Provokatsiooni loogika

Autokommentaarina ühele eelmisele postitusele Orlani kunsti kohta.

Slavoj Žižeki "Ideoloogia subliimsest objektist" leidsin ühe selgitava lõigu poliitilise provokatsiooni loogika kohta, mis tagantjärele tundub kehtivat ka Orlani puhul:
"Punkar, kes jäljendab "sadomasohhistlikku" võimurituaali, ei kujuta endast mitte ründajaga samastuvat ohvrit (nagu tavaliselt arvatakse). Vastupidi, võimustruktuurile antakse positiivse jäljendusaktiga edasi negatiivne sõnum: sa oled küll võimas, aga ikkagi impotentne. Sa ei saa mind tõeliselt haavata!" (lk 243-244).

Punkarite rituaalsele (kuigi sageli klounaadlikule) "sadomasohhismile" viitavad siis ilmselt neetidega nahkjahkid, žiletiterade kultus, keha läbistamine haaknõeltega jms.

Ka Orlan sooritab positiivse jäljendusakti, st kehastub ründajaga samastuvaks ohvriks (laseb ISE enda kallal sooritada ilulõikusi, nii et ISIKLIKUST (kehast) saab tõepoolest POLIITILISE (seksismi jne) kehastus), kuid ainult selleks, et lõppkokkuvõttes anda võimule - tõsi küll, narkoosi all, kuid kas pole ka punkarid "narkoosi" all - edasi negatiivne sõnum: vaadake, ma naeratan operatsioonilaual, see ei tee mulle midagi, mind ei saagi haavata, sest minu keha ei ole ju mina!

Cassavetese filmist

Esmaspäeval kinos “Sõprus” Ameerika indie-filmide lavastaja John Cassevetese “A Woman Under the Influence” (1974)
Kõige enam jääb kindlasti meelde Mabeli osatäitja Gena Rowlandsi nägu, näomiimika, näo plastika – seda filmi vaadates justkui avastad (teadvustad) uuesti NÄO, näo kui väljendusvahendi.
Helifilmide ajastul sellist rõhku näole (üldisemalt mitteverbaalsele väljenduslikkusele) eriti ei kohta, filmi vaatamise ajal ütlesingi endale, et “Rowlands mängib helifilmis nagu tummfilmides mängitakse”; sellel on oma hind – tajume sellist ilmekust, väljenduslikkust liialdusena, sinna on sisse kirjutatud veidrus, hullus, see on tavatu (filmis ütleb mees oma naise kohta: “She is not crazy, she is unusual”).
Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et “hakkas nägusid tegema”, st püüdis eriti ilmekalt oma suhtumist väljendada, nii käituvad ka koomikud, Jim Carrey jt. Kas ei mõju ka tummfilmides näitlejad alati pisut koomiliselt, liigutavalt totralt või lihtsameelselt, isegi siis kui nad muret või kurbust väljendavad ja kõik ilmetesse tahavad panna.
Mäletan, et kunagi võtsin poisikesena spordilaagris ette eksperimendi – olla terve päeva rääkimata; hakkasin aga paratamatult näoilmetega liialdama (kui siiski mingit reageeringut tuli näidata) ja sain ühel hetkel aru, et mõjun lihtsalt lollakana.
Õppetund on siis selline, et ekspressiivne liialdus, väline ilmekus tekitab tunde sisemisest TÜHJUSEST, tühjast subjektist – see mõte filmitegijatel oligi (naist mingi küllase “substantsi” või püsiva iseduse kätkemiskohana olemas ei olnudki, “Ütle, kes ma pean olema, ma võin olla ükskõik kes,” kordas filmis naine mehele). Välisele liialdusele vastab niisiis sisemine puudulikkus.
Ja vastupidi - poker face, ilmetu, läbitungimatu nägu võib mõjuda targalt, tekitada “sügavuse”, sisemise rikkuse efekti, väljendades väga palju (potentsiaalselt, peidetult): välise puudulikkusele vastab sisemine liiasus.

