Tõeline saatan

Taavi Eelmaa kirjutas Marilyn Mansoni kontserdist Saku Suurhallis:
“Aga absoluutseks tipuks ja õhtu päästjaks oli üks tagasihoidlik mees mu kõrval, kes kannatlikult õlut juues show venivat algust ootas. Kui lõpuks kostis ähvardav kitarririff, mis hakatust tõotas, muutus muidu endassetõmbunud tüüp ärevaks. Ta pöördus, puudutas mind õlast ja vaatas sügavalt enda seest läbi punaste silmade mulle otse ajju ja kähistas: «Oi raisk, oooi raisk – NÜÜD HAKKAB PEALE!»
Siis ma sain aru, millele ma olin õigupoolest pileti ostnud – võimalusele vaadata koos tõelise saatanaga Mansoni tsirkust."
Vt lähemalt: Püüdliku ketseri pingutus
Oleksin ka ise Mansoni kontserdile sattunud – kaalusime selle lülitamist firma jõuluürituste-programmi, kuid jätsime siiski ära.
Minu pooltargument oli, et see võiks pakkuda “antropoloogilist” huvi. Pidasin silmas huvi mitte niivõrd Mansoni, vaid pigem publiku vastu (st SAATANA ilmnemise vastu pealtvaatajates, millest Eelmaagi kirjutas).
Oli ju aimata, et Eelmaad huvitanud KURJUS kui "puhas kulutus, mille tingimuseks on absoluutne keeldumine heakskiidust", võiks ilmneda just nimelt ennastunustavalt käituva publiku ("loomalikes") reaktsioonides, mitte Mansoni tolapoosides.
Reaktsioonid kunstile moodustavad alati lahutamatu - ja vahel ka kõige huvitavama - osa kunstist.
Ja emotsioonid on ehedad ka siis kui nad on müübiva kunstniku poolt KUNSTLIKULT esile kutsutud.
Kuid kas selline – distantseeritud – huvi saatana vastu, saatana OTSIMINE ja NÄGEMINE, ei ole kõige saatanlikum?
Saatan on sinu enda SILMAS.

Camembert

“Facing death threats at home, Pamuk sensibly decamped for New York. But his prosecution, combined with his status as ambassador at large for the westernized Islamic world, functioned like camembert in a mousetrap to the Nobel committee, which in 2006 awarded him the Nobel Prize for literature. Pamuk is a talented writer, but no one in his right mind believes this was an award based on literary merit.”
Claire Berlinski
Vt lähemalt: "Pamuk: prophet or poseur?"

Kõige, kõige...

Theodor Adorno kõige tsiteeritumaks väiteks psühhoanalüüsi kohta on kahtlemata üks tema aforistlik paradoks "Minima Moralia’s": “Psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema liialduste” (“An der Psychoanalyse ist nichts wahr als ihre Übertreibungen”).
Kuidas seda mõista? Kindlasti nii ja naa (Adorno “negatiivse dialektika” vaimus), kuid ühe võimaluse selle väite mõtestamiseks sain Bruno Bettelheimi raamatust “Muinasjuttude võlujõud”.
Tabasin nimelt ära lihtsa tõe: psühhoanalüüsil on liialdades õigus sedavõrd, kuivõrd tema uurimisobjekt – meie hingeelu teadvustamata dünaamika – on ise äärmuslikult LIIALDAV, st vastuolulistel ja äärmuslikel liialdustel põhinev.
“Väike laps elab äärmustes: ühel hetkel tunneb ta end täis viha põlastusväärse ja räpasena, järgmisel aga süütuna, kusjuures kõik teised tema ümber on kurjad olendid.” -
“Just nii kogeb laps maailma: kas täiesti taevalikuna või põrguna,” kirjutab Bettelheim.
Lühidalt, kõik on lapse jaoks kõige-kõige... kas kõige parem või kõige halvem (emakuju võib lõhestuda kurjaks nõiaks või heaks haldjaks jne).
Ja see, mida Bettelheim kirjutab infantiilsete hingeeluliste liialduste kohta, kehtib tegelikult meie kõigi – ka täiskasvanute – teadvustamatuse dünaamika puhul: vastuolulistes liialdustes heitlev laps säilib meis alatiseks.
Muuseas, vaatan, et Adorno ja Bettelheim paistavad neil piltidel nagu kaksikud.

