Nagu kaks tilka vett

"Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtan neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. (…) Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad. (…) Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia."

(Mati Unt. Vaikimisest. 1986)

"As Peter Sloterdijk put it: "More communication means at first above all more conflict". This is why he is right to claim that the attitude of "understanding-each-other" has to be supplemented by attitude of "getting-out-of-each-other’s-way", by maintaining an appropriate distance, by implementing a new "code of discretion".
European civilisation finds it easier to tolerate different ways of life precisely on account of what its critics usually denounce as its weakness and failure, namely the alienation of social life. One of the things alienation means is that distance is woven into the very social texture of everyday life. (…)

Perhaps the lesson to be learned is that sometimes a dose of alienation is indispensable for peaceful coexistence."

(Slavoj Žižek. Violence. 2008)

Pindpidevuseni

Tundub, et selle luulekoguga ("Su ööd on loetud") jõudis ka Asko Künnap omas laadis mingi täiuslikkuse, küpsuseni, mitte et sai "valmis", nii öelda ei kõlaks hästi... teised selle "põlvkonna" luuletajad (nomina sunt odiosa, s. t nimed on vihatavad) jõudsid selleni varem, eks te ise tea, aga ega ma nende kõigi teiste puhul ei oska - kohe lambist küll mitte - näppu peale panna sellele kogule, nendele kogudele, kus nad SELLENI jõudsid, selle oma sisemise potentsiaali maksimaalse kummumiseni, pindpidevuse piirini, teatud mõttes siis non plus ultra' ni. Künnapi selle kogu puhul, ma jätan selle endale meelde, see mulle NII tundub.
Rooste peeker ajab muidugi üle ääre (vist) juba mõnda aega - tilgub, nõretab, VOOLAB, nii see juba kord on.
Kui sisemine kõver tippu jõuab, ei tähenda see veel (enamasti) aastapreemiat.
Kellel ei oleks KÕVER, oleks ühtlane tõus? Kellel on, kellel võiks olla (teravalt) sakiline... eks paistab.
Nivoo (näiline) säilitamine on ka ik-ka-gi võimalik.
Oled sa juba lugenud, Ivar?

Värske "Vedelik" väljas (subjektiivne fotoreportaaž)

Teatud põhjustel (vein + vein + džinn + džinn + džinn + šampus + šampus + džinn + džinn + džinn...) muutus üritus mulle tähistajate tasandil voolavaks, aga nii palju kui ma aru sain, leidis 19. detsembril Andres Särevi kortermuuseumis aset "Vedeliku" (?) nr 6. esitlus.

Jana Lepik luulet lugemas.

Elo Viiding ja keegi raamatukujundaja (nime ei mäleta), kellega esimest korda kohtusin vist 1998. aastal Krullide juures, tutvumas värske väljaandega.

Keegi, keda tutvustati kui Vello Väärtnõu, st Eesti esibudisti poega (nime ei mäleta) - kartis, et näeb pildil halb välja ja väitis, et on Romanovite veresugulane.

Kusti (August) Künnapu ja Elo Viiding - juba 2 aastat tagasi (Võsul) rääkisin Kustile, et tahaks mõnd tema maali ära osta, nüüd sai kokku lepitud, et külastan lähemal ajal tema ateljeed, et midagi välja valida.

Sandra Jõgeva - "Tere, no mida sina siin teed?"

Elo Viiding ja keegi, keda tutvustati kui Ott Arderi poega (nime ei mäleta), tutvumas värske väljaandega. Tegevuspaik on kandunud KUKU klubisse.

Perfektsionistidele

"Possible slight imperfection of the leather material indicate further guarantee of quality."

Alati kui juhtun mõnelt tootesildilt lugema taolisi meeldetuletusi, olen sisimas liigutatud, tänulik ja mul on tunne, et ka mind võidakse mõista.

Päeva tsitaat (mis paneb mõtlema evolutsiooni teleoloogiale)

Freud Lichtenbergi kohta:

"Ta imestab, et
kassidel on kasukas just nende kohtade peal kaks auku, kus neil asetsevad silmad.“
(S. Freud, "Nali ja selle seos teadvustamatusega", lk 71)

Žižek on hakanud tõsiselt üle viskama

Olen ka ise kogenud, et ullikeselik, st piinlikkust tekitavalt ebakompetentne vaimustus Žižekist on nüüdseks (vist) laiemalt levinud ka kohalike humanitaar- ja kunstiüliõpilaste seas.

Larval Subjectist leidsin lingi Adam Kirschi kriitilisele kirjutisele “The Deadly Jester” (The New Republic) – terviktekstini peaks jõudma siit.
All on väljavõte teksti lõpust, kus Kirsch väidab, et Žižek on popkultuuri, nalja, rõveduse, liialduste ja paradokside katte varjus jõudnud kahtlaselt lähedale eelmise sajandi kurjuse – totalitarismi, revolutsioonilise terrori, utoopilise vägivalla ja anti-semitismi – rehabiliteerimisele, kuid tema kuulajad on kardetavasti liialt LÕBUSTATUD selleks, et tema mõttekäikude tegelikku sisu tabada.
“Under the cover of comedy and hyperbole, in between allusions to movies and video games, he is engaged in the rehabilitation of many of the most evil ideas of the last century. He is trying to undo the achievement of all the postwar thinkers who taught us to regard totalitarianism, revolutionary terror, utopian violence, and anti-Semitism as inadmissible in serious political discourse. Is Zizek's audience too busy laughing at him to hear him? I hope so, because the idea that they can hear him without recoiling from him is too dismal, and frightening, to contemplate.”

Vastukajasid Kirschi kriitikale näed siin ja siin ja siin.