Rassismist

(See jutt siin on vastuseks Aare kommentaaridele eelmise postituse all.)
Täna olin koos ühe töökaaslasega rõdul ja ta juhtis mu tähelepanu ühele asjale.
Kõrvalolevast lasteaiast kostsid laste hääled, hõiked, hüüded. Ta ütles, et näe, kui eesti ja vene lapsed on koos, siis alati kostab vene laste lärm teistest üle. Tahtsin suusoojaks midagi ühmata temperamentide erinevuse kohta, aga ei viitsinud, mõtlesin millestki muust.
Ma tean, et ta – see mu töökaaslane – on staazhikas isamaliitlane, nende peres on alati väga pidulikult tähistatud vabariigi aastapäeva (kogu sugu tuleb kokku ja heisatakse lipp maakodus); ükskord, kui ma söögilauas möödaminnes ütlesin, et tajun Eestis võõravaenu (implitsiitselt venelaste suhtes), läks ta endast täiesti välja, hakkas värisema, tähendab – juba see, et nii võiks keegi tajuda, on vihastamapanev.
Nii.
Millega on tegu?
Kas ma võiksin kahtlustada teda võõravihas, tembeldada teda ksenofoobiks ("ideologiseerida")? Kas ma võiksin kahtlustada, et tema fantasmis moondus liivakast meie väikese Eesti mudeliks, allegooriaks, kus venelased meie losse jätkuvalt lagastavad ja meist üle lõugavad?
Ma ei usu kuidagi, et ta põhimõtteliselt venelasi ei salli või et tema suhtumine oleks lihtsalt mingi "ideoloogia" tagajärg või – nagu sa ütled - "sümptom" (ideoloogiad ISE on sümptomid, sümptomaatilised).
Õige venelane (teine) õiges kohas, õigel ajal ja õige hääletooniga – miks mitte? mis sellise vastu saab olla?
Thats the point!
Ja selles punktis võiksin ma temaga ühineda – jah, ka mina tahan seda, see on inimlik, see soov, et see teise karjumine (see hääle-jouissance, see võõrastust tekitav "vürts" teises) mind nii sitta moodi ei häiriks.
On isiklikult (näiteks juba lapsepõlves) kogetud vastumeelsused, on perekondlikult pühitsetud "rahvuslikud" väärtused ja pühadused ja... on partei, on ideoloogia...
Kuidas, kus maalt, kui terava skalpelliga eristada personaalset, spontaanset fantaasiat (näiteks isiklikku, enam või vähem teadvustamata fantaasiakonstruktsiooni sellest, kuidas mul on halb kellegi teise pärast, kes on röövinud minult hüve ja pannud mind kannatama) populistlikust "ideoloogiast"?
Kas ideoloogia ülesandeks ei ole kanaliseerida meie änge, viha, üleoleku- või ülekohtutunnet, toituda sellest, õhutada seda, näidata näpuga, sildistada... tõotada õnne teatud takistuste (juutide, võõra maitsega vürtsiste toitude, käratsevate vene tatikate) kõrvaldamisel. Hoida MEID kokku vastandades meid teistele.
Kas pole ahvatlev (fantaseerida)?
Lühidalt, ma ikkagi arvan, et rassismi (ksenofoobiaga jms) on nagu alkoholismiga – esmalt tuleb sul tunnistada, et, jah, mina, see-ja-see OLEN rassist ja jään selleks elu lõpuni, aga ma võitlen endas sellega, teadvustan seda endas, hoian seda tagasi ja mind toetavad kaasvõitlejad.
Sest häiritus teisest, eriti tema liiglähedusest on inimesele loomuomane, tuleneb tema Mina tingimustest, konstitutsioonist (ma olen selles punktis puhas lacanist).
Me oleme rassistideks sündinud (poleks nõudlust, poleks ka pakkumist, natsiparteid, -ideoloogiat).
Kultuurikiht oli, on ja jääb hapraks. Freud - ja kogu psühhoanalüüs, kui jätta kõrvale "kiirteraapiad" - on pessimistlik inimeste ja nende paradiisliku kooseksistentsi võimalikkuse suhtes.
Miks näiteks targad budistid räägivad kirgedest vabanemisest?
Millest SELLINE – tõesti hjuuudz - pessimism inimloomuse suhtes? Ja mis "kired" need siis peaasjalikult on ("anna mulle!... kao siit minema!... tahan rohkem, tahan sinu oma!... ära ole mul ees!...")? Neist kirgedest vabanemiseks, pangem tähele, tuleb vabaneda ei millestki vähemast kui MINAST (no kas pole hull lugu).
Ja ma ei ole kunagi suutnud taibata, kuidas või miks usutakse, et psühhoanalüüs "vabastab" – millest?
Infantiilsusest?
Eneseuuringute ja -ületuste lõputust vaevalisusest?