Vale korrus

Eile sisenesin Rahvusraamatukogus lifti, soovides nagu ikka sõita humanitaarsaali, mis asub 7-ndal korrusel.
Enne mind olid lifti sisenenud paar noort, nägin, et 7-le oli juba vajutatud, ise vajutasin 6-le. Kui uksed 6-l avanenesid, sain aru, et miski on viltu ("... see pole ju see korrus...") ja kulus paar sekundit taipamiseks, et olin ISE nupuga eksinud.
Tavaliselt selliste pisieksituste üle ei juurelda, ega minagi kohe, kuid hiljem tekkis ikkagi psühhoanalüütiline miks-küsimus. Kohe meenus ka üks koht Bruno Bettelheimi raamatust, mida eelmisel päeval olin lugenud, ja mis võis mind mõjutada.
Bettelheim osutab seal ühe muinasjutu "ebatäiuslikkusele", nimelt jäävat seal "selgusetuks, miks alguses nimetatakse seitset lehma ja siis ei kuule me midagi neljast lehmast pärast seda, kui kolm vahetati maagiliste asjade vastu".
Niisiis oli 7 lehma mainimine seal sisuliselt põhjendamatu, muinasjutuline klišee (mulle jäi kuidagi hämaralt meelde, et oleks pidanud 6 lehma olema: 3+3).
Mida mu eksistus (7 asendamine 6-ga) siis paljastas - tõrksust mis tahes KLIŠEEDE suhtes? Kindlasti midagi veel.
Kohe lambist üks paralleel - kas minu raamatukoguskäimine pole mitte valmistumine sisenemiseks (intellektuaalsele) turule, kus oma "lehmad" tuleb vahetada maagiliste, st VÕIMU andvate asjade vastu (mainitud muinasjutus saatis ema "lollikese" turule lehmi müüma)?
Minu lehm - või lemmikhobu, millel ma ratsutan - ongi psühhoanalüüs.
Lühidalt, ma ei taha kaubelda psühhoanalüütiliste klišeedega.

Puhas budism

“Mõned viimased aastad, kaks aastat eriti, olen ma maalinud põhiliselt triipkoode, kus ma lähtun budismi põhimõttest. Ma olen sünteesinud vöötkoodi, mida ma olen töödelnud, energiavälja ideega. Maalin positiivseid energiavälju, millega annab ühiskonda mõjutada. Kui inimene läheb vähegi avatuna minu näitust vaatama, siis ta saab positiivse energia. See on puhas.”
Leonhard Lapin
Vt: www.epl.ee/artikkel/408170
Nüüd on ka minu blogil puhastav mõju -
selle külastajad ei muutu mitte ainult RUMALAMAKS (vt allpool Monroe' pilti) või TARGEMAKS (vt allolevat Milleri pilti), vaid ka POSITIIVSEMAKS (vt veel Lapini triipkoodi).

Stereotüübid

Üks uudis.
Pariisi X-Nanterre’i ülikooli psühholoogid selgitasid välja, et mehed muutuvad blonde naisi nähes RUMALAMAKS.
Blondide pilte vaadanud mehed said testis vähem punkte kui teistsuguse juuksevärviga naisi näinud mehed. Kehvade tulemuste põhjus oli selles, et meeste ajutegevuse intensiivsus oli langenud, kuna blondiine näinud mehed uskusid alateadlikult, et neil on tegemist madalama intelligentsiga inimestega.
Katset analüüsides jõuti järeldusele, et blondiinide efekt põhineb STEREOTÜÜPIDEL. Blonde vaadanud mehed muutsid oma käitumist ise seda endale teadvustamata: "See näitab, et stereotüüpidega vastakuti pandud inimesed reeglina hakkavadki neid järgides käituma," selgitas üks uuringu autoritest Thierry Meyer. - "Blondiinidel on võime panna inimesed rumalamalt käituma, sest alateadlikult nad ise matkivad rumala blondi stereotüüpi." Vt lähemalt: women.timesonline.co.uk
Point ei ole niisiis mitte lihtsalt selles, et blondid muudavad mehi rumalamaks, vaid selles, et MIS TAHES STEREOTÜÜPIDEST LÄHTUV MÕTLEMINE ON RUMAL.
Või kas ikka on? Stereotüübid lihtsalt suunavad meid kohanduma teiste eeldatava tasemega (meil on kalduvus rääkida vanainimestega aeglasemalt kui tavaliselt, lastega hakatakse vahel pudikeeles totrusi rääkima jne).
Ja osad stereotüübid peaksid intellekti virgutama, mitte vastupidi.
Kui meestel tekib blonde kohates n. n. blonde moment (nende vaimsus väheneb), siis näiteks JUUTI kohates võiks tekkida jewish moment (vaimse aktiivsuse järsk tõus).
Marilyn Monroe'lt saame signaali: think blonde, Arthur Millerilt aga: think jewish.
Aga kui kohtame neid mõlemaid:

Sacré Coeur

Henry Miller kirjutab romaanis "Quiet Days in Clichy":
“Ükskõik kust kohast ma sellisel päeval ja sellisel ajal Sacré Coeur’i Rue Laffitte’ilt ka ei vaataks, ikka sattun ma ekstaasi. Samamoodi on see mõjunud ka siis, kui olen nälginud või kui mul on puudunud koht, kus magada. New Yorkis ei ole ma aga leidnud ühtegi vaadet, mis minus ekstaasitunde suudaks tekitada, isegi kui mul oleks taskus tuhat dollarit.” – Kas mitte nälg ja magamatus ei olegi ekstaasi soodustajateks?
Lisatud pilt Sacré Coeur’ist ei ole tehtud muidugi Rue Laffitte'ilt. Kui oleksin Milleri romaani enne suvist Pariisis käiku lugenud, oleksin ilmselt juba üksnes seetõttu Rue Laffitte'il käinud, et järele vaadata, miks basiilika talle JUST SEALT nii mõjuv paistis.