Prostitutsioonist – akadeemiliselt

Akadeemik Jaan Unduskil täitus eelmisel kuul 50. aastat, ühinen õnnitlejatega.
"Loomingus" aeti juubelijuttu, ilmus ka intervjuu juubilariga, mida huviga lugesin – eriti "intrigeerivaks" osutus looke sellest, kuidas ta kunagi Viinis läks öösel pärast pikka ja pingutavat kirjatööd linna peale "selga sirutama" ja kohtus prostituutidega.
Esitan tolle huvipakkuva lõigukese väikeste väljajätetega (Looming nr 11, 2008):
"Eks tulnudki kaks tüdrukut ligi ja kutsunud endaga kaasa… Olid intelligentsed ja loomuliku olekuga, teenisid vist õppimise kõrvalt lisaraha. Küsisin siis, mis maksab… See pani mind tõesti imestama, ütlesin, et 20 minuti pärast pole ju üldse mõtet teemat üles võtta. Kui tahad kauem, maksad mitme korra eest, vastasid nemad. Selline masindamise-eetika tekitas tõesti kõhedust… miks pean mina neile selle rügamise eest maksma – hoopis nemad peaksid minule maksma, et ma nende juures käin! See on vist loogika, mille peale naised ise hästi ei tule… prostituut võib olla ekspluataator. Esmajoones on see ikka ahnus, mis välja paistab. No nii, sellised põgusad isiklikud kohtumised õpetavad rohkem psühholoogiat kui ideoloogiliselt korrektse prostitutsioonidiskursuse jälgimine."
Kas ei aita see sõnavõtt piiluda meeste, isegi (või eriti) vaimsete, lugenud meeste mõttemaailma telgitagustesse?
Mulle mõjus see jutt kuidagi ehmatavalt upsaka ja rumalana, rumal-upsakana (millal on upsakus rumalusest lahus?) - kõneleja upsakus väljendub teadjaks saanu, valgustatu positsioonis, ülevalt-alla-suhtumises, tema rumalus aga uskumatus naiivsuses, eluvõõruses.
Kui küpse meheeani uskuda 19. sajandi Vene kirjandust, kus prostituute on kujutatud Kristuse sarnaste, mehe seisukohalt lunastavat (kristlik-eetilist) alget kandvate olenditena, siis võib päris elul - kui sellesse korrakski n-ö sukelduda - olla tõesti mitte eriti meeldivaid üllatusi varuks.
Meenus üks lugu "1001 öö muinasjuttudest", mis räägib sellest, kuidas üks mees jõuab kõrbes ekseldes koopani, kus kolm tarka talle ütlevad: "Just sind oleme siin 300 aastat oodanud!"
Muinaslugu Gürteli-tänaval oleks välja näinud aga nii:
kõrgemaist sfääridest väsinud kangelane kohtub mõtlikult jalutades kahe elurõõmsa prostituudiga, kes talle ütlevad: "Oo, Sina Prillitatud ja Kõrgelaubaline, just Sind oleme siin tundide viisi jalalt jalale tammudes oodanud, tahame pakkuda Sulle taevalikke naudinguid, viia Sind õndsuse tippudeni, meie noored kehad on just Sinu jaoks loodud ja kui Sinu üllastelt huultelt juhtub pudenema mõni hindamatu tarkusetera, siis oleme igaveseks Sinu tänuvõlglased."
Mulle tundub, et sellise tohmanliku - või vähemalt tohmanlikult mõjuva - valgustuseni, ahaa-ma-nägin-teid-läbi-tundeni, milleni Undusk Gürtelil jõudis (prostituudid on kasuahned, ilma eetikata olendid, kes lihtsalt ekspluateerivad mehi) on võimalik jõuda ainult siis, kui eelduseks (taustaks) on mehelik fantaasia NAUTIVAST PROSTITUUDIST, kes teeb seda, mida ta teeb, üksnes selle pärast, et see tegelikult talle meeldib ja järelikult ei peaks ta raha üldse tahtmagi (ehk siis, nõuda raha millegi eest, mida nauditakse, on ebaeetiline, ekspluataatorlik).

Tõehetk

Eile õhtul rabas mind teleka ees šokeeriv mõte:

kui vähe on inimesi, kelle elu ja tegevus huvitaksid mind rohkem kui Emily Procteri osatäitmine CSI Miamis.

Sürrealism KUMUs

Teen sissekande KUMUs käigu meenutuseks - eks ole ju blogil ka "päeviku" funktsioon (hiljem hea vaadata, kus ja millal sai käidud, mida loetud jne).
Mis seekord sinna tõmbas oli muidugi Pompidou'st tulnud "Sürrealism Euroopa fotokunstis 1924-1947".
Tahaks mõistagi rohkem teemasse süveneda, aga piirdun vaid ühe uiuga, nimelt - olles päris pikalt silmitsenud 1924. aastal ilmunud väljaande "La Révolution surréaliste" esikaant, tegin ootamatult naiivsevõitu avastuse: nad kõik on nii ONTLIKULT riides, väliselt on võimatu vahet teha, kas fotodel on juristid või sürrealistid, arstid või avangardistid, baptistid või boheemlased. Mingit vabamat või hooletumat joont on küll tunda, aga muidu - kõik puha kõrralikud kodanlased.
Teistsuguseid mehi ilmselt tollal veel ette ei kujutatudki.
Millal siis ikkagi toimus suur pööre - meeste vabanemine ülikondadest ja lipsudest? Millal kaotasid ülikonnad-lipsud lõplikult oma universaalsuse mehe vormina ja hakkasid tähistama erinevust (kindlat staatust, ametit, eluhoiakut jne)?
Mäletan, et veel 80ndatel uskus mu ema, et käin ülikoolis loengutel ülikonnaga (tema standardkujutlus mehest, ka isa omaaegsetelt ülikooli piltidelt mäletan, et ta oli seal alati ülikonnas), mina käisin aga kampsuni ja ketsidega.
Ühe grupipildi tolle ajakirja kaanelt tõstan siin eriliselt esile (autoriks Man Ray ehk Emmanuel Radnitzky).
Situatsioon sarnaneb küll mõne firma juhatuse koosolekule, kus härrad on mingi üliolulise dokumendi koostamiseks koondunud naissekretäri ümber, kuid tegu on hoopis "ilmsiune seansiga" (waking dream séance): juhtivad sürrealistid on kogunenud Simone Bretoni ümber, kes meediumina tipib trükimasinasse – eeldatavasti siis transis, psüühiliseks "automaadiks" taandatuna – automaatset kirjutist (écriture automatique).
Naine kui instrument ja mediaator, mehhaaniline üleskirjutav käsi, mis paneb kirja meeste avasilmi nähtud unenägusid, st tekste, mis ei kuulu ega saa kunagi kuuluma naisele endale.
Mõneti meenutas see mulle Salpêtrière'i kliinikus tehtud kuulsat pilti - mehed väga tõsiste ja murelike nägudega kuulamas ja vaatamas, mis nägusid naishüsteerik teeb ja mida ta kokku patrab...

Kes meist ei unistaks rannast ja raamatust (ehk kuidas reklaamida lugemisiha)

This pocketbook with bikini tan lines is an ingenious print ad for Debolsillo Publishers (a subsidiary of Random House). The inconspicuous little label on the swimsuit modestly says, “THIS SUMMER, READ A BOOK.” It’s an extremely creative and concise way of creating a provocative tone without actually having a single woman photographed.
Ad agency Bassat Ogilvy of Barcelona proves with this ad that reading can be sexy, especially in the sun.

