga nii:
kõrgemaist sfääridest väsinud kangelane kohtub mõtlikult jalutades kahe elurõõmsa prostituudiga, kes talle ütlevad: "Oo, Sina Prillitatud ja Kõrgelaubaline, just Sind oleme siin tundide viisi jalalt jalale tammudes oodanud, tahame pakkuda Sulle taevalikke naudinguid, viia Sind õndsuse tippudeni, meie noored kehad on just Sinu jaoks loodud ja kui Sinu üllastelt huultelt juhtub pudenema mõni hindamatu tarkusetera, siis oleme igaveseks Sinu tänuvõlglased."
Mulle tundub, et sellise tohmanliku - või vähemalt tohmanlikult mõjuva - valgustuseni, ahaa-ma-nägin-teid-läbi-tundeni, milleni Undusk Gürtelil jõudis (prostituudid on kasuahned, ilma eetikata olendid, kes lihtsalt ekspluateerivad mehi) on võimalik jõuda ainult siis, kui eelduseks (taustaks) on mehelik fantaasia NAUTIVAST PROSTITUUDIST, kes teeb seda, mida ta teeb, üksnes selle pärast, et see tegelikult talle meeldib ja järelikult ei peaks ta raha üldse tahtmagi (ehk siis, nõuda raha millegi eest, mida nauditakse, on ebaeetiline, ekspluataatorlik).

Tõehetk

Eile õhtul rabas mind teleka ees šokeeriv mõte:

kui vähe on inimesi, kelle elu ja tegevus huvitaksid mind rohkem kui Emily Procteri osatäitmine CSI Miamis.

Sürrealism KUMUs

Teen sissekande KUMUs käigu meenutuseks - eks ole ju blogil ka "päeviku" funktsioon (hiljem hea vaadata, kus ja millal sai käidud, mida loetud jne).
Mis seekord sinna tõmbas oli muidugi Pompidou'st tulnud "Sürrealism Euroopa fotokunstis 1924-1947".
Tahaks mõistagi rohkem teemasse süveneda, aga piirdun vaid ühe uiuga, nimelt - olles päris pikalt silmitsenud 1924. aastal ilmunud väljaande "La Révolution surréaliste" esikaant, tegin ootamatult naiivsevõitu avastuse: nad kõik on nii ONTLIKULT riides, väliselt on võimatu vahet teha, kas fotodel on juristid või sürrealistid, arstid või avangardistid, baptistid või boheemlased. Mingit vabamat või hooletumat joont on küll tunda, aga muidu - kõik puha kõrralikud kodanlased.
Teistsuguseid mehi ilmselt tollal veel ette ei kujutatudki.
Millal siis ikkagi toimus suur pööre - meeste vabanemine ülikondadest ja lipsudest? Millal kaotasid ülikonnad-lipsud lõplikult oma universaalsuse mehe vormina ja hakkasid tähistama erinevust (kindlat staatust, ametit, eluhoiakut jne)?
Mäletan, et veel 80ndatel uskus mu ema, et käin ülikoolis loengutel ülikonnaga (tema standardkujutlus mehest, ka isa omaaegsetelt ülikooli piltidelt mäletan, et ta oli seal alati ülikonnas), mina käisin aga kampsuni ja ketsidega.
Ühe grupipildi tolle ajakirja kaanelt tõstan siin eriliselt esile (autoriks Man Ray ehk Emmanuel Radnitzky).
Situatsioon sarnaneb küll mõne firma juhatuse koosolekule, kus härrad on mingi üliolulise dokumendi koostamiseks koondunud naissekretäri ümber, kuid tegu on hoopis "ilmsiune seansiga" (waking dream séance): juhtivad sürrealistid on kogunenud Simone Bretoni ümber, kes meediumina tipib trükimasinasse – eeldatavasti siis transis, psüühiliseks "automaadiks" taandatuna – automaatset kirjutist (écriture automatique).
Naine kui instrument ja mediaator, mehhaaniline üleskirjutav käsi, mis paneb kirja meeste avasilmi nähtud unenägusid, st tekste, mis ei kuulu ega saa kunagi kuuluma naisele endale.
Mõneti meenutas see mulle Salpêtrière'i kliinikus tehtud kuulsat pilti - mehed väga tõsiste ja murelike nägudega kuulamas ja vaatamas, mis nägusid naishüsteerik teeb ja mida ta kokku patrab...

Kes meist ei unistaks rannast ja raamatust (ehk kuidas reklaamida lugemisiha)

This pocketbook with bikini tan lines is an ingenious print ad for Debolsillo Publishers (a subsidiary of Random House). The inconspicuous little label on the swimsuit modestly says, “THIS SUMMER, READ A BOOK.” It’s an extremely creative and concise way of creating a provocative tone without actually having a single woman photographed.
Ad agency Bassat Ogilvy of Barcelona proves with this ad that reading can be sexy, especially in the sun.

Nohu haiku III

nuusata vaid kui
tahad siis sinuni-ii
jõuda võib see-ee