Muinasjutuline üksindus

Noorukina bussis sõites - ja alati just siis, kui buss oli jõudnud kuhugi tundmatusse, "asustamata" paika, kuhugi pahaendeliselt hämarduvasse metsa või eriti nukralt mõjuvale lagedale väljale jne - tekkis mul vahel ootamatult omamoodi lummav äkkmõte: KUI MUL TULEKS SIIN PRAEGU VÄLJUDA!!! Seejuures jäi väljumise põhjus alati ebaselgeks, ilmselt siis minu teadvuse jaoks n. ö. ebaoluliseks.
Vahel ka lausa kujutlesin, kuidas ma bussist väljudes jään täiesti üksinda tee äärde või kraavipervele seisma, äralõigatud KÕIGEST tuttavast ja turvalisest... (edasi ma sealt siiski kunagi ei fantaseerinud, ainult seismine seal: 0-punktis).
See meenus, kui lugesin hiljuti Bruno Bettelheimi psühhoanalüütilist käsitlust muinasjuttudest.
Loetu põhjal võiks noid minu kujutelmi mõista kui isiklikke spontaanseid variante muinasjuttudes üldlevinud initsiatsiooni- või üleminekufantaasiatest (rites de passage).
M. Eliade nimelt väidab, et "rasked katsumused ja seiklused, mida muinasjuttude kangelased ja kangelannad üle elavad, on peaaegu alati tõlgitsetavad initsiatsiooni terminitega".
Ja Bettelheim kirjutab: "(...) me oleme kaotanud raamistiku, mis lõi struktuuri meie elule minevikus ja peame nüüd leidma oma tee, kuidas saada iseendaks metsikus maailmas (kuhu me siseneme vähem arenenud isiksustena ja kust me väljume väljapääsu leides arenenumate inimlike olenditena".
Lühidalt, on suur hulk muinasjutte, kus lapsed saadetakse üksi teele, viiakse paksu metsa, lähetatakse laia maailma...
Bettelheim väidab ka, et "Elus ei ole suuremat ohtu, kui olla üksinda maha jäetud. Psühhoanalüüsis on sellele inimese kõige suuremale hirmule nimeks antud - eraldatuse ärevus (separation anxiety)". Ja veel: "Lapse ärasaatmine laia ilma või tema mahajätmine metsa sümboliseerivad nii lapsevanema soovi, et laps muutuks iseseisvaks kui ka lapse soovi või ärevust iseseisvaks saamise pärast."

No Lynch

Kui mu lapselaps peaks kunagi küsima, et kus sina, vanaisa, olid, kui kuulus filmilavastaja David Lynch Tallinnas loengut pidas, siis vastan: "Ikka tööl, kullake".
Kultuuriürituste ajastamisel paistab sageli eelduseks olevat, et kultuurihuvilised EI KÄI kellast kellani tööl (kutses soovitati täna kohal olla juba 15.30).

Mälu ja mulje

Anna Freud on väitnud, et mäletab oma isa masendunud olevat vaid 1913. aasta suvel, st vahetult enne Freudi ja tema "kroonprintsiks" kuulutatud C. G. Jungi suhte lõplikku purunemist.
Päris üllatav, kuna Freudist tehtud fotode põhjal on jäänud mulje, et ta oligi valdavalt masendunud, frustreerunud inimene (oli tal ju ka igasugu jamasid elus). Või on masendus liiga lai mõiste?
Või on lihtsalt nii, et mäletame rohkem head? Või kipume nägema teistes iseennast?
Anna mälu ja minu mulje vastuolu jääb hetkel niisiis lahenduseta.

Laskumine

Inimese elukäigu üheks levinud kujundiks on mäkketõus, rühkimine tipu suunas, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kosinski kirjeldab seda - vastupidi - kui kiirlaskumist:
"Laskumine oli nagu elu ise: kui seda armastada, siis armastada iga hetke sellest, rakendada iga hetk kõik oskused kiiruse teenistusse. Pealegi, laskudes alla nendelt lumelagendikelt, haarab ta need endale, justkui oleksid need siin vaid tema tarvis, ta omandab need lennult, aga juba hetke pärast on see kõik kadunud. Lõpuks jääb talle vaid mälestus omaenda mäest."
(Jerzi Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 253)

Masendav kirjanik

Järgmisel aastal olevat linnavalitsusel plaanis püstitada mälestusmärk Marie Underile (125 aastat sünnist).
Ma ei teagi, kas naiskirjanike kujutamisel on olemas mingeid "kaanoneid" - ühtki markantset näidet ei meenu - kuid meeskirjanikke on Eestis olnud kombeks kujutada mitte lihtsalt mõtlikena, vaid lausa kannatavatena, sügavas MASENDUSES viibivatena.
Ei tea ühtki nii depressiivset kuju kui kivisse raiutud Anton Hansen Tammsaare oma Kadriorus asuva majamuuseumi õuel (Koidula 12).
Keda ta küll leinab?

Oklahoma

Üks katke Kosinskilt Oklahoma kohta: "Pikk punasejuukseline, suurte rindadega ning haruldaselt valge nahaga naine ootas Levanteri ukse juures. Levanter andis talle mõttes nimeks Oklahoma: kõike palju, ent mitte midagi erilist."
(Jerzy Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 145)
Ses mõttes võiks paljusid asju Oklahomaks nimetada - loodan, et seda blogi mitte.