Nohu haiku III

nuusata vaid kui
tahad siis sinuni-ii
jõuda võib see-ee

Nohu haiku II

Kastraadi kihu -
omada sind, Lolita*,
organ tundetu

*Haiku inspireeris kingiks saadud Lolita Lempicka Au Masculin, mille lõhnast mul nohu tõttu aimu ei ole.
Ühtlasi tervitused Liiale ja Ainile!

Nohu haiku I

sinihallitus-
juustul vaid täna mingitki
maitset veel tundsin

Minustki võib saada indiaanlane?

No nii, head sõbrad,
seekord midagi erilist.

Minu eelmise postituse kommentaarides saate lugeda ühe ehtsa Oklahoma kandi kuti, st tõelise punanaha põlastavaid ridu – kas ma, eesel ja vääritu koer, üldse tean, mida tähendab "Oklahoma" tema emakeeles, Choctaw keeles jne?
Uurisin kohkunult, süütundlikult järele ja nüüd tean, et okla humma (people+red) tähendab tema keeli punanahku, "punaseid inimesi".
Veel uurisin järele – muidugi ikka internetist – kuidas nemad "aitäh" ütlevad ja vastasin talle tänades (jätke meelde: "Yakokí").
Muidugi ei usu, et ta mu irooniast aru saab, eks paistab, kas või kuidas ta üldse vastab.
Ma ei usu, et ta teab, kes on Kafka, ja ei usu, et tal üldse pähegi tuleks seda kusagilt järele uurida (ja täpselt samuti – miks küll? – ei tule minul pähe temalt küsida "kas sa, oinas, üldse tead, kes on Kafka?").
Ja ikkagi.

On tunne, et lisaks tänamisele peaksin veel midagi tegema, – täpsemalt – et ma peaksin temalt vabandust paluma.
Mille pärast? Tema Choctaw keele vastutustundetu pruukimise (ära võtmise, moonutamise, vägistamise) pärast?

Kõigi valgete meeste süütegude pärast?
(Muuseas mõtlesin, et panen siia illustratsiooniks mõne päris indiaanlase pildi, aga siis mõtlesin, et äkki keegi näeb selles oma Hinge röövimist, nii et loobusin, kõhe tunne tekkis - oma lapsepõlve iidoli, Gojko Mitici pildist siiski loobuda ei suutnud.)
Lugesin tema blogi, vaatasin talle nii-öelda silma (seal on väljas tema noorpõlvepilt) ja arvan mõistvat tema mõnitava suhtumise (üht) võimalikku lisapõhjust – täitsa huvitav oli teada saada, et Oklahomas elav indiaanlane (uhke vähemuse liige) EI KUULUGI Obama pooldajate hulka, keeldub padukonservatiivina teda presidendiks nimetamast ja on marus kohaliku meedia peale, kus temasuguseid vastalisi on püütud rassistidena näidata.
Nii et Istuva Sõnni Winchester nägi mu blogis oma kalli Okla Humma all põlatud "sotsialisti" Obama propagandapilti ja – postituse sisu mõistmata – pani igaks juhuks laksu ära…
Selline siis ongi minu (siiani) lähim kontakt indiaanlastega, kellede mineviku kohta ma poisikesena lugesin.
Ja seda enam ma tean, et me kõik oleme ohvrid ja tema – indiaanlane – eriti.
Kordame seda mantrat nagu Mari Kiduke – meie kõik, mina, sina ja tema oleme OHVRID.
Kogu selle jutuga siin tahtsin jõuda selleni, et tõenäoliselt on antud juhul tegemist ühe minu kõige eksklusiivsema kogemusega nii-öelda haavatavast Teisest (vulnerable Other).
Kui Slavoj Žižek kirjutab oma viimases raamatus ("Violence"), et "the central human right in late-capitalist society is the right not to be harassed", siis võiks selle tegelikult ju ümbersõnastada ka nii: keskseks inimõiguseks hiliskapitalismis on õigus tunda end haavatu, tagakiusatu, solvatuna, see on õigus teadlikult (reflekteeritult ja deklareeritult) olla kannataja, kellegi või millegi ohver.
See on jõudnud äärmusse "through an attitude of narcissistic subjectivity which experiences the self as vulnerable, constantly exposed to a multitude of potential "harassments".
Sellisest haavatavusest võib kujuneda uim, sõltuvus.
Või nagu kunagises viinareklaamis öeldi – "Põhjuse leiab alati!"
Kas ma tahaksin olla indiaanlane, ohver? Ei.
Ma lülitaksin hea meelega ennast välja sellest alandatute ja solvatute ringist – Sartre´i eksistentsialismist ja Lacani psühhoanalüüsist mõjutatuna tahaksin olla (iseenda) põhjus, mitte millegi tagajärg.
Intuitiivselt olen ma selle poole alati püüelnud.

Baracki-karisma

“Rasketel aegadel on eriti oluline, et karismaatiline liider, kellesse rahvas usub, asuks riiki juhtima…“

“Vaatlejate hinnangul suutis Barack Obama oma isikliku karismaga valijaskonda innustada…“

“Obama ei ole mitte ainult karismaatiline kõnemees…”

"Obama on noor ja karismaatiline liider, kellel on piisavalt intellekti…“

"Karismaatiline, kuid poliitikas suhteliselt noor Obama kompenseeris neid puudujääke…"
"See, mida Obama on näidanud oma poliitilise talendi, intuitsiooni, intelligentsuse ja karismaga…"
Jne, jne.
Alates tipp-poliitikute sõnavõttudest kuni suvaliste kommijate postitusteni, üks on selge -

Obama on karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline...

Ma eriti ei jälginudki Ameerika presidendi valimisi, aga Obama karismaatilisuse PAPAGOILIK korrutamine jäi silma ja kõrvu ja tekitas minus niiöelda tunnetusliku ebakõla ("kognitiivse dissonantsi").
Ehk siis – see, mida ma temast KUULSIN (mida mind taheti temast arvama panna), ei vastanud sellele, mida ma NÄGIN, ja kuigi ma sellesse ebakõlasse siis ei süvenenud, jäi see ikkagi kripeldama...
Kust otsast Obama siis NII karismaatiline on (või tuleks NÜÜD juba öelda, et OLI) –

sellist iseloomustust ei jagata ju niisama lihtsalt suhteliselt meeldivatele, nooruslikele ja oskuslikult laveerivatele kõnemeestele (eriti sellisel suurel suurte esinejate maal nagu Ameerika).
Teleintervjuude põhjal jäi mulje, et vähemalt iga teine Obama ameeriklasest toetaja, aktivist oli karismaatilisem (kiirgavam, veendunum, mõjuvam) kui Obama…
Kuigi Obama karismaatilisust pidevalt rõhutati (kas ei tekita see juba iseenesest kahtlusi - mida sellega varjata püütakse? tema "kahvatust"?), ei innustanud valijaskonda mitte niivõrd tema ISIKLIK karisma, vaid miski "objektiivsem"...