"Tere! Käisin teraapias. Mul on nüüd kõik korras!"
No tere hommikust!

Nostalgia

Hiljuti küsis mult üks vanem naisterahvas muu jutu käigus, et mida mina, väikelinnast pärit inimene, arvan HU? laulust “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
Teda tundus riivavat väikelinnade halvustamine – tema ajal, s. t. nõukogude ajal neid pigem idealiseeriti (a la “Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää...”).
Seletasin midagi rabedalt, seda laulu kaitstes, ja pakkusin lõpuks välja päästvana pähe turgatanud mõtte – tegelikult ju ka selles laulus omal moel POETISEERITAKSE väikelinnu...
Ja mida rohkem see laul mulle kõrvu on jäänud, seda enam olen selles veendunud - s. t. seda enam filtreerub, settib ja kristalliseerub sealt minu jaoks välja PUHAS nostalgia (lad. keelest tuletuvalt “nostos” + “algos”: “kojunaasmisevalu”): melanhoolne igatsus “kodu” järele, mida enam pole või, täpsemalt, mis eksisteeribki ihaldatud kujul vaid tagasivaates, retroaktiivselt.
Eelkõige peitub laulu nostalgilisus muidugi esituse ja tunde tasandil, kuid ka otseselt sisus, sõnades, millest vist kiputakse mööda vaatama (“kus igal pool ei voha hullult kaubandus, kus mõned endiselt ei lukustagi ust... seal kõiki tunned hästi nime pidi... sa olid oma klassi parim, sa olid oma maja parim...sa olid oma linna parim”: maailm oli siis veel väike, hõlmatav, see maailm olid sina ise, sa ise täitsid selle piirid jne).
Võib-olla tabavad sellist nostalgiat seal vaid need, kes väikelinnades kasvanuna on end seal tegelikult alati, juba algusest peale – juba “oma klassi parimatena” – väga irdunult, väga vales kohas tundnud (näiline paradoks).
Kodulinnas käies olen alati kurb, mitte selle pärast, mida enam ei ole, vaid selle pärast, mida pole kunagi olnudki: igatsuse objekt on alati lõhestunud, ta pole enam – ja pole kunagi olnudki – siin ja praegu, tema ise, identne iseendaga, nii nagu ka mina pole kunagi olnud identne iseendaga ja oma ümbrusega (oma kuulumistes kuhugi)...
Lühidalt, tundub, et laulu populaarsus ei tulene mitte sellest kõige pinnalisemalt tajutavast – ja ilmselt paljudele solvavalt või halvustavana mõjuvast - sõnumist (väikelinnad mõjuvad depressiivselt oma lolluses, piiratuses jne), vaid teisest, nostalgilisest (fantasmaatilisest) sõnumist.
Teatava paralleelina on siin õpetlik üks videolõik Slavoj Žižekist, kus ta üritab veenda, et “Helisev muusika” saavutas populaarsuse mitte tänu esmasel, narratiivsel, “ametlikul” tasandil paiknevale paatosele ja sõnumile (antifašistlik, demokraatlik väikelinn Austrias seismas vastu fašistlikele anastajatele), vaid tänu teisel, tekstuurilisel, virtuaalsel tasandil paiknevale RASSISTLIKULE fantaasiale.
Ta niisiis õpetab, et filmi või mis tahes taiese realistlik (narratiivne) ja fantasmaatiline (tekstuuriline, virtuaalne) tasand võivad diametraalselt vastanduda.