Pilv ja Benjamin

Allolev tsitaat Walter Benjaminilt võiks pisut selgitada minu ebamäärast umbusku või tõrksust luulekogude presenteerimise suhtes lavaliste tingel-tangelite, multimeedia-projektidena jne (samas saan aru Aare Pilvest, kes ütles, et teiste ees lihtsalt luulet lugeda on ka mage): "Ja enne kui kaasaja inimene jõuab raamatu lahti lüüa, on tema silme ees vallandunud niivõrd tihe muutlike, kirevate, vaidlevate tähtede sadu, et võimalused süüvida raamatu arhailisse vaikusse on muutunud väga kasinaks." ("Ühesuunaline tänav", lk 24).
Aare uue luulekogu esitlusele NO-teatrisse ma ei jõudnudki, võimalik, et see oleks mu umbusku kõigutanud.
Ja loomulikult - miski ei takista mul üksinduses süvenemast tema raamatu ARHAILISSE VAIKUSSE.

Laste Kivirähk

Hakkasin Kivirähki viimast romaani lugema tänu 11 aastasele tütrele, kellele see vapustavaks lugemiselamuseks oli. Esimese 100 lk põhjal tundub, et tegu ongi raamatuga keskmisele koolieale - aga miks pagan seda kriitikas mainitud pole?
Ja kas ei mõju kohtlaselt, kui täismehed otsivad lasteraamatust tõsimeeli panust rahvuslik-filosoofilisse diskursusesse (nagu ajakirjanduslikest vastukajadest paistab).
Aga eks kirjuta ka Kivirähk oma raamatus, et "Lollus on tugevam kui tarkus" (lk 142),

Kurat Yliopistonkatul

Kui mu ema ükskord Tartus ära eksis, siis ta ütles, et "Kurat tuli pääle" või midagi sellist.
Mõni aeg tagasi juhtus minuga Helsingis midagi kaunis veidrat - hakkasin justkui Marmorikuja juurest minema Kiasma poole (vaatasin veel üllatusega, et näe, mingi täiesti tundmatu tänav mulle) kui äkki avastasin, et liigun hoopis Yliopistonkatut mööda Senati väljaku suunas... aga just sel marsruudil olen Helsingis kõige rohkem liikunud (aastaid tagasi seal elades) ja umbes 10 minutit tagasi olin seda tänavat pidi vastasuunas tulnud.
Juuresoleva vaate Yliopistonkatule pildistasin Hemingway baarist - üleloomulikud olendid pidavat mõnikord fotodele jäädvustuma (peegeldustes, veidrates moonutustes jne).
Tasub lähemalt uurida - igatahes SEAL TA KUSAGIL ON.

Janna on siga!

Hiljuti külastasin Helsingis paari raamatupoodi (akadeemilist ja suomalaist) ja uurisin ka läbimüügi top kümmet – konkurentsitult ostetuim oli Jussi Tuomola uus koomiksiraamat Viivist ja Wagnerist. Meenus kohmetus, mida tundsin, kui paar soomlasest tuttavat (luuletaja Leevi ja kirjandusteadlane Janna) mult kunagi silmnähtava erutusega uurisid, et kuidas eestlastele Viivi ja Wagner meeldivad (sarja oli just ka meil avaldama hakatud) - ei suutnud kuidagi varjata oma nõutust selle koomiksi populaarsuse üle Soomes.
Veelgi nõutum olin aga siis, kui Janna - kes kõigi väliste märkide põhjal on puhas Viivi, st haritud, keskkonnateadlik Soome naine - teatas meeliskleval ilmel, et tema SAMASTUB ALATI WAGNERIGA, niisiis SEAGA.
Minu nõutuse kokkuvõtteks: soomlased erinevad eestlastest, aga KAS KA NAISED MEESTEST?...

Eros

“Eros ei räägi, vaid žestikuleerib; ja kui ta siiski räägib, lausub ta mõistatuslikke vihjeid, mis on kui pildiline muusika”. (S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”, lk 143)
Hiljuti jäin vaatama dokumentaalfilmi Jim Jonesist, kelle poolt rajatud “Rahva Templi" 913 liiget sooritasid 1978 aastal tsüaniidi neelates kollektiivse enesetapu. Sain tagantjärele aru, et see, mis mind teleka ees hoidis, ei olnudki mitte niivõrd tolle kommuuni “lugu” (mis oli ju üldjoontes teada) või ellujäänute pihtimused, vaid Jones ise, täpsemalt – tema EROSE avaldumine žestides, miimikas, hääletoonis.
Eelkõige köitis mind niisiis tema erootilisuse saladus.
Ja kas ei taandu ka kogu Hitleri erootika ühele erigeerunud ŽESTILE?