Ja veel,

minu isikliku karisma-lokaatori kohaselt on Michelle isiksusena kõvasti karismaatilisem.

Paranoikude tuleproov

Lacani kuulsa - ja näiliselt kummalise - vormeli kohaselt kujutab inimkõne endast sellise suhtlusolukorra tekitamist, kus saatja saab vastuvõtjalt tagasi iseenda sõnumi ümberpööratud kujul ("Le langage humain constituerait donc une communication où l’émetteur reçoit du récepteur son propre message sous une forme inversée“; ingliskeelses tõlkes: „Human Language (…) constitutes a communication in which the sender receives his own message back from the receiver in an inverted form“)
Selle vormeli kaudu kirjeldab Lacan (inter)subjektiivse inimkõne lähtelist vormi, funktsionaalse keelesüsteemi ülenemist (subjektiveerumist) inimlikuks kõneks. Mida sellega täpsemalt mõeldud on?
(1) Esiteks seda, et iga kõneleja kehtestab oma kõne kaudu teise (kuulaja, vastuvõtja) reaalsuse, st omistab talle mingi (sümboolse) seisundi, paigutab ta mingisse (psühholoogilisse) olukorda, millesse ta ise on kõnelejana sisse või kaasa haaratud (siin on tavaliselt näiteks toodud nn performatiivseid, st sümboolseid mandaate jagavaid ja imaginaarseid "universume" loovaid lausungeid nagu „Sa oled mu naine“, „Sa oled mu isand“).
(2) Sellisest fundamentaalsest lähtekohast tuletub järgmine – ja palju huvitavam või paradoksaalsem – tähendus, nimelt see, et kõne sisaldab alati mingit subjektiivselt eeldatud vastust iseendale (la parole inclut toujours subjectivement sa réponse).
(3) Kolmandaks – ja kõige kokkuvõtteks – määratleb lacanlik vormel kogu inimkommunikatsiooni omalaadse "paranoilise“ struktuurina, mille puhtaimaks näiteks ongi paranoikude kõne: kui paranoik loeb kellegi indiferentsesse käitumisse sisse vaenulikkuse tundemärke, saab ta ju tegelikult teiselt tagasi iseenda eitatud, varjatud sõnumi („Ma vihkan teda ja tahan talle halba“), kuigi ümberpööratud kujul (“Tema vihkab mind ja tahab mulle halba“).
Tõuke selle kirjapanekuks andsid hiljuti "Õhtulehest" loetud Hannes Vanaküla kommentaarid Nastja võidu kohta („Selgeltnägijate tuleproovis“). Saates samuti osalenud, kuid haledalt lüüa saanud kõneleja ülimad (nii "vaimsed" kui ka materiaalsed) ambitsioonid väljenduvad seal just nimelt inverteeritud kujul.
Niisiis - lacanliku kommunikatsiooni-vormeli puhas näide: "Mind päris huvitab, kas neil jätkub julgust tunnistada, et kokkumängu taga oli saate vaadatavuse üleskruvimine ja raha teenimine. Või oli eesmärgiks tekitada Eesti jaoks uus nii-öelda vaimne juht, kelle abil saab kriisiolukorras rahva mõtteviisi mõjutada ja suunata – ikoon nimega Nastja?"

Nagu kaks tilka vett

Sigmund Freud "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (Tänapäev 2008)
""Nalja ja selle seost teadvustamatusega” on nimetatud Sigmund Freudi kõige lõbusamaks, kuid samas kõige filosoofilisemaks teoseks. Freud uurib siin ohtrate naljanäidete varal naljale iseloomulikke tehnikaid, tendentse ja motiive ning nalja sotsiaalseid tagamaid."
"Elas kord... Muinasjuturaamat" (Avita 2008) "Kirjastuse 20. sünnipäevaks ilmus üks tõeliselt suur raamat. Muinasjuturaamat, millist varem pole nähtud. Hiiglaslike kaante vahele on koondatud jutte eri maailmajagude rahvastelt. Kogumik on mitmekesine ja mõjub värskelt."

Lihtsa-elu-Žižek!

Aus ülestunnistus ühelt Kunstiakadeemia magistrandilt - olin andnud neile eksamiks lugeda Freudi "Ahistus kultuuris":

"Tunnistan ausalt üles, et mul oli Freudi Ahistus kultuuris raske lugeda, sest kippusin kinni jääma detailidesse, milles ma temaga ei nõustunud või mis tekitasid minus kahtlusi. (…) Niisiis lugesin Slavoj Žižeki raamatut Looking Awry ja paari artiklit Vikerkaarest (…). Kuna Žižek eelkõige analüüsib erinevaid artifacte psühhoanalüüsi seisukohalt, siis oli see hoopis lihtsam ja huvitavam lugemine…."

(Kaido Ole maalil on siin ainult illustreeriv tähendus.)

Kehaga kirjutamine

Pärast Soo(b)loogi lugemist tunnen end alati sutsuke kehvasti, kuidagi tühise, vaimult nõdra ja... isegi räpasena -
mis on ikkagi minu kui mehe, inimese ja kirjutaja (ühiskondlik, intellektuaalne) missioon?
Keda mina aitan? Mis sügavama või laiema eesmärgi nimel - peale isikliku nartsissismi - ma siin ülepea nikerdan, kui...
juba noid upakil naisi seal blogipäises nähes (püüan küll SINNA mitte vaadata - võtan seda isegi kui omamoodi "proovikivi") tajun oma krokodilli-ajus ehk aju kõige madalamas, fundamentaalses osas ühe impulsi tekkimist:
tahaks hammustada.
Inimaju on reetlikult ebakultuurne.

Hüvasti, sealiha

"Veider küll, ma olin aastaid arutanud, et peaks taimetoitlaseks hakkama. Õigupoolest oli ette tulnud pikki aegu, mil ma liha ei söönud. Aga ma pidin kirjanike klubis tihti võlgu sööma ja siis polnud mul julgust erirooga nõuda. Selle kõik jätsin ma kõrvale ajal, mil ma sain oma veendumuste järgi tegutseda. Ma pahvatasin nüüd järsult: "Ma vabandan väga, aga ma olen taimetoitlane."
Otsekohe puistati mind üle küsimustega teistest laudadest, mille vahele ma olin surutud. (...) Mis on mu taimetoitluse põhjus? Kas ma teen seda tervise pärast? Arstide korraldusel? Kas see on seotud mu usuga? Mehed paistsid olevat solvunud, et olin seltskonda toonud lahkheli. Nad olid siia tulnud mõnu tundma, mitte loomade ja kalade kannatuste üle filosofeerima."
("Eksinud Ameerikasse", lk 50-51)
Selle tsitaadiga Isaac Bashevis Singerilt tähistan SEALIHA SÖÖMISE LÕPETAMIST isiklikus elus, kanu ja kalu söön edasi, kommenteerima ("filosofeerima") ei hakka, kuid üheks "liblika tiivalöögiks", mis sellise sisemise - näiliselt isetekkelise, kusagilt keha ja teadvustamatuse piirimaalt võrsunud - otsuseni, äratundmiseni, TÕRKENI viis, võis muuhulgas olla ka Singeri lugemine.
Tõe huvides meenutan ka mõni aeg tagasi Viru Keskuse Toidumaailma degusteerimisletilt saadud tükikest roiskunud toorsinki, mis raku tasandil jälkustunde tekitas.

Nii ladestuvad sinusse - näiliselt latentseina - erinevad tegurid, nii füsioloogilised (orgaanilised) kui ka kultuurilised (tekstuaalsed), et ükskord (snap!) TÕDE kohale jõuaks.

Tõrge sealiha söömisel tuleb sinu ellu nagu armumine - sa ise ei saa sinna (enam) midagi parata, see on (alati juba) juhtunud, see on (alati juba) otsustatud.

Singeri pildi kohta vt Jewish Pressist.

No One

Olen katsunud oma piiratud võimete ja võimaluste kohaselt kursis olla ka kõige värskema lacanliku kirjandusega.
Loomuomasest nalja-huvist lähtudes - sest tuleb ju spetsialiseeruda - valisin hiljuti välja ja tellisin endale Alenka Zupančiči väidetavalt KOOMIKA (ja KOMÖÖDIA) olemust selgitava uurimuse "The Odd One In. On Comedy".
Pean tunnistama, et plahvatuslikult targemaks ei saanud, nagu psühhoanalüütiliste tõdede või vormelite puhul ikka - selleks, et neid aplitseerima asuda (näiteks mingi konkreetse nähtuse või teksti koomiliste aspektide selgitamisel) tuleb endal üsna palju ja pinevalt edasi ja juurde mõelda objektist ja kontekstist tõukudes.
Nii et kiiret kasu ei lõiganud, aga näiteks kuskil 4-5 lehekülje ulatuses sain häid kasutamiskõlblikke teadmisi sellest, mida ikkagi mõelda fallose (kui kastratsiooni tähistaja) all ja kuidas mõista Lacani kuulsat vormelit il n’y a pas de rapport sexuel.
Lisan ka Zupančiči üldistavad (pseudo-matemaatilised) valemid koomilise efekti kohta.
Põhimõtteliselt esitavad need mingi algselt eeldatava (või kujuteldava) Terviku, Ühtsuse, Ühe lõhestumist ja teatava jäägi, x-i tekkimist (x on koomiline objekt - kujundlikult liivatera, mis mingi masina- või kaadervärgi krigisema paneb):

½ + ½ = 1 + x

x = 1 – (½ + ½ )

"In short, when in comedy some (imaginary) One-ness or Unity splits in two, the sum of theses two parts never again amounts to the inaugural One; there is a surplus that emerges in this split, and constantly disturbs the One."
(lk 185)

Töövõit

Täna,
8. novembril kell 13 lõpetasin 20. sajandi mõtteloo kogumikku mõeldud artikli Jacques Lacanist. Järgneb muidugi toimetamine jne.
Blogisse pole viimastel kuudel teinud ühtegi sissekannet eeskätt seetõttu, et põhimõtteliselt oli blogi mõeldud tööl tekkivate (või, õigemini, tahtlikult tekitatud) pauside täitmiseks, väikeseks näpatud lõbuks - viimastel kuudel olen täitnud need pausid aga Lacanist kirjutamisega.
Kirjutasingi selle artikli - mis küllap kunagi ka ilmub - töö juures, (reklaami)töö kõrvalt, see on tõeline töövõit,
võit töö üle.
Lacani SKEEMIST, mille siivutus on silmnähtav:
rim on naudingurõngas (näiteks pä..kurõngas), tungi goal on tuim, mehhaniline rõngas nühkimine (tungi tsirkuleerimine),
iha aim on tabada iha põhjusobjekti, väikest a-d, mis on muidugi tühi (hallutsinatoorne) objekt ja paigutub kuhugi keha, objekti fantasmaatilisse sisemusse.
On tunne, et kõik ei ole veel p....s!

Noorpõlve radadel

Mõni aeg tagasi Räpinas, oma sünnipaigas käies avastasin mõisapargi vaiksest puudealusest hämarusest siiani puutumata, likvideerimata okupatsiooniaegse mälestusmärgi. Eks selliseid leidugi nüüd ainult niiöelda ääremaadel.
Tegelikult ma muidugi ei avastanud seda, lihtsalt teadvustasin, et - ahhaa - jah - siin see ju on, on kogu aeg olnud.
Kunagi käidi selle suure kivi taga alukaid vahetamas (paarkümmend meetrit eemal voolab Võhandu - Räpina kuulus mõisapark asub teatavasti Võhandu jõkke "sopistuval" poolsaarel - ja seal oli meie kandi noorte populaarne ujumiskoht), häda korral ka kuseti või koguni situti sinna.
Kivil on kiri:
Kangelased on surematud inimeste mälestustes
M. Gorki
NÕUKOGUDE VÕIMU EEST MÕRVATUTELE AASTAIL 1918-1919
Pargi teiselt poolelt avaneb aga ilmselt üks Räpina ilusamaid, kuulsamaid, piltpostkaardilikumaid vaateid:

"Flandria päevikust"