Expecto Patronum

Harry Potteri viimases filmis (“Fööniksi Ordu”) praktiseeris vapper salkkond noori Harry näpunäidete kohaselt dementorite eest kaitsva loomakujulise energiakehandi esilemanamist (“Expecto Patronum!”); Harry sõnul tuli selleks keskenduda oma kõige positiivsemale tundele, mälestusele või kogemusele. Sel kohal filmis tegin asja n-ö kaasa, püüdsin hetkeliselt, ilma reflekteerimata visualiseerida ÕNNE (õnneliku seisundi võrdpilti) oma elus. Ja tulemus… flashback' ina kerkis silme ette pilt kanadest maal Lõuna-Eestis vanaema talu õuel (olin seal suviti enne kooliiga, jälgisin sageli kanu neil tüdinematult järel tuiates).
Minu eeterlikuks Patronuseks ("isaks", kaitsjaks) - kes minu võlukepist mind Kurja eest kaitsma paiskuks - oleks tõenäoliselt niisiis KANA. Ok, aga Patronus pidavat kehastama (peegeldama) ka isiku sisimat olemust…

Profiil nr 1

"...the profile is always mysterious - we see only the half, while the other half can be a disgusting, disfigured face - or, as a matter of fact, the "true" face..."
S. Žižek, Organs without Bodies

Hitchcock/Kaplinski

A. Hitchcocki Vertigo’st kirjutades on Žižek osutanud, et PROFIILIS NÄGU ALATI MÜSTILINE – näeme ainult üht, lummavalt subliimset ja “kunstiteosele” sarnanevat näopoolt, samas kui teine, varjutuks jääv (“tõeline”) näopool võib olla kas liialt tavaline või koguni tülgastav, moondunud, väärastunud.
Kui Vertigo kuulsas restoranistseenis näeb John (James Stewart) esimest korda Madeline’ i (Kim Novak), siis naine seisatub hetkeks temast möödudes, tardub profiili ja see profiil on HALLUTSINATOORNE – st see pole esitatud mitte mehe reaalsest vaatepunktist, vaid tema siseilmast, kujutlusest lähtuvalt (inner vision). Naise profiil – mille taustaks olev punane restoranisein näib intensiivselt hõõgvele löövat – on libidinaalselt investeeritud PUHAS NÄIVUS.
Ja nagu me filmi käigus tänu Judy ülestunnistusele teada saame, seda naist – Madeline’ i – ei olegi tegelikult olemas (Judy oli palgatud teda kehastama, näitlema).
Madeline’ i profiili teine, varjatuks jäänud hämar pool – selle negatiiv – on niisiis esindatud Judy näol.
Ka Jaan Kaplinski romaanis "Seesama jõgi" lõhestub naisprofiil vastandlikeks "poolteks":
Subliimne, jumalik, ihaldusväärne profiil...
"Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit" (lk 26).
...ja seesama profiil pärast ebaõnnestunud seksuaalvahekorda (desublimatsiooni):
"Hetke, kui ta vaatas Mallet profiilis, näis tüdruk talle äkki võõras. See võõritus kestis küll vaid hetke, muutis ta aga veelgi kidakeelsemaks" (lk 90).

Elegants

"Elegants on oskus sobitada maitsetuid asju, mis kokkuvõttes mõjuvad võluvalt."
(Arné Niit, Quelle kataloog sügis-talv 2007)
Kas selle määratluse täpne sümmeetriline inversioon annaks maitsetuse definitsiooni - elegantsete asjade kokkupanu sellisel viisil, et tulemus EI OLE võluv?
Elegantsuse - ja selle vastandi - elementaarseks eelduseks niisiis on, et tervik (1) ei peegelduks osas ja (2) poleks osade n-ö mehhaaniline summa.

Leari diagnoos

Shakespeare’i kuningas Learile on pandud mitmesuguseid diagnoose – “seniilne dementsus”, “maniakaal-depresiivne psühhoos”, “süüfilise viimane staadium”, “bipolaarne afektiivne häire” jne, jne.
Fiktsioonide diagnoosimisse eitavalt suhtuv Anthony Daniels tuleb välja palju lihtsama, kuid PÕRUTAVAMA selgitusega: vanemaks saades hakkavad inimesed napakamalt käituma lihtsalt seetõttu, et nad muutuvad ROHKEM ISEENDIKS (become more like themselves) – nende põhiloomus tõuseb esile ja hakkab valitsema nende isiksuse üle.
Või vähemalt nii ma välja lugesin, vt: A. Daniels, "Diagnosing Lear" http://newcriterion.com:81/archives/25/06/diagnosing-lear/

Kidman's "okay"

"Dark tourism"

Dark tourism’i mõiste on tulnud kasutusele viimasel poolsajandil üha populaarsemaks muutunud turismiliigi, surma, katastroofide ja õudustega seotud paikade (raha eest) külastamise tähistamiseks.
Siia kuulub ka surnuaedade, kuulsuste hauaplatside väisamine.
Pildil poseeringi dark-turistina Pariisis Pere Lachaise’ i kalmistul Marcel Prousti haual.
Anti Saar väitis Pariisis, et iga ööpäev pidi seal vähemalt 2 noort naist metroos rongi alla viskuma (et inimesi mitte “nakatada” olevat vastav info salastatud).
Igapäevane metroo on dark' im kui kalmistud.