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikust" jäi silma järgmine mõttekäik: "Vaimne on kõige kehalisem".
Mõistagi on vaimsus seotud alati elulaadiga, kuid Õnnepalu rõhutab just füüsilist aspekti: vaimset elu elatakse (või tuleks elada) kogu kehaga, igapäevase kehalise tegevusena.
Omal moel kogesin (või täheldasin) seda ka "Flandria päevikut" lugedes - suutsin selle lugemiseks lülituda vajalikule vaimsele lainele alles hiljuti puhkusel olles, kui mu kehaline tegevus (või, laiemalt, kogu eluviis) kattus vähemalt mingiski plaanis autori enda eluviisiga tolle päeviku kirjutamise ajal Flandrias: päevade üksluisus, vihmasabin akna taga, lühidad jalutuskäigud, korrapäraselt serveeritud toidud jne, ehk siis: piiratud tegevusvõimalustega loid jõudeelu (võiks öelda koguni, et KEHALINE TEGEVUSETUS).
Nädala ajaga sain läbi umbes pool päevikust, alla kahesaja lehekülje - ühelt poolt tundub, et oleks tulnud aeglasemalt lugeda (selleks, et autori ja tema raamatu sisemises rütmis püsida: lugemisaeg olgu vastavuses kirjutamisajaga); teisalt jälle mõtlen, et äkki oleks pidanud siiski rohkem pingutama, sest ega selle raamatu lugemiseks vajalikku (ideaalset) kehalis-vaimset elurütmi ei pruugi ju niipea kogeda.
Üks, mis päevikust välja koorub, on minu meelest see, et isegi seda lihtsat või "loomulikku" mungaelu, mida kirjutaja näib pooldavat või mis talle hingelähedane paistab olevat (kuigi seal Flandrias on ta selleks ka sunnitud), ei saa niisama LIHTSALT elada, see vajab toetuseks fantaasiat, fiktsiooni, projektsiooni kirjutaja alter ego'st vana keskaegse mungana, kes surmakünnisel lindudega kõneleb:
"Miski ei keela mul välja mõtlemast seda ennast, kes elas ja suri seitse ja pool sajandit tagasi. Ta on sama fiktiivne kui see, kes kirjutab neid päevikumärkmeid tänasest Flandriast, kuigi viimane ehk tundub usutavam".
Ka oma lihtsuses, lihtne olemises tuleb ennast lihtsalt välja mõelda, toetuda "iseenda" lihtsuse, lihtsa elutarkuse fiktsioonile, selle fantasmaatilisele võimalikkusele KELLEGI TEISENA.
Lihtsus on fiktsioon, mille peab projitseerima iseendasse kui Teise (keskaegsesse munka, alter ego'sse), nii nagu tarkus on fiktsioon ja nõuab selle projitseerimist alte Weise'sse, vanasse tarka mehesse.

Provokatsiooni loogika

Autokommentaarina ühele eelmisele postitusele Orlani kunsti kohta.

Slavoj Žižeki "Ideoloogia subliimsest objektist" leidsin ühe selgitava lõigu poliitilise provokatsiooni loogika kohta, mis tagantjärele tundub kehtivat ka Orlani puhul:
"Punkar, kes jäljendab "sadomasohhistlikku" võimurituaali, ei kujuta endast mitte ründajaga samastuvat ohvrit (nagu tavaliselt arvatakse). Vastupidi, võimustruktuurile antakse positiivse jäljendusaktiga edasi negatiivne sõnum: sa oled küll võimas, aga ikkagi impotentne. Sa ei saa mind tõeliselt haavata!" (lk 243-244).

Punkarite rituaalsele (kuigi sageli klounaadlikule) "sadomasohhismile" viitavad siis ilmselt neetidega nahkjahkid, žiletiterade kultus, keha läbistamine haaknõeltega jms.

Ka Orlan sooritab positiivse jäljendusakti, st kehastub ründajaga samastuvaks ohvriks (laseb ISE enda kallal sooritada ilulõikusi, nii et ISIKLIKUST (kehast) saab tõepoolest POLIITILISE (seksismi jne) kehastus), kuid ainult selleks, et lõppkokkuvõttes anda võimule - tõsi küll, narkoosi all, kuid kas pole ka punkarid "narkoosi" all - edasi negatiivne sõnum: vaadake, ma naeratan operatsioonilaual, see ei tee mulle midagi, mind ei saagi haavata, sest minu keha ei ole ju mina!

Cassavetese filmist

Esmaspäeval kinos “Sõprus” Ameerika indie-filmide lavastaja John Cassevetese “A Woman Under the Influence” (1974)
Kõige enam jääb kindlasti meelde Mabeli osatäitja Gena Rowlandsi nägu, näomiimika, näo plastika – seda filmi vaadates justkui avastad (teadvustad) uuesti NÄO, näo kui väljendusvahendi.
Helifilmide ajastul sellist rõhku näole (üldisemalt mitteverbaalsele väljenduslikkusele) eriti ei kohta, filmi vaatamise ajal ütlesingi endale, et “Rowlands mängib helifilmis nagu tummfilmides mängitakse”; sellel on oma hind – tajume sellist ilmekust, väljenduslikkust liialdusena, sinna on sisse kirjutatud veidrus, hullus, see on tavatu (filmis ütleb mees oma naise kohta: “She is not crazy, she is unusual”).
Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et “hakkas nägusid tegema”, st püüdis eriti ilmekalt oma suhtumist väljendada, nii käituvad ka koomikud, Jim Carrey jt. Kas ei mõju ka tummfilmides näitlejad alati pisut koomiliselt, liigutavalt totralt või lihtsameelselt, isegi siis kui nad muret või kurbust väljendavad ja kõik ilmetesse tahavad panna.
Mäletan, et kunagi võtsin poisikesena spordilaagris ette eksperimendi – olla terve päeva rääkimata; hakkasin aga paratamatult näoilmetega liialdama (kui siiski mingit reageeringut tuli näidata) ja sain ühel hetkel aru, et mõjun lihtsalt lollakana.
Õppetund on siis selline, et ekspressiivne liialdus, väline ilmekus tekitab tunde sisemisest TÜHJUSEST, tühjast subjektist – see mõte filmitegijatel oligi (naist mingi küllase “substantsi” või püsiva iseduse kätkemiskohana olemas ei olnudki, “Ütle, kes ma pean olema, ma võin olla ükskõik kes,” kordas filmis naine mehele). Välisele liialdusele vastab niisiis sisemine puudulikkus.
Ja vastupidi - poker face, ilmetu, läbitungimatu nägu võib mõjuda targalt, tekitada “sügavuse”, sisemise rikkuse efekti, väljendades väga palju (potentsiaalselt, peidetult): välise puudulikkusele vastab sisemine liiasus.

Rassismist

(See jutt siin on vastuseks Aare kommentaaridele eelmise postituse all.)
Täna olin koos ühe töökaaslasega rõdul ja ta juhtis mu tähelepanu ühele asjale.
Kõrvalolevast lasteaiast kostsid laste hääled, hõiked, hüüded. Ta ütles, et näe, kui eesti ja vene lapsed on koos, siis alati kostab vene laste lärm teistest üle. Tahtsin suusoojaks midagi ühmata temperamentide erinevuse kohta, aga ei viitsinud, mõtlesin millestki muust.
Ma tean, et ta – see mu töökaaslane – on staazhikas isamaliitlane, nende peres on alati väga pidulikult tähistatud vabariigi aastapäeva (kogu sugu tuleb kokku ja heisatakse lipp maakodus); ükskord, kui ma söögilauas möödaminnes ütlesin, et tajun Eestis võõravaenu (implitsiitselt venelaste suhtes), läks ta endast täiesti välja, hakkas värisema, tähendab – juba see, et nii võiks keegi tajuda, on vihastamapanev.
Nii.
Millega on tegu?
Kas ma võiksin kahtlustada teda võõravihas, tembeldada teda ksenofoobiks ("ideologiseerida")? Kas ma võiksin kahtlustada, et tema fantasmis moondus liivakast meie väikese Eesti mudeliks, allegooriaks, kus venelased meie losse jätkuvalt lagastavad ja meist üle lõugavad?
Ma ei usu kuidagi, et ta põhimõtteliselt venelasi ei salli või et tema suhtumine oleks lihtsalt mingi "ideoloogia" tagajärg või – nagu sa ütled - "sümptom" (ideoloogiad ISE on sümptomid, sümptomaatilised).
Õige venelane (teine) õiges kohas, õigel ajal ja õige hääletooniga – miks mitte? mis sellise vastu saab olla?
Thats the point!
Ja selles punktis võiksin ma temaga ühineda – jah, ka mina tahan seda, see on inimlik, see soov, et see teise karjumine (see hääle-jouissance, see võõrastust tekitav "vürts" teises) mind nii sitta moodi ei häiriks.
On isiklikult (näiteks juba lapsepõlves) kogetud vastumeelsused, on perekondlikult pühitsetud "rahvuslikud" väärtused ja pühadused ja... on partei, on ideoloogia...
Kuidas, kus maalt, kui terava skalpelliga eristada personaalset, spontaanset fantaasiat (näiteks isiklikku, enam või vähem teadvustamata fantaasiakonstruktsiooni sellest, kuidas mul on halb kellegi teise pärast, kes on röövinud minult hüve ja pannud mind kannatama) populistlikust "ideoloogiast"?
Kas ideoloogia ülesandeks ei ole kanaliseerida meie änge, viha, üleoleku- või ülekohtutunnet, toituda sellest, õhutada seda, näidata näpuga, sildistada... tõotada õnne teatud takistuste (juutide, võõra maitsega vürtsiste toitude, käratsevate vene tatikate) kõrvaldamisel. Hoida MEID kokku vastandades meid teistele.
Kas pole ahvatlev (fantaseerida)?
Lühidalt, ma ikkagi arvan, et rassismi (ksenofoobiaga jms) on nagu alkoholismiga – esmalt tuleb sul tunnistada, et, jah, mina, see-ja-see OLEN rassist ja jään selleks elu lõpuni, aga ma võitlen endas sellega, teadvustan seda endas, hoian seda tagasi ja mind toetavad kaasvõitlejad.
Sest häiritus teisest, eriti tema liiglähedusest on inimesele loomuomane, tuleneb tema Mina tingimustest, konstitutsioonist (ma olen selles punktis puhas lacanist).
Me oleme rassistideks sündinud (poleks nõudlust, poleks ka pakkumist, natsiparteid, -ideoloogiat).
Kultuurikiht oli, on ja jääb hapraks. Freud - ja kogu psühhoanalüüs, kui jätta kõrvale "kiirteraapiad" - on pessimistlik inimeste ja nende paradiisliku kooseksistentsi võimalikkuse suhtes.
Miks näiteks targad budistid räägivad kirgedest vabanemisest?
Millest SELLINE – tõesti hjuuudz - pessimism inimloomuse suhtes? Ja mis "kired" need siis peaasjalikult on ("anna mulle!... kao siit minema!... tahan rohkem, tahan sinu oma!... ära ole mul ees!...")? Neist kirgedest vabanemiseks, pangem tähele, tuleb vabaneda ei millestki vähemast kui MINAST (no kas pole hull lugu).
Ja ma ei ole kunagi suutnud taibata, kuidas või miks usutakse, et psühhoanalüüs "vabastab" – millest?
Infantiilsusest?
Eneseuuringute ja -ületuste lõputust vaevalisusest?

"Tere! Käisin teraapias. Mul on nüüd kõik korras!"
No tere hommikust!