Punane Marlboro

(Poliitilise islamisti sõnad Orhan Pamuki romaanis "Lumi":) "Punane Marlboro on kõige parem asi, mille ameeriklased on maailmale andnud. Ma võiksin suitsetada Marlborot elu lõpuni."
Alati leidub üks erand, kus lausvihkamise väljal avaldub ootamatult iha - murdepunkt, kus eitus pöördub murdumatuks, surmani kinnistunud jaatuseks.
(Näiteks kirjutas antisemiidist Richard Wagner juudist heliloojale Giacomo Meierbeerile, et jääb tema "truuks ja ausaks orjaks" jne)

“An Idyll in Oklahama”

Max Brodi väitel iseloomustas Franz Kafka oma “Ameerika-romaani” kui kõige “helgemat” ja optimistlikumat oma kirjutistest: romaani viimane – fragmendina olemasolev – peatükk “Oklahoma loodusteater” pidi tulema LEPITAV; ja sellest kõneldes olevat Kafka mõistatuslikult naeratanud.
John Zilcosky sõnul on romaanis 2 mõistatust.
Miks valis Kafka “utoopilise” teatri asukohaks, kuhu Karl Rossmann lõpuks teele asub – ja kuhu “igaüks on teretulnud” – just OKLAHOMA? Ja miks nimetas Rossmann end Oklahoma teatrisse tööle registreerudes NEGROKS? Lahendusele viitab üks “kirjutusviga”.
Romaani originaalkäsikirjas ei kirjuta Kafka mitte “Oklahoma”, vaid “Oklahama” – ja seejuures pole tegu mitte juhuliku näpukaga, vaid läbiva kirjutusviisiga (üheski selle romaani väljaandes – ka mitte eestikeelses - sellist “viga” ei leidu).
Kuid täpselt samasugune kirjaviga leidub 1911. aastal ilmunud Arthur Holitscheri reisikirjas America: Today and Tomorrow (millest Kafka, kes kunagi Ameerikas ei käinud, oma teadmisi tõenäoliselt ka ammutas): rassismile pühendatud peatükki illustreerib seal foto ülespoodud (lintšitud) mustanahalisest iroonilise allkirjaga: An Idyll in Oklahama.
Nii et kui Kafka saatis Rossmanni “Negro” nime all teele “Oklahama” teatrisse – oma “kohta” leidma – saatis ta Rossmanni kas otseselt või kujundlikult Surma (– kas ei kirjutanud mitte Maurice Blanchot, et Kafka peategelased viibivad juba elades väljaspool Elu, “surma ruumis”).
Ameerika-romaani põhiteemale – isiku kadumisele, 0-punkti jõudmisele – viitab tegelikult ka originaalpealkiri (Der Verschollene) : Ameerika on koht, kuhu ära kaduda, hääbuda, kus end nii topograafiliselt kui ka metafüüsiliselt ära kaotada, “kadunukeseks” muutuda.
Ärakaotatud, korrigeeritud kirjaveast lähtudes tuleks Max Brodi poolt sisendatud naiiv-optimistlik kujutlus Oklahomast, kus Rossmann leiab endale lõpuks töökoha, kodu jne niisiis tõsise kahtluse alla seada (kuigi “viimast sõna” ei saa Kafka/kirjanduse puhul olla, nagu Blanchot on kirjutanud).
Kas Kafka mõistatusliku muige põhjustajaks, kui ta viimasest “lepitavast” (Oklahama-)peatükist rääkis, võis olla lihtsalt sõbra lihtsameelsus – lepituse LÕPLIKUSE mitteaimamine?

Viide: J. Zilcosky, Lost in America
www.tnr.com/doc.mhtml?i=20030929&s=zilcosky092903

Passage a l' acte

“What is a passage a l'acte? Perhaps, its ultimate cinematic expression is found in Paul Schrader's and Martin Scorcese's Taxi Driver, in the final outburst of Travis (Robert de Niro) against the pimps who control the young girl he wants to save (Jodie Foster).
Crucial is the implicit suicidal dimension of this passage à l'acte: when Travis prepares for his attack he practices in front of the mirror the drawing of the gun; in what is the best-known scene of the film, he addresses his own image in the mirror with the aggressive-condescending "You talkin' to me?"
In a textbook illustration of Lacan's notion of the "mirror stage," aggressivity is here clearly aimed at oneself, at one's own mirror-image. (...) The paradox of Travis is that he perceives HIMSELF as part of the degenerate dirt of the city life he wants to eradicate, so that, as Brecht put it apropos of revolutionary violence in his The Measure Taken, he wants to be the last piece of dirt with whose removal the room will be clean.“
(Slavoj Žižek, The Act and its Vicissitudes)
www.lacan.com/symptom6_articles/zizek.html

Subliimsed objektid

Online ajakirja International Journal of Žižek Studies saidilt saab osta suure Ž-logoga "subliimseid objekte" ("objets de kitsch"): T-särke meestele, naistele ja koertele, patju, aluspükse, kruuse jne.
Pani mõtlema, et taoline Ž-logoga aluspükste müük akadeemilise online-ajakirja “kaante" vahel pole pelgalt fun või joke – ka mitte lihtsalt iroonia Žižeki-kultuse, tema kaubastumise, brändistumise suhtes – vaid midagi enamat: ÜLISAMASTUMINE (overidentification).
Ülisamastumine võib - ma rõhutan, VÕIB - mingi ideoloogia, trendi, kultuse jne õõnestamisel olla palju efektiivsem kui iroonia (iroonilise "distantsi” tekitamine), kuna toob varjamatult esile "obstsöönsed” motiivid.
Žižeki kodumaalt Sloveeniast pärit Laibach esindab näiteks ülisamastumist totalitaristlike rituaalide ja kujunditega - selle asemel, et fašismi (totalitarismi võrdkuju) moraalselt hukka mõista, samastuvad nad fašismiga ÄÄRMUSENI, ÜLE, LIIALT:



“In this sense the strategy of Laibach appears in a new light: it "frustrates" the system (the ruling ideology) precisely insofar as it is not its ironic imitation, but over-identification with it - by bringing to light the obscene superego underside of the system, over-identification suspends its efficiency.”
Vt: S. Žižek, "Why are Laibach and NSK not Fascists?"
www.nskstate.com/appendix/articles/why_are_laibach.php

"Teid jälgitakse"

Tartu sattudes katsun alati leida aega Tartu Ülikooli peahoone “rituaalseks” külastamiseks (seda isegi läbisõidul, enne järgmise bussi minekut): uurin teadetetahvlit, eesti filoloogia tunniplaani ja käin kindlasti ka WC-s. 9. juunil oli tualettruumi keskmises latris seinal sedel: “Palun ärge varastage WC paberi rulli. Teid jälgitakse”.
Niisiis oli kirja autor (keegi peahoone töötaja?) lisanud palvele kohatu, liigutavalt naiivse, pigem vanglasse või karistuskolooniasse sobiva ÄHVARDUSE... justkui kadunuks kirjutades usk palve jõusse. Kuid ma ei saanud teisiti, ikkagi lasin pilgul kiiresti – “instinktiivselt” – joosta üle ruumi laealuste nurkade, kuhu tavaliselt salakaameraid paigutatakse. Teadsin ju küll, et mingit JÄLGIMIST olla ei saa (minu KEHA järgis tema enda, mitte minu mõtteid, ütleks Roland Barthes). Või oli kirjutajaks intuitiivne lacaniaan?
Slavoj Žižek on nimelt osutanud sümboolse autoriteedi kui sellise olemuslikule VIRTUAALSUSELE, võimalikkusele, potentsiaalsusele: mõjumaks efektiivse ja püsiva distsiplineeriva ähvardusena, ei tarvitse ja ei tohigi sümboolne instants (isakuju või selle “inkarnatsioonid”) oma võimu – jälgimist, karistamist jne – täielikult realiseerida, otseseks aktiivsuseks muuta. (“Is not this Virtual ultimately the Symbolic as such? Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.” – S. Žižek, “Organs without Bodies”, Routledge, 2004, lk 4).
Kas ei ole kõige efektiivsemad just “tühjaks”, lahtiseks jäetud ähvardused (“Küll ma sulle veel näitan...”, “Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad...” )?
Tähistajad, millel puuduvad aktuaalsed tähistatavad, käivitavad "tühiku" täiteks subjekti fantaasia - seepärast defineeritaksegi neid psühhoanalüüsis kui "isandtähistajaid".
Ülikooli meestepeldiku keskmisest kabiinist sisenesin niisiis 9. juunil - vaid mõneks hetkeks küll ja eriti tunnetatult - virtuaalmaailma.
Lacani žargoonis - kellelgi läks korda PILGU manamine Teise (Sümboolse) väljale.

Rue de Lilles Nr 5

Pildil olen Pariisis, tänapäeva psühhoanalüüsi pealinnas.
Lähedal asuvas Ladina kvartalis on maailma tihedaim psühhoanalüütikute kontsentratsioon (D. Binswangeri väitel) ja seda peaasjalikult tänu ühele mehele.
Maja, mille ees seisan, asub aadressil Rue de Lilles Nr 5.
Seinal on tahvel tekstiga: “Jacques Lacan (1901-1981) praktiseeris siin psühhoanalüüsi 1941. aastast kuni oma surmani.”
See tahvel on kõrgel minu kohal.

Kodukandi huumor

Eile sõitsin bussiga Räpinast Tartusse ja kuulsin, kuidas Värska tüübid rääkisid tagapingis anekdoote ja hirnusid – üks neist oli mõtlemapanev: “Mees läks Petserisse kappi ostma, tuli tagasi, oli kapp juba sees.”
Mida mõtlema pani? Värska meestelt tuleks õppida lausestuse lihvimist (lühemaks) ja sõnade kujundlikku kasutamist.
Ja kas ei sarnane nende vaatepunkt purjus jumalate omale Vana-Kreeka komöödiates (inimelu naeruväärsus kui meelelahtus), mida tollal väärtustati kõrgemalt kui tragöödiate inimlikku, madalat ja muserdavat vaatepunkti (life is hard and then you die).
“Two and a half thousand years ago, at the time of Aristophanes, the Greeks believed that comedy was superior to tragedy: tragedy was the merely human view of life (we sicken, we die). But comedy was the gods' view, from on high: our endless and repetitive cycle of suffering, our horror of it, our inability to escape it. The big, drunk, flawed, horny Greek gods watched us for entertainment, like a dirty, funny, violent, repetitive cartoon. And the best of the old Greek comedy tried to give us that relaxed, amused perspective on our flawed selves. We became as gods, laughing at our own follies.”
Julian Gough, DIVINE COMEDY
www.prospect-magazine.co.uk/article_details.php?id=9276

Must energia

“Mina ei taha oma söepiltidega midagi öelda . Kõige tähtsam märksõna mulle, kui ma oma pilti teen, on PINGE". (Priit Pärn)
KUMU Kunstimuuseumis nähtud Priit Pärna söejoonistused kiirgavad lausa talumatult MUSTA ENERGIAT – ei suutnud/tahtnud näitusesaalis üle minuti viibida, halb hakkas (on asi minus, minu tundlikkuses?).
Fenomenaalne saavutus HALVA pinge tekitamisel. Vaatad üht pilti tardunult 5 sekundit ja tunned, et... juba justkui alustaksid tahtetult, alluvalt "musta" imemist, kogumist iseendasse... Ja kui neid pilte on seintel "tapeedina"... Pilte, mis annavad sulle endast HALVIMA.