Nostalgia

Hiljuti küsis mult üks vanem naisterahvas muu jutu käigus, et mida mina, väikelinnast pärit inimene, arvan HU? laulust “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
Teda tundus riivavat väikelinnade halvustamine – tema ajal, s. t. nõukogude ajal neid pigem idealiseeriti (a la “Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää...”).
Seletasin midagi rabedalt, seda laulu kaitstes, ja pakkusin lõpuks välja päästvana pähe turgatanud mõtte – tegelikult ju ka selles laulus omal moel POETISEERITAKSE väikelinnu...
Ja mida rohkem see laul mulle kõrvu on jäänud, seda enam olen selles veendunud - s. t. seda enam filtreerub, settib ja kristalliseerub sealt minu jaoks välja PUHAS nostalgia (lad. keelest tuletuvalt “nostos” + “algos”: “kojunaasmisevalu”): melanhoolne igatsus “kodu” järele, mida enam pole või, täpsemalt, mis eksisteeribki ihaldatud kujul vaid tagasivaates, retroaktiivselt.
Eelkõige peitub laulu nostalgilisus muidugi esituse ja tunde tasandil, kuid ka otseselt sisus, sõnades, millest vist kiputakse mööda vaatama (“kus igal pool ei voha hullult kaubandus, kus mõned endiselt ei lukustagi ust... seal kõiki tunned hästi nime pidi... sa olid oma klassi parim, sa olid oma maja parim...sa olid oma linna parim”: maailm oli siis veel väike, hõlmatav, see maailm olid sina ise, sa ise täitsid selle piirid jne).
Võib-olla tabavad sellist nostalgiat seal vaid need, kes väikelinnades kasvanuna on end seal tegelikult alati, juba algusest peale – juba “oma klassi parimatena” – väga irdunult, väga vales kohas tundnud (näiline paradoks).
Kodulinnas käies olen alati kurb, mitte selle pärast, mida enam ei ole, vaid selle pärast, mida pole kunagi olnudki: igatsuse objekt on alati lõhestunud, ta pole enam – ja pole kunagi olnudki – siin ja praegu, tema ise, identne iseendaga, nii nagu ka mina pole kunagi olnud identne iseendaga ja oma ümbrusega (oma kuulumistes kuhugi)...
Lühidalt, tundub, et laulu populaarsus ei tulene mitte sellest kõige pinnalisemalt tajutavast – ja ilmselt paljudele solvavalt või halvustavana mõjuvast - sõnumist (väikelinnad mõjuvad depressiivselt oma lolluses, piiratuses jne), vaid teisest, nostalgilisest (fantasmaatilisest) sõnumist.
Teatava paralleelina on siin õpetlik üks videolõik Slavoj Žižekist, kus ta üritab veenda, et “Helisev muusika” saavutas populaarsuse mitte tänu esmasel, narratiivsel, “ametlikul” tasandil paiknevale paatosele ja sõnumile (antifašistlik, demokraatlik väikelinn Austrias seismas vastu fašistlikele anastajatele), vaid tänu teisel, tekstuurilisel, virtuaalsel tasandil paiknevale RASSISTLIKULE fantaasiale.
Ta niisiis õpetab, et filmi või mis tahes taiese realistlik (narratiivne) ja fantasmaatiline (tekstuuriline, virtuaalne) tasand võivad diametraalselt vastanduda.

Üks öö

Pildike Võsu rannalt ööl vastu 22. juunit.
Taevas on raskem (kaalukam) kui maa, maastik.
SUBSTANTSIAALSEM (lad. k bukvaalselt "all-seisvam").
Nii et pildi "alus" - see, millel ta PÕHINEB - on otseselt üleval.
Talmudis on põhjendatud kippahi (pigimütsi) kandmist umbes nii: "Katke oma pea, sest teie kohal on taevane vägi".

Ateist ja müstik

"Kas pole kummaline, et samu tekste lugedes võime Woolfi ateismilt jõuda hõlpsasti millegi selliseni, mida võiks lihtsustavalt – ja vabandan juba ette selle lihtsustuse ja paratamatult piiratuks jäämise pärast – nimetada Woolfi müstitsismiks? Ilmselt ei saa tegu olla juhusliku kokkusattumisega, et Woolfi kirjandusliku ateismi selgitamiseks on Lackey valinud välja just need kaks romaani („Orlando” ja „Lained”), mis mõne teise kriitiku jaoks on väga selgeks tunnistuseks Woolfi pöördest müstitsismi poole aastatel 1927–1931."

(Loe lähemalt siit.)

Kiuslikult

David Lynchi intervjuus Eesti Ekspressile mõni aeg tagasi hakkas silma üks koht, üks üllatav võrdpilt: “Armastuse saladus on selles, et see tuleb esmalt iseendas üles leida, siis suudad ka teise inimese puhul palju enamaga leppida... Ja ma ei tea, kas sellest on aru saadud või mitte, aga need, kes on armastuse iseendas leidnud, mõjuvad kui filmistaarid, neil on sedasorti karisma, säde, külgetõmme, mida teistel pole. See on nagu raha pangas!"
See, mis silma jäi, oli armastuse võrdlemine RAHAGA, vahetusväärtuste ekvivalendiga, mis omakorda tõi meelde Gianni Vattimo mõtted nihilismist Nietzsche ja Heideggeri järgi (“Nihilismi apoloogia”, Akadeemia 1995/7).
Heideggeril annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta taandub jäägitult väärtuseks – ja väärtust tuleks siin mõista rangelt kui vahetusväärtust.
“Nihilism on seega olemise redutseerumine vahetusväärtuseks,” kirjutab Vattimo.
Kas ei võiks siis – kiuslikult – öelda, et Lynch, kes redutseerib oma võrdpildis armastuse rahaks, mille ainus väärtus on VAHETUSVÄÄRTUS, on ülim nihilist?
Ja kui Marxi jaoks tähendas vahetusväärtuste üleüldiseks saamine “üleüldiseks saanud prostitutsiooni”, siis – kas pole filmistaarid, kellega Lynch võrdleb karismaatiliselt mõjuvaid armastajaid, resp. armastuse leidnuid, samuti prostituudid (kogu staarinduse mõte ju selles ongi, et nende imetlemine “maksab”)?
Mõjuda armastades nagu filmistaar, mõjuda nagu keegi, kel on raha pangas – meie ahvatlemine selliste "porganditega" tähendab niisiis meie ahvatlemist vahetatavuse loogikaga, mitte aga niiöelda autentsuse või pärisomasusega (nende viimaste puhul ei tohiks kehtida olemise või - antud juhul siis - armastuse, armastajaks olemise lahustumine “väärtuse voolavusse, üleüldise ekvivalentsuse piiramatutesse transformatsioonidesse”).
Aga võrdpilte, mis kõnelevad millegi väärtusliku või kõige väärtuslikuma – kas pole “väärtuslik” juba iseenesest varjatult nihilistlik-merkantiilne sõna? – omandamisest mingi vahetuse või "äritehingu" kaudu, leidub igal ajal, kuigi iselaadseid.
Kui Lynchi jaoks on armastus nagu raha pangas (mille muuga Hollywoodis võrreldagi midagi ihaldusväärset, mis sulle rahu, õnne ja teiste imetluse kindlustab), siis Aurelius Augustinuse jaoks oli Jumala arm nagu hinnaline, st ostetav KALLISKIVI: “Olin juba leidnud hinnalise kalliskivi, mille ostmiseks tuli kõik endale kuuluv ära müüa,” kirjutab ta “Pihtimustes” (8; I:2).
Ja Piiblis on taevariik nagu peidetud varandus, mida saab OSTA (kuigi see ostmine mõjub pigem kui kõige ohverdamine): “Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis, ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu” (Mt, 13:44,45).
Kas me ei osta ka jõule - kulutame kogu raha ninn-nännile, et siis kuuse all istudes tunda midagi tõelist, midagi, mida vähemalt mõnel härdushetkel EI VAHETAKS MITTE MILLEGI VASTU.
(Ja igaks juhuks piltide kohta, et Lynchi pildi all ei ole teine Lynch, vaid Vattimo.)