Freudi kadumine

Freud on esitanud hulgaliselt näiteid sellest, kuidas me teadvustamata motiivide ajel “kaotame” asju, "unustame" nende asukoha või paneme neid ära kuhugi “teadmata” kohta. Ühe hea näite sai ta oma kolleegilt Hans Sachsilt, kes “pages niisuguse teadmata kohta ärapaneku abil kohustusest töötada” – Sachs leidis kaotatud asja (tööks vajaliku paberi) üles alles siis, kui oli taandunud asja asukoha unustamise “aktuaalne motiiv”, st soovimatus töötada (sellest lähemalt: S. Freud, “Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad”, tlk. P. Metspalu, Väike Vanker, 2001, lk. 128-129).
Võib-olla on minu endaga nüüd midagi sarnast juhtunud – ma ei suutnud eile oma korterist üles leida Freudi “Unenägude tõlgendamist”, mis minu mäletamist mööda oleks pidanud mind OOTAMA kirjutuslaual. Selline “kadumine” on ootamatuks takistuseks ühe kirjutise lõpetamisel, mida ammu olen lubanud, kuid mida siiani olen aja puuduse ja viitsimatuse tõttu (suvi!) edasi lükanud.
Kuhu Freud siis sai? Kõik kohad (lauad, riiulid, raamatuvirnad, voodialused jne) on läbi otsitud. Kas tõesti on tegu “psüühika teadvustamata riukaga”? Ei saa ju niisama haihtuda üks kopsakas, silmatorkav, OLULINE raamat.
“Miks sa EI TAHA mind leida,” küsiks Freud, kui ma oleksin tema patsient.

Anekdoot

Alasti naine istub taksosse: “Sõida Maardusse!”
Taksojuht ei reageeri. “Miks sa ei sõida? Mis sa vahid, pole alasti naist näinud või?” “Olen näinud,” vastab juht, “ aga mind huvitab, kust sa raha võtad, kui me kohale jõuame.”
Anekdoodis on pandud põrkuma kaks teineteist häirivat või koguni välistavat registrit: (1) Sümboolse register, st sümbolite/märkide “ökonoomia”, vahetussüsteem (raha funktsioneerib siin “tühja” sümbolina, kõigi väärtuste ekvivalendina) ja (2) Reaalse register (kehaline alastus kui tihke ja “eneseküllane” substantsiaalne kohalolek).
Kas ei või sarnast brutaalselt kehalist katkestust sümbolite (ja "hüvede") tsirkuleerimises ette tulla ka näiteks moodsa tegevuskunsti puhul, kui etenduspaigal toimetavad ringi alasti inimesed ja taksojuhi kombel - impotentselt, nõutult - jõllitades küsime endalt: “Aga mida see kõik TÄHENDAB, kui see lõpuks läbi saab (st kust ma need märgid või märksõnad leian, mida hiljem “rahana” kasutada, ringlusse lasta)?”
Idiootlikult alasti keha, mis ei lülitu kindlasse tarbimis- või vahetusväärtuste süsteemi ehk meie ihalemiste dialektikasse, lihtsalt ON... Probleem tekib siis, kui see keha tahab meilt midagi (sõida Maardusse/võta mind "kunstina").
Aga... mille eest?
Naine taksos, alasti ja ilma rahata - "antikunsti" kehastus.

Falafel

Ainus koht, kus ma Pariisis viibides kogesin seda, mida psühhoanalüütilises kõnepruugis võiks nimetada Mina ja jouissance’i (ehk Minu mõnu ja Teise naudingu) vaheliseks pingeks või tasakaalutuseks, oli juudi ajaloolise linnaosa (Le Marais) südames paiknev suhteliselt kitsas, rahvarohke ja “idamaiselt” kärarikas Rue des Rosiers. Teise (jaapanlase, moslemi, aafriklase, juudi jne) liiglähedust võis Pariisis muidugi mujalgi kogeda – metroos või mõnes muuseumis – kuid mitte niivõrd Teise NAUDINGUT.
Mina ja jouissance’ i vahelise pinge – ja sellest lähtuva iha või vägivalla – põhjustajaks on reeglina näivus Teise priviligeeritud suhtest iha põhjus-objekti (ta naudib rohkem) ja Rue des Rosiers’ l oli tolle objekti (objet petit a) kõige silmnähtavamaks kehastajaks iga 10 meetri tagant kiirtoiduna pakutav FALAFELi-nimeline “Iisraeli rahvustoit”.
Mis teeb kikerhernepallidest, salatist, kastmest ja pitast ihaobjekti?